HINGEELU ⟩ Armukadedus – kas haigus, pahe või inimlik nõrkus?

Suures kiivushoos võivad hakata lendama nii tassid kui laualambid. Foto: Remo Tõnismäe/postimees Grupp/scanpix Baltics

Igas inimeses on peidus piisake armukadedust. Normaalset armukadedust loetakse tavakeeles toimiva paarisuhte alustalade hulka. See väljendub ühe partneri huvis teise partneri kui kaaslase toimetamiste vastu ja muretsemises, kas kõik on korras ning kuidas saaks suhet veelgi parandada.

Normaalne armukadedus on muutumas ebanormaalseks, kui seda on liiga vähe (partner ei tunne enam üldse huvi oma kaaslase tegemiste vastu) või seda on liiga palju.

Tüli algatavad mehed

Armukadedusel on nii looduslik kui sotsiaalne taust. Loodusseadustest lähtudes ei ole armukadedusel armastusega midagi ühist ja selle tingib alateadlik paarilise valvamise vajadus, kindlustamaks oma soo kestvust – siit ka tõsiasi, et mehed on hulga armukadedamad kui naised, seda ka eestlaste seas. Vastavad uuringud on näidanud, et armukadedusest põhjustatud tülidest on alustajateks 2/3 juhtudel mehed. Kõige armukadedamad on lastetud või impotendid.

Naistega on veidi lihtsam: mida rohkem on naisel lapsi, seda vähem on tal ka vajadust ja aega armukadetseda.

Sotsiaalselt on armukadedus paljus orjandusliku abielu pärand, kus abiellunu pidi kindlasti peale laulatust unustama kõik vastassoost sõbrad ja mängima vähemalt vaimset kastraati – milline tragikomöödia, aga ikkagi enda lavastatud ja näideldud.

Külaelu seab kiiresti üsna tugeva kontrollisüsteemi, kus iga eksimus saab kümnekordse võimenduse; linnaelus võib hakkajam mehepool julgelt naabrinaiselgi külas käia ja naine omakorda armukest pidada – milline ebavõrdsus. Lausa võrratud abielu hauakaevajad, aga ka hilisemad lohutajad on naise püsisõbrannad. Igal juhul tapab nii armukadedus kui ka kiivus varem või hiljem abielu. Ja kui sind juba milleski kahtlustatakse, siis parem on asja eest nahutada saada kui taluda katteta süüdistust.

Eitus ei vii kuhugi

Eitus ei vii siin kusagile, vaid pigem valab õli tulle. Kust otsitakse, sealt alati ka kedagi-midagi leitakse. Õige armastuse kolmeks nurgakiviks on olnud ja jäävad ka tulevikus usaldus, harjumus ja imetlus ning sellise troika ees olevat isegi surm jõuetu. Parim on selline suhe, mis võimaldab teise inimese läheduses elada kõigi oma heade ja halbade külgedega, koos halba siludes ning häid külgi viksides.

Oluliseks sotsiaalseks armukadeduse põhjuseks on kindlasti ka vanemate suur lahutumus ning oma lapsepõlves kogetud pereelu halb mikrokliima, mis on pea pooltele vastsetele Eesti armunutele jätnud omad haavad. Siit ka hirm kaotada oma armastatu: isa pettis ema mitme naisega, emal oli arvatav armuke, arvukad kodutülid ja vanemate vastastikused süüdistused-kahtlustused ning luuramised, millesse sageli kaasati ka lapsed.

Kaasneb oht püüda armastatu jäägitult endaga siduda, et teda mitte kaotada, ja tarvitusele võetakse kõik meetmed ning "luurevahendid". Oma pitseri vajutab armukadedusele ka kindlasti üldlevinud ja kivinenud arusaam abielust, truudusest ning seksuaalsusest. Ka ühiskond ja avalik arvamus surub peale omad legendaarsed mallid: mehi ei saa usaldada; blondid on lollid ja naiivsed, punapead on liiderlikud; rikkad on alati saama peal väljas, raha eest võib kõike osta; sekretär on pea alati ka ülemuse armuke; abielunaine on kindlam seksipartner jne.