Põlvkondadevaheline õppimine – kas uus hingamine?

Üks kena näide Tallinnast, kus Nõmme Gümnaasiumi arvutiklassis käivad Nõmme pensionärid arvutitunnis. Pildil juhendab Nõmme Gümnaasiumi arvutiõpetaja Carmen Pilve. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Vananevas ühiskonnas muutub elukestev õpe järjest olulisemaks.

Üheks tõhusamaks viisiks eri vanuserühmade sidemete tugevdamiseks on põlvkondadevaheline õppimine, millel on võimet rikastada nii noorte kui ka vanemate elukvaliteeti.

Elukestev õpe loob uusi võimalusi

Elukestev õpe aitab vanematel inimestel püsida kursis muutuva ühiskonna oskuste, teadmiste ja tõdedega. Samal ajal annab see võimaluse noortel õppida vanemate kogemustest ja tarkusest. Põlvkondadevaheline õppimine ei ole ainult teadmiste vahetus, vaid see soodustab ka vastastikust mõistmist, austust ja isiklikku kasvu, luues kaasava ja mitmekesise õpikeskkonna.

Kultuuriline tundlikkus on sellistes õppeprogrammides äärmiselt oluline. Erinevatest kultuuridest ja taustadest pärit õppijad avardavad üksteise maailmapilti, võimaldades sügavamat mõistmist ja uute oskuste omandamist. Õppimine ei ole vanusepiiranguga, see pakub väärtust kogu elu jooksul.

Rahvusvahelised algatused

Põlvkondadevahelise õppimise ideed on hakatud edukalt rakendama mitmetes riikides. Suurbritannias on organisatsioon InCommon loonud algkoolide ja hooldekodude koostööprogrammi, mis toob kokku eri vanuserühmad. Üheks edukaks projektiks on Õunad ja Mesi lasteaed, mis tegutseb Ööbiku maja hooldekodus alates 2017. aastast. Siin saavad kuue kuu kuni nelja aasta vanused lapsed suhelda eakatega, osaledes ühiselt erinevates tegevustes, nagu laulmine, kirjutamine ja isegi arvutamine. See programm on aidanud mõlemal vanusegrupil arendada sotsiaalseid ja elulisi oskusi.

Hispaanias Albolotes asuv Macrosadi Põlvkondadevaheline Tugikeskus (CINTER) on veel üks silmapaistev näide. Seal saavad lapsed ja vanemad täiskasvanud regulaarselt kokku nii planeeritud kui ka spontaansetel üritustel. Keskuse eesmärk on edendada õppimist ja elurõõmu kogu elu jooksul, tuginedes eri põlvkondade koostööle ja vastastikusele suhtlemisele.

Ka Šotimaal tegutsev organisatsioon Generations Working Together (GWT) keskendub põlvkondadevahelise koostöö arendamisele. Need programmid aitavad vähendada vanuselisi stereotüüpe ja tugevdada kogukondlikku sidusust, parandades samal ajal osalejate vaimset ja füüsilist tervist.

Põlvkondadevaheline õpe Eestis?

Rahvusvahelised näited inspireerivad, kuidas sarnaseid programme rakendada Eestis. Põlvkondadevahelised õppeprogrammid võiksid aidata rikastada meie haridussüsteemi ja kogukondi, andes vanematele inimestele võimaluse jagada oma teadmisi ja elukogemust, noored saaksid uusi oskusi ja vaatenurki. Uuringud näitavad, et sellised algatused suurendavad sotsiaalset kaasatust ja heaolu, aidates luua sõbralikumaid ja sidusamaid kogukondi.

Õppimine pole mitte ainult teadmiste omandamine, vaid ka sidemete loomine – sild, mis ühendab eri põlvkondi. Põlvkondadevaheline õppimine pakub palju enamat kui pelgalt teadmiste vahetamist – see loob sügavaid sidemeid, rikastab kultuurilist kapitali ja aitab kaasa ühtekuuluvustunde tekkimisele kogukondades. Rahvusvahelised näited, nagu Apple and Honey lasteaed Suurbritannias või Macrosadi Tugikeskus Hispaanias, näitavad, et eri vanuserühmad saavad üksteisega koostöös luua tähenduslikke muutusi.

Eestil on siit palju õppida ja teoks teha. Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis kogukonnatöö vananevas ühiskonnas õppekava raames korraldas õppejõud Tiina Tambaum kohtumise, mis tõi kokku Läänemaa Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilased ja Haapsalu kirjandusklubi liikmed. Koos arutleti Andrus Kivirähki „Rehepapi” üle, jagades eri generatsioonide vaatenurki, mis avardas üksteise maailmapilti. See unikaalne projekt tõestas, et õppimine ja koostöö aitavad luua sildasid vanade ja noorte vahel ning edendavad vastastikust mõistmist.

Vananev ühiskond vajab uusi viise sotsiaalse kaasatuse ja kogukondliku sidususe suurendamiseks. Põlvkondadevaheline õppimine võiks olla just see sild, mis aitab meil ehitada tulevikku, kus eri vanuserühmad teineteist mõistavad ja toetavad.

Artikli autorid on Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas magistriõppe üliõpilased Anne Pääsukene ja Mirjam Humal.