Uuring: liigesehaigust saab ravida sadade teiste muuks mõeldud ravimitega

Osteoartroos on madala põletikulise komponendiga enamasti aeglaselt progresseeruv haigus. Selle käigus kahjustuvad erinevad liigese koed – kõhr kulub, luu muutub tihedamaks, sünoviaalmembraan on põletikus ja pakseneb, kõõlused ja sidemed muutuvad ebastabiilseks. Foto: Shutterstock

Geeniuuringud näitavad, et laialt levinud liigesehaiguse ravis võiksid olla efektiivsed juba muudel eesmärkidel kasutuses olevad ravimid.

Värskest Eesti geeniteadlaste osalusel valminud uuringust selgub, et paljude inimeste igapäevast toimetulekut raskendavat haigust saaks tõenäoliselt ravida sadade teiste juba kasutusel olevate ravimitega.

Haigus hõlmab peamiselt põlve- , puusa-, labakäe- ja selgroo liigeseid ning selle tekkes on olulised nii keskkonna ja elustiili, näiteks ülekaal, madal füüsiline aktiivsus, ebatervislik toitumine kui ka geneetilised tegurid.

Osteoartroosi põdevaid inimesi on palju ka Eestis, mistõttu on sellest tingitud toimetulekuraskused, töövõime vähenemine ja ravi ühiskonnale suureks koormaks.

Genoomika instituudi ortogenoomika teaduri ja uuringu ühe autori Ene Reimanni sõnul on praeguseks teada, et osteoartroos on madala põletikulise komponendiga enamasti aeglaselt progresseeruv haigus.

Selle käigus kahjustuvad erinevad liigese koed – kõhr kulub, luu muutub tihedamaks, sünoviaalmembraan on põletikus ja pakseneb, kõõlused ja sidemed muutuvad ebastabiilseks. Samas ei tunta siiani täpseid osteoartroosi tekke ja progresseerumise mehhanisme, mistõttu on raske välja arendada ka ravistrateegiaid.

Valu saab leevendada, aga ravi on kirurgiline

Osteoartroosi sümptomeid nagu valu ja liigese jäikus saab leevendada erinevate ravimite ja harjutustega, samas ainuke teadaolev ravi on kirurgiline – kulunud liiges asendatakse proteesiga.

2021. aastal avaldatud haigekassa raporti kohaselt tehti ainuüksi Eestis vahemikus 2017-2019 ligikaudu 10 000 endoproteesimist, millest 83 protsendi puhul olid põhjuseks osteoartroosist tingitud liigese kahjustused.

Keskmiselt oli sel perioodil ühe raviteekonna kulu 6496 eurot, ent esines juhte, kus maksumus ületas 47 000 eurot. „On oluline mainida, et üle 50000 eurosed juhud jäeti statistikast üldse välja, samuti ei ole siia arvestatud ei operatsioonieelseid ega ka taastusravi kulusid. Seega, on ilmselge, et tänaseks on tekkinud karjuv vajadus ravivõimaluste järgi, mis suudaks osteoartroosi ennetada, aeglustada ja ravida,” ütles Reimann.

Üks praeguseks juba laialdaselt kasutatav meetod võimalike ravimite leidmiseks on uurida inimese geene – täpsemalt haigete ning tervete inimeste geenide erinevusi. Ka antud uuringus kasutati ülegenoomseid assotsiatsioonianalüüse, kus võrreldi osteoartroosi diagnoosiga inimeste geenivariante haigusest puutumata inimeste geenivariantidega.

Analüüsiti nii enamlevinud põlve ja puusa artroosi kui ka vähem levinud labakäe liigeste artroosi, kokku üksteist erinevat osteoartroosi alagruppi. Selleks kaasati kokku üle 87 kohordi koondstatistikud ja tehti ülegenoomsete assotsiatsioonianalüüside meta-analüüsid kuni pea kahe miljoni uuritava andmetega, millest ligikaudu kümme protsenti olid Eesti geenivaramu geenidoonorite andmed.

Uuringu kaasautor Ene Reimann rõhutas, et see on tänaseks kõige suurema uuritavate hulgaga ehk suurima arvutusliku võimsusega osteoartroosi ülegenoomne assotsiatsioonianalüüs.

Saadud tulemuste tõlgendamiseks kasutati erinevaid funktsionaalse genoomika meetodeid ehk kaasati ka erinevatest liigese kudedest saadud geenide ja valkude hulga andmeid.

Uuringu tulemusena tuvastati pea 1000 seost inimese geenivariantide ja erinevaid liigeseid hõlmavate osteoartroosi alatüüpide vahel ning neist ligikaudu pooled leiud olid uued.

Ravimid võivad olla ka vastupidise mõjuga

Kasutades analüüsides veel muid andmekihte, näiteks geenide ja valkude tase erinevates kudedes, tuvastati kokku 700 efektorgeeni ehk geeni, mis võiksid osaleda osteoartroosi patogeneesis. kümme protsenti neist geenidest kodeerivad valke, mis on juba kasutusel olevate ravimite sihtmärgid.

„See tähendab, et juba heakskiidetud ravimid – antud juhul on neid ligikaudu 500, mida muidu kasutatakse muude haiguste ravimisel – võiksid olla potentsiaalsed ravimid ka osteoartroosi puhul,” selgitas Reimann.

Näiteks tõsteti uuringus esile erinevaid osteoporoosi, sidekoe häirete, valu, põletiku, südamelihase infarkti, tromboosi, kasvajate ja aneemia ravis kasutatavaid ravimeid.

Reimann nentis, et samas võib mõne ravimi puhul olla efekt ka vastupidine ja nende pikemaajaline kasutamine hoopis soodustab osteoartroosi teket või progressiooni.

Reimanni sõnul võiks uuringus avastatud seosed osteoartroosi ravimite kasutuselevõttu ka lihtsustada. „On teada, et ravimisihtmärgid (valgud), mille puhul on leitud ka geneetilised tõendid, läbivad suurema tõenäosusega kliiniliste uuringute erinevad etapid ja saavad heakskiidu,” ütles Reimann.

Tema sõnul on rõõmustav, et osade esile tõusnud potentsiaalsete ravimite puhul tehaksegi juba kliinilisi uuringuid, et näha nende mõju osteoartroosi patsientidele.

Uuring andis uusi teadmisi

Kuigi antud uuring on seni tehtud osteoartroosi ülegenoomsetest assotsiatsiooni uuringutest kõige võimsam ja andis uusi teadmisi, mille kallal edasi töötada, on sellel ka mõned kitsaskohad.

Peamine neist on, et antud uuringusse kaasatud indiviididest on 87 protsenti Euroopa päritolu. Seetõttu ei pruugi saadud tulemused laieneda muu päritoluga indiviididele, mistõttu on haiguse paremaks mõistmiseks vajalik tulevikus teha analüüse, kuhu kaasatakse rohkem just mitte europiidset päritolu indiviide.

Uuringu käigus leiti ka huvitavaid seoseid osteoartroosi ja erinevate bioloogiliste protsesside ja üksuste vahel, nagu näiteks inimese bioloogiline kell, närvirakkude ümber asuvate gliia rakkude ja erinevate signaalvalkude ja molekulide toimimine ning rakuvälise maatriksi ülesehitus.

Enamikku neist on juba varasemates teadustöödes osteoartroosiga seostatud, samas tsirkadiaanse kella geneetiline seostamine osteoartroosiga on esmakordne.

Varasemate teadmiste põhjal saab järeldada, et tsirkadiaanse rütmi häired võiksid soodustada koe vananemist ja pärssida liigese kudede taastumist. Samuti võivad vanusest tulenevad unerütmi muutused soodustada liigeste jäikust ja valu tajumist ning tundlikkust, samuti ravimite toimet.

Need infokillud klapivad kõik teadmisega, et osteoartroos on pigem vanema ea haigus- eelpool mainitud raporti järgi on Eestis patsiendi keskmine vanus endoproteesimise päeval 70 aastat.

Tulemuste kokkuvõtteks ütles Reimann, et suuremahulised ülegenoomsed assotsiatsiooniuuringud koos funktsionaalse genoomika analüüsidega aitavad meil mõista haiguste teket ja olemust.

Samuti annavad need sisendi ravistrateegiate väljatöötamiseks ja võimaldavad tulevikus saavutada ka iga haigusjuhu puhul personaalset lähenemist.