/nginx/o/2025/04/25/16798688t1hb8be.png)
Keset Eestimaad, Järvamaa lõunaosas, paarkümmend kilomeetrit Türilt Rapla poole Tallinn–Viljandi raudteeliini ääres, on Käru. Ametlikult küll alevik, kuid inimesed teavad Kärut ikka pigem suuremat sorti külana.
Käru pole kogu aeg olnud Käru: kuni 1920. aastani oli aleviku nimi Lauri. Omal ajal jäi alevik Vändra kihelkonna Käru mõisa maadele, siit tuli ka nimi. Praegu on Käru koduks umbes 400 inimesele.
Astun päikeselisel, lumisel ja kargel talvehommikul Käru raudteepeatuses rongilt maha. Kiire jalutuskäik kohalikku poodi (jah, külas on Coopi kauplus) ja tulen tagasi raudteejaama, Käru Muuseumisse.
Kärud Kärusse
Jah, Kärusse kogutakse kärusid! Mitte küll päris igasuguseid kärusid, vaid lapsevankreid ja laste kärusid. Heast tahtest alguse saanud muuseum on kinnitanud Käru Eesti kaardile juba õige mitu aastat.
Algselt olid kokku kogutud vankrid-kärud raudtee perroonil maakivist kunagisesse raudtee aidahoonesse. Muuseum sai alguse 2018. Aastate pärast sai projektirahade ja vabatahtlike abiga korda 1930ndatel ehitatud alevihoone. Selle maja seinal on kiri „Helista emale”, Tallinna poolt rongiga lähenedes paremal. Hoone on tuntud kui Kerro Residents (Kerro on Käru saksakeelne nimi). Kollektsioon ja temaatilised näitused on laienenud kunagise tüüpprojekti järgi 1901. aastal ehitatud Käru jaamahoonesse. Samal aastal avati ka Tallinn-Viljandi raudtee.
/nginx/o/2025/04/25/16798747t1h8adb.png)
Praeguseks on muuseumisse eri aegadel lapsi sõidutanud vankreid ja kärusid kogunenud 47 maalt. Siin on 18. sajandi käru Inglismaalt, aristokraatide lastekärud Kesk-Euroopa maadest ja tsaariaegselt Venemaalt.
Eesti lapsevankrid viivad meid tagasi sajanditagusesse aega, 1920ndatesse. Unikaalne on lapsevanker, mis kokkupanduna jätab omaaegse kohverkirjutusmasina mulje. Sellist käru oli mugav kasutada reisidel.
Armsad on väikesed vankrid, need, milles olid nukud ja mida lükkasid lapsed ise.
/nginx/o/2025/04/25/16798724t1h6440.png)
Enamus kärusid-vankreid on tulnud vabrikutest, kuid mõned nutikad pereisad on lapsevankri ka ise meisterdanud. Siia-sinna on ennast poetanud mänguasjad, eriti tüdrukute lemmikud – nukud. Muuseumi suurimaks mänguasjaks on mänguauto, millesse sai ise sisse ronida, pedaale tallata ja nii edasi liikuda. Oi, küll oli äge!
Samm aastakümnete taha
Käru Muuseum – nagu muuseum ikka – viib meid ajas tagasi, seekord siis lapsepõlvemaale. Keskmisele ja vanemale põlvkonnale kangastuvad pildid lapsekäru lükkavast ja Kommunaari kingi, soome defitsiitseid tavesaapaid või hoopis viltbotikuid kandvast (vana)emast, vankri konksu küljes rippumas ostuvõrk piimapudeli, leivapätsi ja võipakiga, risti üle käru maimukest elevil hoidnud kõrinad. Seinal ja nagidel loovad meeleolu 1950–1980ndatest tuttavad (kittel)klieidid, materjalideks kunstsiid, paks puuvillane, tollal moodi tulnud defitsiitne krempliin…. Kõik üsna sarnase lõikega.
/nginx/o/2025/04/25/16798745t1h6e33.png)
Ekskursioonidel tutvustatakse laiemalt ka ajaloolist tausta – tööstusrevolutsiooni, moodi, muutusi ühiskonna elus – kõik see peegeldus varem või hiljem ju ka lapsevankrites. Kärude näitus on püsiv, kuid taustadekoratsioonid vahelduvad.
Perekonna ettevõtmine
Muuseumile pani aluse perekond Surzikov Tallinnast. Linnainimesed muretsesid maja Kärusse ja avastasid väikese koha võlud, mida polegi ju nii vähe. Kuigi osaliselt elatakse siiski pealinnas, on süda ja hing Järvamaal.
Muuseumi mõtte ja ideede generaator, loomejõud, projektide kirjutaja, finantside leidja, suhete looja ja üldse igati käimapanev jõud on energiast pakatav usbeki-ukraina juurtega eesti filmirežissöör Aljona Surzikova, oma tugeva õla paneb alla ka abikaasa, samuti filmimees Sergei Trofimov. Aljona truud ja väsimatud abilised muuseumi esimestest päevadest peale on tema vanemad: moedisainerist ema Ljudmila parandab-kohendab tekstiilesemeid ja nukke, meremehest isa aga sätib korda ajahambast pisut puretud, aga muidu huvitavad kärud-vankrid ja teeb väiksemaid remonditöid. Ekskursioone ja lasteprogramme aitavad läbi viia vabatahtlikud.
Kerro Residents
Renoveeritud Kerro Residents pakub midagi enamat. Uurin nelja väljaüürimiseks mõeldud minikorterit: tuba koos väikese eesruumiga ja valida saab 1920, 1930, 1960 või 1980ndate stiili ja sisustuse vahel. Nii on 1920ndate toas Lutheri vabriku voodi, sooja annab nostalgiline puupliit, seinal ripub suur telefon, laual on ajakirjad aastast 1924. 1980ndate korteris on siiani keskealiste ja vanemate põlvkonnale nii tuttavad sektsioonkapp, tugitoolid, raamatud ja televiisor.
Stiilne, ajastule omane kööginurk on korteris, aga kes eelistab modernse(ma)t, siis koridori lõpus on kaasaegne aiavaatega köök. Minevikku viivad nostalgilised, tollal tutvuste kaudu saadud kohvitassid ja koogitaldrikud, kannud-kausid ja muu köögis vajalik kraam.
Erilisel kohal muuseumis on taaskasutus. Siin ei lähe (peaaegu) midagi raisku ja ökoloogilist jalajälge hoitakse võimalikult tagasihoidlikuna. Köögikappide uksed ja töötasapinnad on taaskasutatud puidust. Mulle mõjusid eriti muljetavaldavalt vanad aknaraamid seinal, mis täidavad pildiraami otstarvet. Väga nutikas!
Miks siis ikkagi Käru muuseumi tulla?
Peale muuseumikülastuse on Kerro Residents miljööväärtuslik, huvitav ja eriline koht keskmise ulatusega sünnipäevapeo korraldamiseks. Või – on hea võimalus – tähistada muuseumis pensionile jäämist ja meenutada sõprade-töökaaslastega „vanu häid” aegu, või korraldada klassi või kursuse kokkutulek, kutsuda kokku suguvõsa või meeles pidada suurema numbriga pulma-aastapäeva, või niisama Kesk-Eesti kandi sõpradega koos olla? Või korraldada hoopis laste pidu? Põhjuseid saab palju…
Kerro Residentsis on ka üldkasutatav köök ja ettetellimisel saab teed-kohvi, kooki, suppi ja muudki. Ka nõud on minevikuhõnguliselt nostalgilised. Mulle tundusid eriti armsad lapsepõlvest tuttavad täpilised kohvitassid. Kerro Residents ootab oma korteritesse ka loomeinimesi. Tavakülastajaid muidugi ka.
/nginx/o/2025/04/25/16798789t1hc533.png)
Käru on ka kultuuripesa ja muuseumist on saanud kohaliku vaimuelu süda. Minu külaskäigu päeval tulid siia särasilmsed kohaliku kooli lapsed kohtuma filmikriitik Tristan Priimägiga ja vaatama-analüüsima filmi. Aeg-ajalt on muuseumis loengupäevad ja näitused.
Kärus on muudki
Keset alevikku leian tagasihoidliku, kuid uhkena seisva kollase kuuega Käru kiriku. Käru kirik pole teab mis vana, ehitatud 1860ndatel endise kiriku asemele. Tornikell on dateeritud varasemasse aega, aastasse 1771.
/nginx/o/2025/04/25/16798703t1h2125.png)
Kiriku restaureerimistööde käigus leiti tornis olevast munast mesilaspesa. Mesilased pääsesid tornimunasse läbi teise maailmasõja ajal tekitatud kuuliaukude. Kiriku teeb eriliseks ka teadmine, et pühakoda on üks väheseid puukirikuid Eestis ja ainuke säilinud puidust pühakoda Järvamaal. Kirikus on teenistused iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval, igasuvine külaline on olnud ooperilaulja Pille Lill.
Lisaks muuseumile ja kirikule on Kärus igapäevaseks (maa)eluks tarvilik olemas: siin on raamatukogu, 6klassiline kool, lasteaed, rahvamaja, raudtee- ja bussipeatus. Keset küla on suur roheline hoone, Käru kõrts. Näen ka viita, mis suunab perearstikeskusesse. Avastan kiusatusele vastupandamatu, väga toreda tekstiili- ja käsitööpoe „Siksak”. Alevi servas on maaliline järv.
Kui just ei juhtu Kärusse elama tulema, siis – miks mitte – teha pealinnast (või Viljandist) sõprade-sõbrannadega tore väljasõit Kärusse. Kuidas tulla? Tallinnast sõidab Viljandi rong Kärusse umbes üks tund ja 20 minutit, keskhommikul sõidavad Kärusse Tallinn-Türi (väljub 10.34) ja Tallinn-Viljandi (väljub 12.01) rongid. Pealelõunal saab tagasi ka: Tallinna suuna rongid peatuvad Kärus 12.59, 15.49 ja 19.22. Veel kord – muuseum on otse perroonil ja kindlasti lahti nädalalõppudel, kuid kokkuleppel ka muudel päevadel.