ELULUST ⟩ Üllar Saaremäe tahab olla särasilmne vanahärra kodutrepil

Üllar Saaremäe ütleb, et talle meeldib laval olla, eriti veel nüüd, kui rutiini enam taluma ei pea. "Nii imelik kui see ka pole, ka näitlejatööst võib saada rutiin. Aga praegu, kui satun lavale vaid loetud arv mängukordi, tekib selline tõstetud seisund nagu vanadel headel aegadel, kui lavale minek oli mulle sündmus," õhkab ta. Foto: Marko Saarm/Sakala

Üllar Saaremäe elab maal. "Arbaveres, juba aastast 2005. Ostsin selle maja ühelt seitsmekümneselt härralt, kes pidi tervise pärast linna kolima. Olin siis temast poole noorem, mõtlesin, et sinna läheb veel aastaid, kui rõõmsa vanahärrana seisan uksel ja tervitan külla tulnud sõpru. Aga nüüd see aeg tuleb üha lähemale!" ohkab ta.

"Miks ma Rakverest ära kolisin? Juhe jooksis kokku. Isegi Rakvere-suuruses linnas, kus varem elasin, puudus mul privaatsus täielikult. See oli saatus, et nägin täiesti juhuslikult ajalehte selle maja müügikuulutusega. Siis ei olnud veel mingit "linnast maale" kinnisvarabuumi. Ostsin muidugi pangalaenuga, aga kümne aastaga olen suutnud laenu tagasi maksta. Mul on nüüd päris oma talu."

Tallinnast on lavastaja end alati distantseerinud. "Lapsena tahtsin saada meremeheks, et rännata ja maailma näha. Mu onu oli meremees. Mu vanem vend tegi selle mõtte teoks, läks 15aastaselt Tallinna merekooli. Aga nägin kõrvalt, kui keeruline ja raske on meremeheks õppida. Millised piirangud olid tolleaegses merekoolis. Sõna otseses mõttes sõjaväeline käsuliin, esimesed kolm kuud ei saanud vend kordagi isegi koju käima tulla. Selline kord mulle ei sobinud. Siis tahtsin saada miilitsauurijaks. Aga peagi taipasin, et olen seda tööd näinud ainult telerist ja uurijaid mängivad ju näitlejad! Siis saingi aru, et ma võin olla samal ajal nii uurija, meremees kui talunik – selleks on vaja ära õppida üks hoopis teine amet," kirjeldab legendaarses viimase võmmi rollis säranud Üllar Saaremäe.

"Mul oli küll enne kooliminekut väike kõnedefekt, ma ei suutnud korrektselt r-tähte hääldada," avaldab lavastaja. "Aga lavakasse astudes juba suutsin. Ma õppisin r-tähe kahe kuuga, lavaka eelvoorude ja sisseastumise ning keskkooli lõpueksamite vahel, selgeks. Kui ma poleks seda ette võtnud ja oleks kohe käega löönud, et seda pole võimalik nii ruttu selgeks teha, oleks palju ehk teisiti. Sain tunda tunnet, et tööga saab palju ära teha."

Üllar Saaremäe kursusel oli "andejumal" Dan Põldroos. "Dan ütles, et tema on 99 protsenti annet ja üks protsent tööd ning et mina olen 99 protsenti tööd ja üks protsent annet. Ta oli oma ütlemistes vahel päris äärmuslik. Mulle läks tema öeldu siis väga korda. Nagu ka ühe lavaka õppejõu märkus, et luule lugemine ei sobi mulle," meenutab lavastaja.

Ugalast tuntuks terves Eestis

Lavakunstikooli lõpetamise järel sai Üllar Saaremäe suunamise Ugalasse. "Ise tahtsin väiketeatrisse. See oli toona üks Eesti tippteatreid. Elmo Nüganen ja Noormetsad tegid seal oma "Armastust kolme apelsini vastu". Seal töötas Kaarin Raid, mu õpetaja Kalju Komissarov lavastas selles teatris. Seal viisid tükke lavale Peeter Tammearu ja Andres Lepik. Ugalas tehti sellist teatrit, mis mulle meeldis. Kui peanäitejuht Jaak Allik tegi kuuele meie kursuse üliõpilasele ettepaneku Ugalasse tööle asuda, siis ei kõhelnud ma hetkegi. Aga seejärel tuli Rakvere teater üle võtta ja seda ise tegema hakata," võtab Üllar Saaremäe oma esimesed lava-aastad kokku.

"Paraku võtab teatrijuhi amet sinust kõik," lisab ta. "Tuli hakata uusi perspektiive seadma. See lavakaaegne helesinine unistus, et töötad end paari-kolme aastaga väiketeatrist üles pealinna lavadele, minu puhul ei realiseerunud."

Üllar Saaremäe oli Rakvere teatri kunstiline juht aastatel 1996–2017, praegu on aga vabakutseline. "21 aastat juhtisin Rakvere teatrit, 2017 hakkasin vabakutseliseks. Ma pole õppinud "ei" ütlema ja seepärast olen teatud perioodid oma elust suutnud väga tihedaks ajada, ja see ei ole sugugi tore," selgitab ta.

"Tahaksin teha ühte asja korraga. Rakvere teatris jõudsin nii lavastada kui ka näidelda, näitlejana olin sama hõivatud kui trupi tipud. Mängisin palju ja lavastasin ka palju, kuni lõpuks väsisingi ära. Krimisari "Viimane võmm", mida tehti aastatel 2014–2016, võttis kahe ja poole aasta jooksul ära kõik nädalalõpud. Sain aru, et nüüd tuleb küll aeg maha võtta."

Üllar Saaremäe ütleb, et talle meeldib laval olla, eriti veel nüüd, kui rutiini enam taluma ei pea. "Nii imelik kui see ka pole, ka näitlejatööst võib saada rutiin. Aga praegu, kui satun lavale vaid loetud arv mängukordi, tekib selline tõstetud seisund nagu vanadel headel aegadel, kui lavale minek oli mulle sündmus," õhkab ta. Üllar Saaremäe on kindel, et repertuaariteatri koosseisus sellisel kujul, nagu tema seda ametit oma elus pidas, enam tõesti ei tahaks. "Kui, siis võib olla mõne teatri koosseisulise lavastajana, kus tean ette, et mul on ühel hooajal näiteks kaks lavastust. Tagasi koosseisuliseks näitlejaks saamise sooviga ma ühegi teatri uksele enam koputama ei hakka," avaldab Üllar Saaremäe.

Üllar Saaremäe oma teater

"Võin öelda, et lõpuks tegin nüüd Vana Saaremäe Teatri ära," muigab vabakutseline näitleja ja lavastaja Üllar Saaremäe, viidates Vana Baskini Teatrile ja ammu antud lubadusele poja näitlejaks saamisel see tegu ära teha. Juunis etendub Laitse Graniitvillas esimene suurem lavastus – Andrus Kivirähki kirjutatud "Kalevipoeg", peaosas Karl Robert Saaremäe.

Ettevõtlikkusest Üllar Saaremäel puudu ei tule. Ajal, mil Vana Baskini Teater on pidanud uksed sulgema, toob tema oma projektiteatriga tänavu suvel lavale suurejoonelise suvelavastuse, kus esineb isegi segakoor! "Nimeks on sel teatril Sagittario, itaalia keeles kütt või ambur, minu enda tähtkuju järgi. Ja ka minu naise Ketlini neiupõlvenime järgi. Me oleme meelelahutusteater, aga ka meele mittelahutusteater. Meil pole palgalisi näitlejaid, ei pea pidevalt teatrimaja kütma ega ringreisidel käima. Vana Baskini Teatril läks selles suhtes palju raskemini, ehkki nad püüdsid viia ju kunsti võimalikult igasse Eestimaa paika. Mulle on siiski arusaamatu, miks selle teatriga niimoodi käituti."

"Kalevipoeg" on Üllar Saaremäe sõnul tõsine lugu. "Etendusi alustame juba juuni alguses ja mängime terve juunikuu Laitse Graniitvilla teatrimäel. Trupp on suur, inimesi erinevatest teatritest," selgitab ta.

"See on minu projektiteatri Sagittario kõige suurem ettevõtmine, muidu mängin oma lavastustes ikka kahe, äärmisel juhul nelja näitlejaga. Ja tihtipeale olen ka ise üks näitlejatest."

Andrus Kivirähki "Kalevipoeg" on täiesti uus algupärand. "Põhineb küll Kreutzwaldi eeposel, kuid tükis on viiteid ka näiteks kilplastele. Kunagi selle noore Kivirähu käest tellisin, olles veel Rakvere teatri peanäitejuht. Seda mängiti üle 20 aasta tagasi Rakvere teatris päris edukalt. Aga põlvkonnad on ju vahetunud, noorem generatsioon tahab samuti seda tükki näha," on Üllar Saaremäe kindel.

Midagi meie rahvusele ainuomast

Lavastaja sõnul on Kivirähk osanud oma "Kalevipoega" sisse kirjutada midagi meie rahvusele ainuomast. "Nii heas kui kõverpeegli võtmes. See laiskus ja kahjuks nii levinud "mitte minu tagahoovis" ellusuhtumine. Aga Kivirähk arutleb oma näidendis sellegi üle, kui kaugele me oleme oma riigi kaitsmise nimel valmis minema."

Andrus Kivirähk on ise rääkinud, et see on lugu noorest hakkajast mehest, kes tahab midagi korda saata, aga keda ümbritsevad rumalad ja laisad rahvamassid. "Viimased mõtlevad üksnes palaganile ja õllejoomisele, räägivad oma valitseja kohta inetuid laimujutte, aelevad ringi ega aita mitte põrmugi oma kuningat. Et see on lugu demokraatia pahupoolest," nendib lavastaja.

"Aga mina nimetan seda ikkagi rahvamänguks. Saab kõvasti nalja, ehkki on ka tõsiseid hetki. Mina olen see mõtteline Kalev, kelle haual Karl Robert Kalevipojana mõtiskleb. Ehk tulen ka füüsiliselt lavale, mõnes pisirollis, mis mulle endale lahe ja vaimukas tundub. Seda ma endale lavastajana keelata ei saa. Kui mulle tundub, et võin mängida Soome sepa joodikust poega, siis miks ma hakkan sinna kedagi teist kutsuma. Ei hakka sõber Raivo E. Tamme suve kinni panema, kui võin selle rolli ise ära teha," muigab Üllar Saaremäe.

"Lavastuses teevad kaasa mitmed näitlejad, kellega olen juba aastaid tahtnud koostööd teha. Anne Reemann ema Lindana või Tarvo Krall, minu kursavend lavaka aegadest, hullu Tuuslarina. Ja kes sobiks Siili ossa paremini kui mitte Alo Kurvits. Koos noorte näitlejate Jürgen Ganseni, Markus Habakuke, Silver Kaljula ja Lotta Lizbeth Hirvega moodustame kokku ideaalilähedase trupi. Ja muidugi vanameister Lauri Nebel, kes on üle aastate taas laval. Õpib selleks koguni sepaameti selgeks. Keda teist kutsuda mängima Soome seppa!? Lisaks teeb ta "Kalevipojas" ka ühe väga olulise kõrvalosa: mängib Sarviktaati ennast."

Mis saab 60 aasta juubelil?