ELULUST ⟩ Eesti staažikaim majandusteadlane Heido Vitsur: “Mul on püsiv huvi elu vastu!”

"Jube kahju on, kui ei saaks teada, mis juhtub pärast 2032. või 2042. aastat, kuhu see elu välja tüürib," avaldab majandusanalüütik Heido Vitsur. Foto: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix Baltics

LHV majandusanalüütik Heido Vitsur on mees, kellele töö on hobi ja kelle matemaatikaoskused aitavad majandusmaailma paremini näha. 

Oleme Heido Vitsuriga ammused tuttavad Rahvarinde aegadest. Sellepärast on intervjuu “sina”-vormis.

Oled oma 81 eluaastaga hetkel meie staažikaim ametisolev majandusteadlane. Jääd vaid mullu 93aastaselt lahkunud Leev Kuumile alla. Müts maha!

Mul on püsiv huvi elu vastu! Ma ei ole kunagi kaotanud uudishimu, et mida toob järgmine aasta. Jube kahju on, kui ei saaks teada, mis juhtub pärast 2032. või 2042. aastat, kuhu see elu välja tüürib.

Kahjuks võib nii juhtuda.

Seda muidugi, arvestades minu vanust. Teatud optimismi annab teadmine, et mu ema elas üle 100 aasta vanaks. Mu geneetikust koolivend akadeemik Richard Villems ütles juba paarkümmend aastat tagasi: “Arvesta sellega, et kuna sa emalt pärid vaid südame ja veresoonkonna geenid, siis muude tõbede eest sa pole kaitstud.”

Samas just veresoonkonnast pärineb põhiline surmapõhjus: infarkt või insult. Eks see teadmine anna mulle teatud optimismi.

Mis sa ise arvad, kust sinu huvi majanduse vastu esmakordselt tuli?

Ma pean selle eest tänama Nõukogude valitsust ja Nikita Sergejevitš Hruštšovi, kes leidis, et armee koosseisu arvukuse hoidmiseks tuli sõja-aastail sündinud poiste aastakäigud ülikoolist ära ajateenistusse kutsuda.

Mäletan armeesse sattumise päeva täpselt – 22.11.1963, samal päeval lasti maha president Kennedy. Kui keskkooli lõpetasin, sõitis täditütar Tartust meie juurde Pärnusse, kuhu pere sattus sõja ajal ja ütles, et tuleks ülikooli minna. Uurisin asja ja leidsin, et ainuke koht kuhu võiksin raskusteta sisse saada, on Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskond. Minust oleks võinud saada üsna vilets matemaatik, aga sõjaväkke võtmine andis mulle umbes tuhat päeva mõtlemisaega. Ma ei tea, kust see püha vaim mulle seal Karakumi kõrbes ühel tähevalgel ööl peale tuli, et mind huvitavad hoopis sotsiaalteadused ja eriti majandus.

Matemaatika on ju majanduse üks aluseid.

Ongi nii. Ja tegelikult, kui ma läksin majandust õppima, teadsin juba ette, et matemaatika õppimine tuleb mulle kasuks. Tänu sellele, et ma veidi üle aasta ülikoolis matemaatikat tudeerisin, oskan ma trende peas kokku panna. Palju paremini, kui minust parema majandushariduse saanud ökonomistid ja teised ühiskonnateadlased. Ma saan aru, et funktsioonid võivad olla pidevad, tean, millised on nende kõverad, et nad võivad murduda. Ma tajun seda. Mulle tundub, et ökonomistid neid tavaliselt ei taju, sest nende õppekavas see osa puudub. Kuna olin sõjaväes raadiotehnilises väeosas, siis oli mul kasu ka füüsikateadmistest.

Milline oli sinu lapsepõlv ja kes olid sinu vanemad?

Sündisin Tartus. Isa töötas kuni juunipöördeni kirjastuses Loodus, ta oli seal tehnilise toimetuse juhataja. Ema oli ametis sealsamas raamatupidajana. Kui 1944. aastal venelased lähenesid Tartule, siis leidsid vanemad, et pommide eest on mõttekas põgeneda Pärnusse. Isal oli küll mõte sõita Rootsi, aga kuna mina olin veel väike ja ema kartis merd rohkem kui nõukogude võimu, siis jäi see katki. Isa õde koos mehe ja tütrega, kes oli minust aasta vanem, läksid seevastu üle mere Rootsi. Ema tahtis Tartusse tagasi, isa läkski juba ees, aga tema peale kaevati ja ta sattus üheteistkümneks aastaks Siberisse Vorkuta kanti.

Süüdistuse järgi kiusas ta Saksa okupatsiooni ajal nõukogude aktiviste. Ta ei soovinud tööle võtta ühte esimese nõukogude aasta aktiivset kommunisti, öeldes: “Sa oled hull, kui ma sind tööle võtan, lastakse meid mõlemaid maha!”

Mees läks isa nõuandel maale elama, aga pärast sõda oli tal joomiseks hädasti piiritust vaja, mistõttu ähvardas isa: “Kui sa mulle piiritust ei muretse, ma kaeban su peale, et sa mind tööle ei võtnud.” Ja tegigi oma ähvarduse teoks. Hiljem töötas see mees juhtival kohal ajalehes Edasi.

Kui isa ära viidi, polnud ma veel isegi poolteist aastat vana. Oma isa nägin ma alles viienda klassi poisina, kui ta meie juurde tagasi jõudis. See kõik jättis mu noorusele väga korraliku pitseri. Olin klassis ainuke, kelle isa oli poliitvang. Mul oli veel kaks vanemat õde, nii et meil oli majanduslikult üsna kitsas. See kõik õpetas mind vaoshoitusele ja tugevale enesekontrollile. Ema pidi oma elulugu võltsima, et Pärnu Leivakombinaadis raamatupidajana tööd saada. Sealne kaadritöötaja ehk tolle aja personalijuht aitas tal seda teha. Direktori teadmisel. Emal oli Tartu Kommertsgümnaasiumist saadud hea haridus, mida paljudel ta toonastel kolleegidel polnud.

Teadsin juba viieaastaselt, et kui meid peaks küüditatama, kus asuvad asjad, mis tuleb kaasa võtta, mida tohin võõrastele öelda, mida mitte. Ema ikka õpetas, et kui sa kaduma peaksid minema, siis su perekonnanimi on see ja sa oled pärit sealt. See oli minu algharidus. Muide, mul on see kott isegi veel alles, kuhu oli pakitud pesu ja teised hädavajalikud asjad. Õnneks ei osatud Tartus tagaotsitavaid Pärnus leida. Internetti õnneks siis polnud. Vastasmajas elas meie tänava ainuke kommunist, endine korpusemees, kes samuti teadis meie elukäiku.

Teaduskonnavahetus ülikoolis läks kenasti?

Üldained olid mõlemas teaduskonnas ühesugused. Et majanduses oli poisse vähevõitu, oldi minu ületuleku üle isegi rõõmsad. Tegin paari kuuga esimese kursuse eksamid järele ja sain teisele kursusele. Ma ei teadnud algul isegi seda, mis on poliitökonoomia. Ühe aastaga sai minust ootamatult kursuse priimus, nii et mind otsustati saata Moskva Ülikooli majandusküberneetikat õppima. Käisin isegi Moskvas ära, aga olin seal vaid paar nädalat. Kateedrijuhatajaga kohtudes selgus, et nad ei õpeta mitte majandus-, vaid teoreetilist küberneetikat. Nii jäingi Tartus rahanduse ja krediidi erialal õppima.

Kuivõrd nõukogude ajal majandusteadus ikka teadus oli?

1965. aastal üritati Nõukogude Liidus algatada majandusreforme. Hakati rääkima ettevõtlusest ja majanduse stimuleerimisest. Just see äratas minus sõjaväes viibides huvi majanduse vastu. Kuna meil oli väeosas suhteliselt haritud seltskond, siis arutasime ajalehtedes kirjutatut aktiivselt ka omavahel ja meile peeti isegi majandusteemalisi loenguid.