Normaalne armukadedus on muutumas ebanormaalseks, kui seda on liiga vähe (partner ei tunne enam üldse huvi oma kaaslase tegemiste vastu) või seda on liiga palju.
Tüli algatavad mehed
Armukadedusel on nii looduslik kui sotsiaalne taust. Loodusseadustest lähtudes ei ole armukadedusel armastusega midagi ühist ja selle tingib alateadlik paarilise valvamise vajadus, kindlustamaks oma soo kestvust – siit ka tõsiasi, et mehed on hulga armukadedamad kui naised, seda ka eestlaste seas. Vastavad uuringud on näidanud, et armukadedusest põhjustatud tülidest on alustajateks 2/3 juhtudel mehed. Kõige armukadedamad on lastetud või impotendid.
Naistega on veidi lihtsam: mida rohkem on naisel lapsi, seda vähem on tal ka vajadust ja aega armukadetseda.
Sotsiaalselt on armukadedus paljus orjandusliku abielu pärand, kus abiellunu pidi kindlasti peale laulatust unustama kõik vastassoost sõbrad ja mängima vähemalt vaimset kastraati – milline tragikomöödia, aga ikkagi enda lavastatud ja näideldud.
Külaelu seab kiiresti üsna tugeva kontrollisüsteemi, kus iga eksimus saab kümnekordse võimenduse; linnaelus võib hakkajam mehepool julgelt naabrinaiselgi külas käia ja naine omakorda armukest pidada – milline ebavõrdsus. Lausa võrratud abielu hauakaevajad, aga ka hilisemad lohutajad on naise püsisõbrannad. Igal juhul tapab nii armukadedus kui ka kiivus varem või hiljem abielu. Ja kui sind juba milleski kahtlustatakse, siis parem on asja eest nahutada saada kui taluda katteta süüdistust.