EESTI ⟩ Seljametsa – Eesti vanima asustusega küla Pärnu linnas

Tiina Ojaste Seljametsa kodus veesilma kõrvale rajatud kiviskulptuuride-installatsioonide õuegalerii jääb Sindi-Lodja kiviaja asulakohast Reiu jõe suudmes linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusele. Tema koduõel elab samuti kiviaeg, seda tänapäevases võtmes. Tiina Ojaste Kivikuninga troonil. Foto: Marko Toomast

Seljametsa kuulus veel enne 2017. aasta haldusreformi Paikuse valda, praegu võib kirjeldus ehk veidi kulmu kergitama panna: Seljametsa on küla Pärnu maakonnas Pärnu linnas.

Muidugi on Seljametsa jäänud oma kohale ja see, millega teda kõige rohkem seostatakse, on kiviaja asula Reiu jõe kaldal. Kiviaeg avab oma saladusi aegamööda. Nii avastati alles 2024. aastal silla projekteerimistööde käigus asula seal, kuhu transpordiamet kavandab uut silda. Sindi-Lodja betoonsild oli Eesti esimene ja kõige esinduslikum kaarsild, mis peale sõjapurustusi üsna suuresti algse projekti järgi taastati.

Vana sild jääb alles

Nüüd on Sindi-Lodja silla kohta koostatud ajaloolise väärtuse eksperthinnang ja praeguse seisuga see veel riikliku kaitse all ei ole. "Vana armas sild jääb meile alles," kinnitab Pärnu osavallavanem Marika Valter.

Paikuse patrioodina ütleb ta, et sellest, mis siia kavandatud, saab ilus asi. "Kui kõik realiseeritakse nii, nagu kavandatud, saab sellest Paikuse maamärk," ütleb ta uhkusega.

Vanast sillast saab kergliiklustee ja kõrvale ehitatakse sild mootorsõidukitele. Jalakäijatele on kavandatud vaateplatvormid. Kavandatud on ka ajaloorada, mis algab Paikuse politseikooli juurest, kus kunagi asus Zintenhofi rüütlimõis.

"Kui kõik hästi läheb, on oodata kolmekilomeetrilist ringteed pinkide ja stendidega, mis jagavad informatsiooni nii ajaloo kui oluliste punktide kohta," ütleb Marika Valter. Kui leiame fondi, siis arendame paikkonna projekti veel edasi, on tema optimistlik visioon. Transpordiameti teabe kohaselt alustatakse uue silla ehitust veel sellel aastal.

Noor mees avastas nukleuse

Muinasasulate üks varasemaid avastajaid oli noor ja entusiastlik  ajaloohuviline, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane Lauri Mikkelsaar. Tähelepaneliku vaatlejana leidis noormees Pärnu jõe äärest hallika tulekivikillu, mille kohal kaldaseinas paistis must triip. Kaevama hakates paljastus 20–30 sentimeetri paksune asustuskiht, mis nüüd on paari meetri laiuses puhastatud. Nüüdseks on sealkandis leitud kolm 8500–9000 aastat vana muinasasulat ja arheoloogid murravad pead, kas Lauri Mikkelsaare leitud 10 500 – 11 000 aastat vana nukleus viitab seni avastamata asulakohale või võeti 2000 aastat hiljem uuesti kasutusele. Nii elab Lauri, kes meie seast 2001. aastal õnnetuse tõttu lahkus, kiviaja teaduses edasi. Kuju originaal, mille Lauri leidis, on Pärnu muuseumi püsinäituse eksponaadina illustreerimas Eesti vanimaks peetava Sindi-Lodja asula paiga ajalugu. Savist koopia leiab Seljametsa koduloomuuseumist.

Kiviaja asulakoha väravas näeb aga Kreeka kunstniku Odysseas Tosounidise kaheosalist skulptuuri "Portaal". Odysseas, kelle töid leiab üle maailma, osales 2017. aastal Paikusel kunstnik Tiina Ojaste organiseeritud kiviskulptuuride sümpoosionil "Kivi aeg". Nende kaheksa skulptori loomingust, kes olid kohale tulnud ka Udmurtiast ja Ukrainast, valis žürii välja Odyssease töö.

Kui ühel pool on kiviaja asulakoht, siis sellest paarsada meetrit teisel pool tänava ääres on "Ajakivi", mis sai kohale 2015. aastal Paikuse Lions-klubi liikmete ühise töö tulemusena. Ligemale kümme tonni kaaluva Kikepera soorahnu külge on kinnitatud mustast graniidist lihvitud lõpmatuse märk, mis stiliseeritult kujutab ühtlasi DNA-järjestust kodeerivat spiraali. Monumendi kunstilise külje looja Tiina Ojaste lisab, et ta kujutas tänapäeva inimese ja selle eellase jõulise kämbla kätlemist.

Inimsõbralikud kalad

Tiina Ojaste Seljametsa kodus veesilma kõrvale rajatud kiviskulptuuride-installatsioonide õuegalerii jääb Sindi-Lodja kiviaja asulakohast Reiu jõe suudmes linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusele. Tema koduõel elab samuti kiviaeg, seda tänapäevases võtmes. Isegi siis, kui seal toksitakse lohukive. "Proovisime, kuidas ennemuistsel ajal lohke kividesse toksiti. Tegime seda kiviaja inimese kombel," ütleb Tiina Ojaste ja lisab, et vaimustus on mõnel nii suur, et tuleb ikka ja jälle toksima. "See tegevus on huvitav," leiab ta, "sest heli kostab küllaltki kaugele. Ja pead leidma ümara kivi, mis pihku mahub, kaks erineva kõvadusega kivi. Kõik, kes külla tulevad, tahavad toksimist proovida, nii et paljudel on juba päris oma lohk sisse toksitud."

Selle kõrval on Tiina organiseerinud kaks rahvusvahelist skulptuurisümpoosioni. Innustust sai ta selleks kiviaja inimese ürgsetest jälgedest siinkandis. Kiviinstallatsioone on õuegaleriis 15 – looduslikud kivid, mida Tiina kujunditeks sätib.

Kunstnik Tiina Ojaste kinnistu on nii suur, et sellelt saab kätte nii küttepuud, metsaannid kui ka köögiviljad, kõigele krooniks sillerdab seal ka enda rajatud järv. Maa ühest otsast teise käimiseks osteti peresse mopeed. Kui järv valmis sai, toodi sinna karpkalad ja hiljem ka vesiroosid, millest eriti kaunid on roosad. "Karpkalad järves on treenitud," naerab Tiina. "Meelitasime, et nad ei kardaks inimese kätt, ja ühele grupile saab lausa pai teha. Kui kala enamasti kardab inimest, kes vette läheb, siis siin inimene kardab kala, sest poolemeetrine kala tuleb väga lähedale. Nii mõnigi ujuja hakkab kilkama."