/nginx/o/2025/04/13/16776139t1hb198.jpg)
“Oleme siin Harjumaa serval, klassikaliselt vaikses kenas kohas.” Nii kirjeldavad oma kodukohta maja praegused omanikud. Perenaine Tiina Kuuler lisab, et kindel on see, et oma maja tunned kohe ära. Nii juhtus see ka siin.
See oli kunagine Valgejõe metskonna kontorihoone otse küla keskel teeristis. Aastaid seisis maja tühjana. Otsisid nad oma kodu üle terve Eesti, vaatasid mitmeid kohti, kuni astusid siia sisse äratundmisemotsiooniga, kuid hind käis esialgu üle jõu. Lõpuks metskonnamaja hind langes ning koos abikaasa Allan Alaküla ja poegade Gregori ja Gabrieliga said nad Valgejõe kogukonna liikmeteks.
Metskonna ajalugu meenutavad 28 erineva kujuga labidat kõrvalhoone seinal, neid kasutati metsatöödel. Tiina selgitab, et koos majaga said nad ka erilise mikrokliima, nii öelda külmaküla. Kõigepealt on siin tänu selgelt tuntavale hoovusele ühe kraadi võrra jahedam ja seetõttu valib ta istutamiseks varased juurviljad, sest septembri algus toob nende aeda juba tuntava jahenemise. Kui aga tulevad tugevad tuuled, siis mõõdavad nad seda labidates. Kui maha kukub kaheksa labidat, siis võib öelda, et tegu on tormituulega, kui ainult kuus, siis on lihtsalt tugev tuul.
“Majja sai ka kohe sisse kolida, sest eelmine perenaine, endine metsaülem Lya Mägi jättis suurema osa mööblist majja,” räägib Tiina. Sisustatud sai enamik 13 toast. Alles jäid ka vana elektripliit ja külmkapp Saratov. Saigi täidetud otsingute eesmärk: Tiinale leida maja, kus saab veini teha, ja Allanile maakodu.
Allan Alaküla ütlebki, et sai rikka ajalooga koha. Ajakirjaniku ja ajaloolasena tundis ta suurt huvi uue kodukoha ajaloo vastu, mis viis ta arhiividesse. Nii leidis ta hulgaliselt põnevaid andmeid. Teavet Valgejõe lahingu kohta said kohalikud elanikud just tänu Allanile.
Sada aastat Valgejõe lahingust
Sada aastat võiks olla piisav distants, et rääkida puhtast ajaloost, ütles Allan, kui Valgejõel avati mälestuskivi 100 aasta möödumisest Valgejõe lahingust Vabadussõjas. “Saame rääkida eestlastest, kes sõdisid mõlemal poolel. Küll oleks tore, kui tulevikus enam ei oleks eestlased ühel ja teisel pool rindejoont.” Saja aasta eest paiknes metskonna hoones Rahvaväe 5. polgu pataljoni staap.
Valgejõe külas seisab silla ja endise metskonnamaja ehk Veinivilla vahel maantee ääres veel üks suur kivi, mis tähistab Valgejõe, Vanaküla ja Parksi küla esmamainimist 1290. aastal. Mõlemad kivid on teinud Parksi elanik Andres Allmägi. Kivide juurde on pandud lipumast, mis on kogukonna kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks. Allan, kes arutelu korraldas, meenutab, et juhtus nii, et otsus kinnitati 2022. aasta 24. veebruari hommikul. Valgel taustal on sinitriip, mis kujutab valget ja jõge, Valgejõe küla. Sinine pärineb riigilipult.
Valgejõe lahing toimus Vabadussõjas 1918. aasta 22.–24. detsembrini Valgejõe külas ja selle lähiümbruses. Väikese naljaka seiga avaldas Aksel Kanelo ajakirjas Vabaduse Lood nr 3 aastal 1936: “Harju-Viru piiril, Kuusalu joonel, kavatseti kindlustada positsiooni. Valgejõe vasakule kaldale kaeveti isegi kaevikud. Valgejõe ääres järelsalgal juhtus jälle äpardus. Mehed olid kütnud sauna ja tahtsid veidi endid pesta. Oli taganetud juba kolmandat nädalat. Parajasti olid mehed jõudnud võtta riidest lahti ja mõni, kärmem, vihaga lüüa mõned “sopsud” üle sügeleva turja, kui punased avasid tule sauna pihta. Kuidas mehed said riided selga, seda nad ei mäletanud hiljem enam isegi. Mitu meest põgenes poolpaljalt saunast, ühes käes püss, teises pealisriiete kimp. Õnneks ei saanud salgast aga ükski mitte haavatagi.”
Allan Alaküla lisab, et tollast joonist vaadates tekib temal kahtlus, et saun, millest jutt, sobib metskonnahoone endise saunaga. Ning veel omapärasemana, et isegi siis, kui kahuripaugud 1918. aasta 20. detsembril kõrvalkülast kuulda olid, ütlesid elanikud, et ehk ikka läheb mööda. Kaks päeva hiljem oli rinne kohal.
Veinivilla kui Mälutalu
Veinivillat tuntakse ka kui Mälutalu, kus tegeletakse mälumängudega, ennekõike tullakse kokku pikkadel talveõhtutel. Veab seda eest juba kolm aastat külavanemaks olev Allan Alaküla. Siia juurde kuuluvad ka muusikaõhtud ja ajalooloengud. “Parajalt palju ruumi on siin ka meie vanade ja kobedate kõpitsemiseks,” muheleb Allan. Jutt käib signatuurautost Barkas 1000 ja Žigulist 2106 ning võrrist Riga 22 ja külgkorviga motikast IŽ 56. Kui Valgejõel toimub maikuulaat, siis tuuakse välja ka teiste külameeste isetehtud masinad, et nad oleksid julged näitama, kui põnevaid asju nad teha oskavad.
Veinivilla suures saalis on seina peal ajalooline rendileping siin asunud kõrtsist, mille originaal asub Lundi ülikooli raamatukogu De la Gardie kogus, kust leiab ka Kolga mõisa kapteni De la Blanque'i teostatud revisjoni dokumendid. Aastal 1900 kõrts suleti ning läbi 20. sajandi oli Valgejõe talu koduks ümbruskonna metsade valitsejatele.
