/nginx/o/2025/05/08/16829556t1h1a64.jpg)
"Siinkandis on nulgad, mitte kihelkonnad, sest nulk ongi traditsiooniline Setomaa piirkond," ütleb Andreas Põld, kes teenib vaimulikuna Saatse nulgas, varasema nimega Saatserinnas.
Nimi ise pärineb venekeelsest Zatšerenjest ja tšeren tähendab tamme. Seega on Saatse nulk nii-öelda tammikutagune paik, mille keskus on Saatse. "Algusest saati on siin elanud segakogukonnad, eesti-vene rahvusest," lisab Andreas, keda kohalikud teavad isa Andreasena. Tema kogudus on Saatse Õigeusu Suurkannataja Paraskeva kirik, mis on kõige vanem õigeusu maakirik.
Saatse on olnud algusest peale kirikuküla, mis rajatigi ümber kiriku.Praegu elab siin ehk alla 100 elaniku, kunagi oli inimesi üle 1000. "Kui suur kogudus on, ei oskagi täpselt öelda," lausub isa Andreas, kes teenib Saatses juba aastast 1997.
Paljudel on veel meeles väga tore preester August Kaljukosk oma fenomenaalse mäluga, keda kirjeldati inimesena kui "auväärne, aus ja otsekohene" ja kes esimesena pööras tähelepanu Saatserinna kiriku traditsioonide eripärale. Tänu temale jõudsid avalikkuse ette mitmed hindamatud kirikuloolised faktid. Ülempreester August Kaljukosk puhkab Tallinna Siselinna kalmistul õigeusu kabeli kõrval.
Saatse kalmistul puhkavad märtrid ja pühakud
Saatse kalmistu oli varem külade kaupa sektoriteks jagatud, mis praegu enam ei kehti. Otse kalmistu värava kõrval on õigeusu märtri ja pühaku isa Vassili kalm. Tema kõrval leiab omaste loal püstitatud epitaaf saatusekaaslase kirikuvanem Stefan Grivonogovi ikooniga, viimane on ainuke seto soost pühak. Nii kujutataksegi kaaskannatajat Stefanust ikoonidel seto rahvarõivais.
Et Vassili ja Stefanus märtriteks said, sellele aitas kaasa isa Andreas. "Mina olin siinjuures väike mutrike," ütleb ta ise. Nelja aasta uurimustöö tulemusel valmis "Saatse pühakute Vassili ja Stefani martüürium", mille materjalide põhjal Püha Vassili ja Püha Stefanus Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku märter-pühakuteks kanoniseeriti. "Hämmastav," meenutab isa Andreas, "kui erinevad olid vastused ja arvamused ühe ja sama inimese kohta." Temal endal on olnud õnne kohtuda Vassili lapselapse Tatjana Tammega, kellelt ta sai palju väärtuslikke teadmisi. Tal oli rõõm kohtuda ka Vassili pojaga, kelle on saatus viinud küll Ameerikasse, aga kes setode tähtsaimal pühal, päätnitsapäeval on sageli Saatsesse sõitnud.
Päätnitsapäiv kui eriline päev
Suvõl peetäs vannost pühhist õks päätnitsapäivä, koh sugulasõ’ umavaihõl kokko saava’.
Päätnitsapäiv on Saatse kirikutähtpäevadest üks erilisemaid. Sellel päeval elustub vana traditsioon – kirikust kantakse välja kivirist, millele omistatakse imettegevat mõju. "Ta on mitu korda kaduma läinud, aga nagu imekombel alati tagasi jõudnud," ütleb isa Andreas. Protsessioonil tuuakse kirikust välja pärimuse kohaselt imesid tegev Paraskeva ikoon, mille alt läbi pugevad inimesed loodavad pühaku abile tervise parandamisel. Kirikutorni kaunistab kaheksaharuline rist, mis käis Soomes kuldamisel.
"Hommik algab veepühitsemisega, ristivesi viiakse koju ja kasutatakse vastavalt," räägib Tea Korela. Lõunast kogunetakse matuste pääle – nagu setod haudu nimetavad – einet võtma, haudadel kaetakse pidulauad. Vanasti tulid sel päeval Saatsesse ka kerjuslaulikud, kes laulsid surnute mälestuseks laule ja said selle eest toitu. "Olulisel kohal oli sõir," teab esimene Seto naissootska Inara Luigas. See oli toit, mida oli lihtne pakkuda, sest kalmudele kutsuti ka külalisi. "Samas oli omatehtud sõir ka staatuse sümbol. Kui siis kodus veel räägiti, et see ei olnud "prosta perenaine, vaid sõir oll hästi tettü", siis oli see suur tunnustus", ütleb ta. Ka naps käib peaaegu kohustuslikuna püha juurde – seto puskarist, handsast kuni riigiviina ja magusa napsini, klaasike kallati ka risti juurde.
Jumalateenistus toimub iljareedel, sest Paraskeva nimi kreeka keeles tähendabki reedet. "See on sümboolselt hetk, kus avanevad väravad meiepoolsuse ja teispoolsuse vahel, kui kokku saavad kõik, kelle juured Setomaalt." Saatse muuseumi perenaine-varahoidja Tea Korela ütleb, et kalmudele tuleb minna, sest isa Andreas ütleb, et uinunud, nagu neid kohapeal nimetatakse, ei ole kusagile läinud ja ootavad, et neile külla minnakse.
"Paljud sugulased on Setomaalt ära kolinud," räägib Tea, "nii olen mina see, kes meie kultuuris väga olulist esivanemate austamise traditsiooni elavana hoiab." Päätnitsapäev jätkub kirmasega, kuhu kuulub leelotamine, pillimäng ja tants ning varasemal ajal kuuldavasti ka kaklemine.
Helekollane maja täis üllatusi
Saatse muuseumi helekollane hoone oli algul elumaja, seejärel koolimaja ja nüüd üllatusi täis muuseum. Enne, kui sisse astuda, võib end proovile panna raamatuteadmistes, sest seoses raamatuaastaga on muusemi pargis üles riputatud väljavõtted raamatutest.
Allkorrusel saab tutvuda seto ajaloo ja kultuuriga ning muuseumi pedagoog Mari-Liis Hendrikson ütleb, et inimestele pakub suurt huvi üles pandud keeltemets. See on näitus, mis sobib hästi just piiriäärse kohaga, sest ka keel on teatud mõttes piir, mis eraldab. Teada saab ka, kuidas punane ja valge värv jagavad setode arusaama maailmast kaheks, ulatudes sümbolitena hõbeehetest seto hümni ja lipuni. Punane loob ühenduse ka Bütsantsiga, kust pärinevad seto religiooni juured.
Tea Korelaga astume trepist üles – seintelt vaatavad vastu suured seto teatri- ja filmimeeste fotod, näitamiseks on üles riputatud ka ülikonnad. Arvo Kukumäest, kes on pärit lähedasest Litvina külast, saab puukesel rippuvatelt sedelitelt lugeda tema õe mälestusi ühisest lapsepõlvest, külastajatele on antud võimalus panna kirja oma mõtted ja meenutused. DVD "Kuku: mina jään ellu", parima Eesti dokumentaalfilmi preemia võitnud valus portreefilm, toob mälestuse 2017. aasta ärasaatmistseremooniast, mis algas Sõpruse kinost ja lõppes õhtul Rock Cafes. Kavandatud koostöö Hardi Volmeriga oleks Kuku jälle Setomaale viinud – esimese filmimehe Johannes Pääsukese teejuhi rollis –, aga sinna ta enam ei jõudnud.
