/nginx/o/2025/04/13/16776159t1h7be5.jpg)
“Minu meelest on ju huvitav teada, kes olid meie esivanemad, kus nad elasid ja millega tegelesid. Tihtipeale selgub, et ammused tuttavad osutuvad sugulasteks,” ütleb Jaan Tagaväli, 30aastase kogemusega sugupuu-uurija.
“Värskendatakse suguvõsalegende ja avastatakse, et kauge esivanem on olnud teisest rahvusest ja tulnud siia väga kaugelt. Oma sugupuu uurimisel on töörõõm see üks rõõm, aga suhtlemisrõõm vastleitud sugulastega on see kõige suurem rõõm.”
Huvi tekib alles kuldses keskeas
Paraku hakkavad inimesed oma suguvõsa ja sugulaste vastu huvi tundma alles kuldses keskeas. “Noori sugupuu ei huvita, reaalne huvi tekib umbes 40aastaselt ja vanemas eas,” nendib Jaan Tagaväli.
“Suguvõsa uurimise alustamiseks peaksite teadma esivanemate nimesid, sünni- ja surmaaegu ning kohti võimalikult kaugele ajas tagasi. Samuti võivad otsa kätte juhatada abiellumise ajad või elukohad. Andmete saamiseks võite küsitleda vanemaid sugulasi, vaadata läbi perekonnaarhiivis leiduvad vanad perekonnaseisu tunnistused, mälestusteraamatud, märkmed piibli või kalendrite sisekaantel.”
Täpseid sünni- ja surmadaatumeid leiab sageli koduselt surnuaialt. Kalmistute juures peetakse neis olevate haudade kohta registreid. Enamik on kättesaadavad kalmistuportaalist Haudi (kalmistud.ee). Samas ei ole kõik kalmistud selle portaaliga liitunud, näiteks Tartu linnal on oma kalmistute kaardirakendus (https://gis.tartulv.ee/kalmistud/?page=Otsingud). Kui suguvõsauurijat huvitav kalmistu ei ole Haudis, saab infot küsida otse kalmistuvahilt. Viimaste kontaktid saab tavaliselt kohalikust omavalitsusest.
Kui esivanemad osalesid Esimeses maailmasõjas, võib abi olla andmebaasist “Eestlased Esimeses maailmasõjas”. “Praeguseks on Rahvusarhiivi lehele lisandunud teisigi andmebaase, nagu näiteks Vabadussõjas osalenud inimeste andmebaas, aastatel 1918–1944 Tartu Ülikoolis õppinute andmebaas,” lisab kirjastuse Ignis Fatuus arhivaar Mariann Rammo.
Millest alustada?
Kuidas alustada oma sugupuu koostamist?
Kirjutage välja kõik teadaolevad esivanemad ja teised sugulased koos sünni- ja surmakuupäevadega, sünni- ja elukohtadega. Samuti pange kirja sugulaste matmispaigad, sest ka hauatähised kõnelevad. Küsitlege eakaid sugulasi. Uurige, mida nad teavad teie esivanematest.
Õnnetuseks on naisterahvaste kohta kirikuraamatutest ja ka mujalt vähem andmeid leida kui meie meessoost esivanemate kohta. Seetõttu on hõlpsam uurida meesliini, kuna sealt tuli tavaliselt perekonnanimi ning pärandus talu (enne päriseks ostmist selle pidamise õigus). Oma sugupuud uurides on huvitav näha, kuidas suguvõsa perekonnanimi on edasi kandunud, perekonnanimed on püsinud sada aastat ja kauemgi. Või kuidas on perekonnanimesid muudetud nimede eestistamiste ajal.
Uurimist võite alustada ükskõik kellest oma esivanematest. Jaan Tagaväli hakkas uurima ühe oma vanaema sugupuud. Tema perekonnanimi oli Kivikangur. Pärit Muugalt Tallinna lähedalt. “Ta rääkis mulle, kui tema juures lapsehoius olin, väga palju oma sugulastest. Mina soovitangi võtta selleks sugupuu keskmesse esivanem, kelle päritolust ja põlvnemisest te kõige rohkem teate. Siis hakake sugulasi küsitlema. Ehk teavad nemad teie suguvõsast rohkem kui teie,” soovitab suguvõsauurija.
Mine külla
Ta soovitab minna külla oma suguvõsa vanimatele elusolevatele sugulastele ja küsitleda neid. Suguvõsauurijad nimetavad seda intervjuude etapiks. “Ärge viivitage, sest inimesed on ju ajalikud ja neile teadaolev info kaob koos nendega. Enamasti on eakad inimesed hea meelega valmis neile teada olevat teiega jagama. Samuti on vanimatel liikmetel tavaliselt parem ülevaade, teatakse kõiki tädipoegi ja nende lapsi.”
Jaan Tagaväli soovitab külaskäikudele kaasa võtta juba koostatud suguvõsaskeemid, samuti kõik vanad fotod, mida olete suutnud leida. “Isegi siis, kui neil jäädvustatud inimesed pole tuvastatud – nii mõnelgi inimesel on pigem fotograafiline mälu, pilt aitab paremini jutusoonele saada. Varustage end diktofoniga või salvestage vestlus telefoniga. Oluline on kokku koguda võimalikult kaugetesse põlvedesse jäävate esivanemate andmed: sünni- ja surmadaatumid, elukohad ning eelkõige päritolu koht.”
Kust suguvõsa pärineb?
Tänapäeval elab küll kolmandik eestlastest Tallinnas, kuid sada aastat tagasi oli olukord hoopis teine. Kas keegi on juba suguvõsaskeeme koostanud? Mõnikord on abi esivanematega samades paikades elavatest või seal elanud inimestest. Kas teie sugupuu on kasvav või kahanev? Tänapäeval kahjuks üldjuhul kahanev. Suguvõsa noortel peredel on üks-kaks last või pole ühtegi. “Vaadake läbi kodus leiduvad perekonna dokumendid. Tuhlake läbi kõik pööningud ja keldrid, kapid ja kapipealsed. Nii oma kodus kui sugulaste pool,” selgitab suguvõsauurija Jaan Tagaväli.
Kui teie kodus või mõnel sugulasel on kodus alles perekonna piibel, siis see on enamasti suguvõsauurijale väga põnev objekt. Piibli ja dokumentide kõrval ongi oluliseks allikaks vanad fotod ja fotoalbumid. Päris seosetuid fotosid teie emad-isad ja vanaemad-vanaisad oma fotoalbumitesse ei kogunud ega talletanud. “Hoidke otsingute käigus silmad lahti – ka graveeringuga hõbelusikas või portsigar võib sisaldada teie jaoks olulist infot.”
Paberite hulgas võib olla matusetalituste laululehti ja palju muud kasulikku. Need laululehed on väga kasulikud, sealt saab teada nii matmispaiku kui sünni- ja surmakuupäevi. “Vaadake koos teiste sugulastega läbi nende kodudes olevad samalaadsed dokumendid. Otsustage, millise esivanema sugupuud hakata kõigepealt koostama. Võib ju isaliini asemel uurida hoopis emaliini. Peale selle on teil ka isa- ja emapoolsed vanaemad oma suguvõsadega,” soovitab Jaan Tagaväli.
Hauakohad jutustavad
Haudi.ee on ka üks hea ja kasulik veebisait, kus on paljude eestlaste hauakohad üles tähendatud koos kaartidega.
“Muidugi tuleks kõik oma teadaolevate sugulaste kalmud ka ise läbi käia. Kui leitud haud on korras, siis seda hooldatakse. Seda võib teha mõni sugulane, kelle olemasolust teil polnud aimugi. Jätke siis platsile veekindlas ümbrises kirjake oma kontaktandmetega ja palvega ühendust võtta.”
Teie kodukoha kirikust või kiriklast võib samuti leida lisainfot, näiteks võib olla kihelkonna või valla elanike nimedega mälestustahvleid sõdades langenutele, kommunismiohvritele jne. Lisateavet võib saada ka kohalikest (koduloo)muuseumidest, seal võidakse säilitada käsikirjalisi sugupuid, mälestusi, päevikuid.
