Jämesoolevähi varajane avastamine: kas lihtne vereproov asendab kolonoskoopiat?

Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Peeter Kõiva sõnul on kolonoskoopia peamine eesmärk välistada või kinnitada jämesoolevähi olemasolu ning tuvastada muid soolehaigusi. Foto: Ida-Tallinna keskhaigla

• Kolonoskoopia tuvastab teisigi soolehaigusi
• Ükski vereanalüüs ei asenda kolonoskoopiat
• Sõeluuring päästis 55aastase Sveni suuremast ohust

Jämesoolevähi sõeluuringud on tõhusad, kuid paljud inimesed pelgavad kolonoskoopiat, mis on seni olnud kuldstandard vähi varajaseks avastamiseks.

Viimastel aastatel on teadlased otsinud vähem invasiivseid meetodeid, nagu vereanalüüsid ja väljaheiteproovid, mis võiksid aidata sõeluuringutes osalemist suurendada.

Kolonoskoopia tuvastab teisigi soolehaigusi

„Kolonoskoopia peamine eesmärk on välistada või kinnitada jämesoolevähi olemasolu ning tuvastada muid soolehaiguseid,“ selgitab Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Peeter Kõiva. „Jämesoolevähiga võib kaasneda kehvveresus ehk aneemia, mis tähendab, et veres on vähenenud hemoglobiini tase. Kuid aneemia puudumine ei välista jämesoolevähki, sest tavaliselt tekib see haiguse hilises staadiumis, kui vähk on juba levinud lümfisõlmedesse või kaugematesse organitesse.“

Jämesoolevähk võib mõjutada ka vere kasvajamarkerite taset. „Näiteks kartsinoembrüonaalse antigeeni (CEA) tase võib jämesoolevähiga patsientidel kõrgem olla, kuid see ei ole piisavalt täpne näitaja vähi varajaseks avastamiseks ega sõeluuringul kasutamiseks,“ täpsustab dr Kõiva. „CEA tase on kõrgenenud vähem kui pooltel jämesoolevähiga patsientidest ning selle suurenemist võib esineda ka mitmete teiste haiguste, näiteks gastriidi, maohaavandtõve ja jämesoole divertikuloosi korral. Isegi suitsetajatel võib CEA tase olla normist kõrgem.“

Vereproovid on ebatäpsed ja kallid

Dr Kõiva lisab, et CEA-d kasutatakse eelkõige juba diagnoositud jämesoolevähi prognoosi hindamiseks ja haiguse taastekke tuvastamiseks pärast operatsiooni. „Kuigi teadlased on uurinud ka muid vereproove, mis võiksid aidata jämesoolevähi diagnoosimisel, on need siiani jäänud ebatäpseks või olnud laialdaseks kasutamiseks liiga kallid.“

Seega ei asenda ükski vereanalüüs jämesoolevähi diagnoosimisel kolonoskoopiat. „Kui vereproovid viitavad haiguse võimalusele, näiteks aneemia esinemisele, on järgmiseks sammuks kolonoskoopia,“ rõhutab dr Kõiva. „Kolonoskoopia on ainus meetod, mis võimaldab lisaks diagnoosimisele ka ennetavat sekkumist, näiteks polüüpide eemaldamist, mis võivad tulevikus muutuda pahaloomuliseks kasvajaks.“

Kuigi uued diagnostikameetodid arenevad kiiresti, on regulaarne sõeluuring praegu parim viis jämesoolevähki varakult avastada. „Kui kuulute riskirühma, siis ei tasu kolonoskoopiat karta – see on ohutu ja tõhus meetod,“ kinnitab dr Kõiva. „Tulevikus võivad uued tehnoloogiad muuta sõeluuringud mugavamaks ja kergemini kättesaadavaks, kuid tänase seisuga on kolonoskoopia parim diagnostikavahend.“

Kogemuslugu

Jämesoolevähi sõeluuring päästis 55aastase Sveni suuremast ohust

Oli 2022. aasta. Eelnenud aasta lõpus olid sagenenud vaevused: soolestik töötas ebakorrapäraselt, esines kõhukrampe ja „hääli“, mis viitasid seedimisele. Arvasin, et põhjuseks ei saa olla kroonilised soolepõletikud, bakteriaalne ülekasv, talumatused, allergiad ega hormonaalsed häired. Pidasin tõenäoliseks ärritunud soole sündroomi. Jämesoolevähk ei tulnud mulle kordagi mõttesse.

Olin 52aastane mees, heas vormis ja elasin tavalist elu. Jah, stressi oli tol perioodil palju ja hiljuti olin kogenud äärmist üleväsimust. Kui perearst soovitas teha kolonoskoopia, tundus see mulle liialdusena. Mul polnud väljaheites verd, perekonnas polnud teada vähijuhtumeid, elasin tervislikult ja olin ka kaalust alla võtnud. Ent perearst jäi endale kindlaks: üle 50aastastel soovitataksegi sõeluuringut. Mis mul kaotada oli?

Kolonoskoopia ettevalmistus oli talutav: natuke paastumist, sagedamini tualetis käimist. Protseduur ise oli sujuv. Arst selgitas rahulikult, mis ees ootab. Võisid ekraanilt ise protsessi jälgida või mõtteid mujale viia. Olen lugenud, et kolonoskoopia on talumatu – mina seda nii ei hindaks. Muidugi on valulävi ja ebamugavustunne igaühel erinev, kuid minu kogemuse järgi ei olnud see ebamugavam kui hambaarsti külastus.

Minul leiti kaks väikest polüüpi – vaid kahemillimeetrised. Need eemaldati kohe protseduuri käigus ja hingasin kergendatult. Umbes nädala pärast helistas arst ja kinnitas, et need olid tubulaarsed adenoomid, millel esines kerge düsplaasia. See tähendab, et aja jooksul võinuks neist kujuneda vähk.

Mõtlesin, et kui ma poleks uuringule läinud, oleksin võib-olla mõne aasta pärast seisnud silmitsi tõsise diagnoosiga. Tänaseks on mu seedehädad kadunud ja olen tänulik, et kuulasin perearsti. See polnud lihtsalt üks protseduur – see oli elupäästev otsus.

Seega, mehed, kui olete üle 50aastased, ärge olge kangekaelsed. Kolonoskoopia võib päästa teie elu. Minu oma see juba päästis.