/nginx/o/2025/02/06/16639600t1he750.jpg)
Andres Otsa nõukogudeaegses passis seisis must valgel – Andres Georgi poeg. "Kirjade järgi olen jah Georg Otsa poeg, täpsemalt oli isa nimi Georg Aleksander. Mu isa oli draamanäitleja ja lahkus elust juba 1946. aastal, ma ei mäleta teda üldse," meenutab laulev näitleja Andres Ots.
Tema ema ja vanaema olid talle lapsepõlves suureks toeks. "Hoidsid ja poputasid mind. Aga kooliajal tundsin temast alateadlikult küll puudust. Nägin teda öösiti unes. Minu meeseeskujudeks olid mu õpetajad. Muusikaõpetaja Heino Kaljuste. Minu skulptuuritundide õpetaja Kalju Reitel. Ajaloolane Lembit Jaanits, tänu kellele õppisin Saaremaad tundma. Sattusin 14aastase noorukina tema juurde kaheks kuuks arheoloogilistele väljakaevamistele, aga need kaks kuud jätsid mulle elamuse terveks eluks."
Andres ei ole sugulane ka oma vana sõbra psühholoog Tõnu Otsa ehk Doktor Noormanniga. "Kui noorpõlves kohvikus istusime, tutvustasime end alati: "Ots. Ots. Pole vennad."
Andres Otsale tähendab see seda, et peab ikka ja jälle ennast tõestama, et ta on kuulsate Otsade vääriline. "Mulle on alati öeldud: kui inimese perekonnanimi on Ots, siis ta lihtsalt peab laulda oskama!"
Perekonnanimi Ots oli 1950ndatel ja 1960ndatel, mehe kujunemisaastail, väga suure tähendusega. "Sain oma kuulsa nimekaimu Georg Otsaga ka isiklikult tuttavaks. See juhtus 1968. aastal vabariiklikul estraadilauljate konkursil, kus Georg Ots oli žürii esimees. Läksin kihlveo peale sellele konkursile ja kõikidele üllatuseks võitsin selle Artur Rinne lauluga "Mets mühiseb" ka ära. Siis selguski kõikidele teiseks üllatuseks, et mina ei olegi Georg Otsa poeg ja et me pole isegi sugulased mitte," muigab Andres Ots.
"Soovitan kõikidel seenioridel, kel masendus peale tükib, otsida Youtube'ist üles minu isa ja Kosmikute loo "Kõigel on kaal". Isal oli just silmaoperatsioon ees, aga ta võttis kätte ja sai saalitäie publiku ees minu meelest hästi hakkama," tunnustab novembris 80 aasta juubelit tähistanud Andres Otsa ülesastumist muusikust poeg Aleksander (42).
"Eks mind ole varem ka muusikategemiseks üles kaevatud," muheleb Andres Ots. "Viimati Valter Soosalu oma Põhja Konnaga, lugesin tema duubelvinüülil "muusikalise töötlusena" sisse ühe Betti Alveri luuletuse. Nüüd võtsid Kosmikute poisid minuga ise ühendust, aga tunnistan ausalt, nad nägid minuga kurja vaeva. Neil oli plaanis teha salvestus stiilis "ära täpselt fraasi loe", aga selgus, et tuleb ikka lugeda kas täpselt sünkroonis või otse, koos instrumentaaliga. Seda lugu oligi väga raske täpselt sünkrooni saada, proovisime ja proovisime ning lõpuks lugesingi kontserdil otse. Mulle endale lõpuks täitsa meeldis ja ka poisid käisid kätt surumas. Ma ei teadnud varem Kosmikutest suurt midagi, olen tegelenud rohkem džässi või estraadiga," selgitab Andres Ots.
Võiks arvata, et kunagine populaarne estraadilaulja käis advendiajal kuulamas traditsioonilisi jõululaule, aga ei. Andres Otsa suurim jõuluelamus oli hoopis Jaani kirikus toimunud nelja gongimeistri ja 12 gongi ning oreli kosmiline sümfoonia, kus kõlas filmi "Tähtedevaheline" muusika.
"See oli tõeliselt raputav kogemus. Olen gongide austaja, tunamullu mängisid need meistrid näiteks koos kammermuusikutega Arvo Pärdi muusikat," jagab näitleja muljeid.
Teatrisse satub vanameister viimasel ajal harva. "Kurb asi on see, et parema kõrvaga ei kuule enam üldse, teine töötab kuuldeaparaadiga. Mul on raske sõnalavastusi jälgida. Ma saan küll aru, kas laval mängitakse hästi või keskpäraselt, aga olen ju 20 aastat õpetanud lavakunstikooli üliõpilasi end laval võimalikult kuuldavaks tegema," muigab ta.
Õnneks on näitleja silmaoperatsioonid (neid oli tal möödunud aastal mitu) kõik hästi läinud. Raamatusõber on ta olnud terve elu. "Ka praegu teen lugedes tööd. Loen endiselt pimedate ühingu helistuudios sisse audioraamatuid. Mulle see lugemine väga meeldib. Saan silmaringi avardada ja muidu suhelda," avaldab ta. "Kui oled sunnitud kõva häälega kolm tundi lugema, ja mitte lihtsalt lugema, vaid seejuures ka mõtlema, olema sees nendes piltides ja mõtetes, siis see on trenn. Selle tõelise lugemistunde sain ma ilmselt kätte just pimedatele lugemisega ja tänu Einar Kraudile, kes mind juba 1985. aastal lugema kutsus. Ta meeldis mulle, sest ta oli meeletult nõudlik."
Nii veedabki vanameister oma talved Tallinnas. Ta elab koos koorijuhist ja muusikaõpetajast abikaasa Eliniga Hiiul. "Aga nii kui ilmad vähegi soojaks lähevad, tahan kohe tagasi Saaremaale minna."
Tal on seal Kotlandi külas Koerasitamättal saun. "Koerasitamätta on ta sellepärast, et kohe meie elamise juures ristuvad kolm kohalikku teed ja kõik küla koerad käisid seal kükitamas. See kant on tegelikult ühe suure talu järgi nimetatud Ütsaks. Kunagi ammu oli sellel kolme tee ristil isegi Ütsa bussipeatus. Kui esimest korda sinna läksin, vaatasin: kurat, kas keegi on minuga rumalat nalja teinud – bussipeatuse sildi peal on Otsa. Läksin lähemale ja siis nägin, et ikka Ütsa. Praegugi kutsuvad naabrid mu sauna Koerasitamättaks, aga ehitusregistris on see ikka Sassi kinnistu nime all," muigab Andres Ots.
Koerasitamättal kütab ta iga päev sauna. Saunatamine ongi vist aidanud head vormi hoida. Aga saunatama peab targalt. Leebe leiliga saun on vanameistri sõnul kõige tervislikum. "Üle sajakraadist sauna ma ei soovita," ütleb ta. "Leili võtta tuleb arukalt. Mõelgem natuke – saunalaval on ju kolm astet. Ega kõik ei peagi lavale minema, saunast on kasu ka alumistel astmetel."
Napsisõber ta pole, koos heade tuttavatega võtab vahel pitsikese konjakit. "Ma ei suitseta ka. Pärast infarkti ei suitseta, muidu pool sajandit suitsetasin," avaldab ta.
“Oijah, see infarkt. Mind toodi Saaremaalt piirivalve helikopteriga Tallinna. Üks prillidega poiss jahmerdas minuga, jagas korraldusi. Alles hiljem sain teada, et minuga tegeles koroonaaja kõige kuulsam arst Arkadi Popov isiklikult," pöörab vanameister raske elusündmuse naljaks.
Ta on nüüdseks tervenenud ka vähist ega taha seda rasket aega isegi meenutada. Saaremaal ringi liikudes eelistab sõita jalgrattaga ning on löönud agaralt kaasa kohalikus kultuurielus. Kilomeetri kaugusel on Taritu rahvamaja raamatukogu ja kõlakojaga, kus igal suvel peetakse laulupidu. Samuti laenab ta mitmest kohalikust raamatukogust raamatuid.
"Olen lapsepõlvest saadik harjunud raamatutega, igas kodus on alati olnud üks sein raamaturiiulite päralt. Kummalisel kombel olen hakanud huvi tundma mälestuste vastu. Mitte tänapäeva elulooraamatute vastu, need mind eriti ei vaimusta."
Näitleja ütleb, et ta pole kunagi olnud klassikaline maavanaisa oma talukohaga. "Olin eluaeg teiste juures külaline, aidaalune. Varem ühe Ennu juures Vormsil, siis sõprade, perekond Tammede juures Altjal. Tegelikult õppisin Saaremaad armastama juba aastaid tagasi, 1959. aastal arheoloogilistel väljakaevamistel – hiljem teise sõbra Ennu juures, kes taastas August Mälgu sünnitalu."
"Minu näitlejakarjäär sai alguse 1964. aastal, sõjaväest tulnuna – olin armees vaid kümme kuud, siis sain sealt tulema. Sain reporterikoha Õhtulehte ja käisin vaatamas Voldemar Panso "Kihnu Jõnni" proove Eesti Draamateatris. Pärast proovi läksin Panso juurde, et kas ta saaks mind üle vaadata, et kui on järgmise lennu vastuvõtt, kas mul on siis mõtet proovida.
Panso ütles, et tal pole aega, aga kas ma ei tahaks lavakooli laborandiks tulla. Nii ma sinna kooli sattusin. Pärast pisikest järelkonkurssi sain kohe teisele kursusele, sest esimeselt kursuselt kukkus kaks inimest välja. Pärast konkurssi jäid sõelale kaks inimest, üks oli Katrin Karisma, kes tuli otse keskkoolist, ja teine olin mina. Nii me siis koos õppisime ja tegime esimese kursuse eksamid poole aastaga järele."
Teatrikoolis oli noorel mehel esialgu raske hakkama saada. "Esimene lavastaja, kes minusse eneseusku süstis, oli Kalju Komissarov. Tema käe all läksin kuidagi lahti. Selle peale küsis Panso: mis see siis on, Komissarovi juures te saate ja minu juures ei saa? Kui Kaarin Raid tegi mingit lavastust ja Komissarov küsis: mis see siis on, Kaarini juures saad ja minu juures ei saa? Aga ma Komissaroviga väga palju tööd ei teinudki, sest siis tuli Mati Unt. Temaga koos sai palju huvitavat tööd tehtud. Kokku olin ma Noorsooteatris 36 aastat. Mu viimane suurem roll oli Vana Vanamees Linnateatri ja Von Krahli teatri Martti Helde lavastuses "Vanamees ja meri", mis läkski ilma tekstita. Muuseas Noor Vanamees oli Tõnis Niinemets. Aga oli täiemahuline etendus ja meeldis mulle väga. Suur väljakutse, nagu praegu armastatakse öelda," naerab näitleja.
