/nginx/o/2025/03/28/16743110t1h0feb.jpg)
- Kirstud kadunukestele muutuvad Austrias värviliseks.
- Mõned inimesed usuvad, et elu on surmast ilusam.
- Kõige kuulsam on Ghanast pärit kirstutraditsioon.
Igaüks, kes peab lähedasega hüvasti jätma, on erakordselt emotsionaalses olukorras. Üha enam inimesi soovib oma lahkunud lähedasele korraldada hüvastijätu nii isiklikul moel kui võimalik, anda lahkunule kaasa personaalne viimane sõnum. Nii ka Austrias.
Christian Garlik Stranzi Lõuna-Austria matusekojast arvab: „See ei hõlma mitte ainult lilli või muid kaunistusi, vaid ka kirstu ennast. Soovitakse ilusat kirstu, mitte lihtsalt puidust kasti.” Et see oleks eriti ilus, saab nüüd lasta selle kunstiliselt kujundada.
Idee ei ole uus, paljudes maailma piirkondades on kirstude kaunistamine traditsiooniline. Kuid nüüd pakutakse seda kunstilist hüvastijätmisviisi ka Lõuna-Austrias.
Kirstud maalitakse käsitsi
Baierimaa kunstnik Alfred Opiolka maalib värviliste ja rõõmsate motiividega kirstud käsitsi. Tema eesmärk on tuua surma ja leinaperioodi veidi kergust ning anda lähedastele lohutust ja lootust. Eriti populaarsed motiivid on taimed, lilled ja liblikad, mis peaksid iseloomustama armastust, usaldust ja uue elu algust. Talle meeldib kasutada rohelist värvi kui lootuse märki. Opiolka kujundab oma klientidele sageli kirstud ette. Individuaalselt käsitsi maalitud kirstu saab kunstnikult osta alates umbes 3000 eurost.
Christian Garlik suutis oma ideest panna vaimustuma erinevad kunstnikud, kellega ta tänaseks koostööd teeb. Üks neist on Karin Posch, kes lisab: „Kui sa näed kirstu, siis vaatad alati seda kui puidust kasti. Ma arvan, et kui need kirstud on värvitud, võib see võtta ära osa hirmust või ebamugavusest, mis tekib kirstu vaatamisel,“ ütleb kunstnik. Tema kujundatud moonidega kirstu on juba ostetud. See oli aga juhus, sest kunstiliselt maalitud kirstud ei olnud tegelikult veel ametlikult saadaval ja selle uue kontseptsiooni tutvustamiseks korraldatakse näitus-müüke.
Kirst jahimehele maalitud metsaga
Inimesed on juba Karin Poschile edastanud erinevaid ideid: „Üks inimene ütles, et kirst lahkunud jahimehele sellele maalitud metsaga oleks tore. Teine ütleb, et ta on tuvifänn ja tahaks, et tema kirstu kaunistaksid tuvid. Fantaasia on tegelikult peaaegu piiramatu. Rääkisime ka sellest, et võiksime teha kollaaži kohalike motiividega,“ arvab hobikunstnik. Ta võib ette kujutada kõike, välja arvatud juhul, kui see muutub lugupidamatuks.
Kui ollakse huvitatud maalitud kirstust, siis otsib Christian Garlik kavandatava töö jaoks sobiva kunstniku. Hobikunstnik töötab näiteks põletusrauaga ja põletab pildid kirstu puitu. Kes aga tahab ise kirstu kujundada, saab ka seda teha.
„Kes ise kirstu kaunistada tahab, saab seda teha töökojas, ükskõik, mis kellaajal, päeval või öösel.“ Ja kuigi see võib kõlada veidi kummaliselt: saab ka ise oma kirstu kas koju kaasa võtta või matusebüroo juures hoiustada. Garliku sõnul on tal praegu ruumi umbes 100le kirstule.
Kirstu saab kaunistada nii matmiseks kui ka tuhastamiseks. Garliku sõnul on värvid kahjutud. Urne võib samuti kaunistada ja kodus hoida.
Värviküllus mujalgi maailmas
Briti matusebüroo „Crazy Coffins” on spetsialiseerunud individuaalsete kirstude ja urnide valmistamisele. Iga soov võetakse arvesse, ükskõik, kui ebatavaline see ka ei tunduks. Senised mudelid räägivad enda eest: Briti ettevõte on juba valmistanud kosmoselaeva-, nutitelefoni- või rulakujulisi kirste. Urne saab osta ka kassi, auto või alkoholipudeli kujul. Nõudlus on suur ja Nottinghami matusekorraldajad näevad, et üha rohkem on brittide seas soov viimne teekond väga isikupäraselt korraldada. Taolise kirstu hind varieerub sõltuvalt kirstu keerukusest ja sellest, kui kaua selle valmistamine aega võttis. Näiteks võib jalgpallisaapa kujuline kirst maksta 800 naela ja spetsiaalse auto kujuga kirst mitu tuhat naela.
Ameeriklased kasutavad mitte vähem eksootilist lähenemist. Muu hulgas pakuvad nad klientidele luksusautode kujulisi kohandatud kirstusid, näiteks Rolls-Royce'i disainiga.
Saksamaal ei ole taolised klaaskiust kirstud aga materjali omadusi käsitlevate õigusnormide tõttu lubatud.
Kõige kuulsam on Ghanast pärit kirstutraditsioon. Ghanas on tavaline, et kirstu kaudu väljendatakse surnu soove või rõhutatakse mingit aspekti, mis oli kadunukesele eriti oluline. Seetõttu on Ghana matusebüroodele kliendi soov esmatähtis. Samuti võib kirstu kujundamisel arvesse võtta surnu erilist iseloomuomadust või unistust.
Erinevalt Euroopast on Ghana matused valjuhäälsed, värvilised ja avalikud. Surma kuulutatakse naabruskonnas plakatitel, millel on surnu pilt, kirjas on surnud vanemate, õdede-vendade, laste ja lastelaste nimed ning matusetalituste kuupäevad, sest ärasaatmine kestab tavaliselt mitu päeva.
Matuseid tähistatakse muusika saatel ja kirstu kantakse trummide, laulude ja hüüete saatel mööda tänavaid kulgedes. Pealinna Accra ümbruses maetakse mõned inimesed ka värvilistes puust skulptuurides, mida kohalikus keeles nimetatakse „abebuu adekei“, mis tähendab fantaasiakirstu. Kel rohkem huvi, saab turistina külastada kirstutöökodasid ja avastada peent käsitööd.
Inimesed Ghanas usuvad, et elu jätkub ka pärast surma. Kirst on mõeldud selleks, et surnu saaks oma elukutset jätkata. Jacob Tetteh Ashong on Ghana tuntuima kirstukunstniku Paa Joe poeg, kes on juba 40 aastat erilisi kirste valmistanud. Tema sõnul tellivad paljud inimesed endale kirstu juba eluajal. Traditsioonilises Ghanas ei ole matmispaikadeks riiklikud või kiriklikud kalmistud, vaid pigem need, mis on külavanema kontrolli all, seega ei ole ebatavalised kirstukujud probleemiks erinevalt näiteks Saksamaaga, kus kirst peab olema kuubikujuline.
Ghana kirstud on saanud väga suure tähelepanu osaliseks. Mõne Lääne-Aafrika kunstniku kirstulooming on jõudnud rahvusvahelistele kunstinäitustele. 1987. aastal eksponeeriti osa Paa Joe kirstudest Amsterdami etnoloogiamuuseumis ja kaks aastat hiljem olid mõned neist väljas näitusel „Magiciens de la Terre“ Pariisi Centre Pompidou's.
Üha rohkem eurooplasi ja põhjaameeriklasi ostab ghanalaste kirste. Mitte selleks, et end neis matta, vaid osana oma kunstikollektsioonidest. Jacob Ashongi hinnangul läheb juba 30 protsenti nende töödest klientidele Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Itaalias, Prantsusmaal ja Iisraelis. „Me kasutame nende tarvis täispuitu ja toome juurde täiendavaid maalreid ja polsterdajaid.“
Kuna Lääne turu jaoks mõeldud kirstud peavad olema muutuvatele ilmastikutingimustele vastupidavamad, on materjalid kallimad: pehme puidu asemel kasutatakse hinnalisemat mahagonipuud, mida on ka raskem töödelda. Jacob Ashong ja tema isa võtavad ühe eksemplari eest mitu tuhat eurot, millele lisanduvad transpordikulud.
Kunstiliselt väga andekas puusepp Kane Kwei näiteks valmistas lennuki- ja paadikujulise kirstu. Lisaks arvukatele kalapüügiga seotud kirstudele, näiteks homaarikujulistele kirstudele on kunstnik valmistanud ka Mercedese, Piibli või kana välimusega kirstusid. Kui tema vanatädi, kalaturustaja, suri, nikerdas ta talle kalakirstu. Kui tema poeg veidi hiljem suri, ehitas puusepp talle paadikujulise kirstu, et ta saaks pärast surma kalale minna ja võib-olla koos vanatädiga ühel päeval kala püüda.
Mõned inimesed usuvad, et elu on surmast ilusam, ja nii korraldavad nad juba elus olles uskumatult kalleid kirstusid, et tähistada oma surma-aastapäeva. Seetõttu võib kirst maksta sadu tuhandeid dollareid ja mõned inimesed ostavad selle ikkagi oma surnu matmiseks, samas kui teised ostavad selle juba elus olles, et tagada auväärne tee igavikku.
Legend fantaasiakirstude tekkest
1950. aastatel suri puusepp Ataa Owuo vanaema. Kuna ta polnud kunagi elus lennanud, ehitas puusepp talle lennukikujulise kirstu. Teise versiooni kohaselt suri üks pealik enne, kui ta sai kätte kakaooa kujulise paleo, mille ta oli tellinud puusepp Ataa Owuo'lt. Nii maeti ta sellesse.
Ka surnuna ei taheta luksusest loobuda. Nii on Malaisia 14karaadine kuldkirst maailma kõige kallim kirst. See maksab 217 000 dollarit. See on valmistatud täielikult 14karaadisest kullast, erinevalt teistest kallitest kirstudest, kus mõned osad on kullast ja teised mitte.