/nginx/o/2025/02/02/16631008t1hf49d.jpg)
Viljandi Muuseumi uude Tõrukotta kogunenud kauaaegne Viljandi linna ja liiduaegse MEK-i teeneka naisansambli Rukkiräägu laulud helisevad hinges siiani.
Vaadates tagasi jõuame edasi
Kohtumise organiseeris Asta Henn, aastaid selle kollektiivi vanemlaulja ja teenekas liige. Nimelt olid ansambli looja ja kunstilise juhi Kalju Kuuse koostatud ansambli pildialbumid laste ja pere poolt usaldatud peale Kalju lahkumist Asta Hennu hoolde. Ja nüüd kutsus Asta meid, kes me kõik kunagi olime olnud seotud ansambel Rukkirääguga, veel kord kokku ühiselt pilte vaatama, enne kui ta need muuseumile annab.
Meid võttis vastu täiesti uus muuseumi ruum, Tõrukoda, ja selle lahke perenaine Eda Kivisild kuuma kohvi ja huvitava väljapanekuga hansaaegsest rõivakultuurist.
Tore oli kohtuda nüüd siin veel ansambliga seotud üheksa liikmega. Nende seas ka minuaegsed lauljad Maie Kivisild, Julia Leppik, Asta Henn. Lauljad tulid ka nüüd muuseumi igaüks oma tundega. Aastad on tulnud ja läinud ning midagi igast viinud. Oled kui maamuld, millest öökülmad on juba üle käinud ja äkki saab veelkord kohtuda kevadpäikesega. On pisaraid, on naeru, kallistusi ja mälestusi. Aga ka põline tänutunne ilutegijatele, kes meis on aidanud alles hoida elurõõmu ja valguse jõu.
Ansambel Rukkirääk sündis Viljandi Töölisnoorte Õhtukeskkooli lõpetanud tütarlaste baasil 1956. aastal. Oli algselt 8-liikmeline, hiljem kasvas 11-liikmeliseks naisansambliks. Kõiges kõrgtasemel oli ta 15-liikmelisena, kui ansambliga olid liitunud ka meeslauljad. Siis oli ta juba tuntud ja tugev muusikaline ühendus, kui Viljandi üks tugevamaid ehitusettevõtteid MEK ta oma ansambliks kutsus. Siis kaunistas ta linna suuri ühisüritusi ja esindas MEK-i lauluga taidlusülevaatustel. Ansambli looja ja juht oli Kalju Kuusk, kes oli tuntud hea matemaatikaõpetajana Viljandi töölisnoorte õhtukoolis. ”Matemaatika on mu töö, seda on noorusele vaja tulevikuks ja sellega teenin ma leiba, aga ansambel ja muusika on mu hing ja hing vajab laulu…”, armastas Kalju kohvitassi juures pihtida.
Õpetaja Kalju Kuusk oskas leida oma linnast huvitavaid ja õigeid abilisi, häid muusikainimesi oma järjest areneva ansambli juurde. Nii olid tal alati head ja juba tunnustatud klaverisaatjad. Minu tuleku aegu saatis ansamblit hea klaveriõpetaja Maret Tomson. Töö käigus kerkisid esile ansamblis omad laulusolistid nagu Julia Leppik, Martin Pärnat. Mõningad esialgsed eriti säravad lauljad nagu Lydia Zadorožni, Aini Pihlak ja Ivi Ritso, kes lahkusid, et jätkata laulmist uutes loodavates värskema stiiliga ansamblites, kinnitasid hiljem, et Rukkiräägu sarnast, eriliselt ühtehoidvat kollektiivi enam nad eest ei leidnud.
Loomingu käigus kujunes ansamblit täiendama ka meeleolukas kapell.
Kui minu osaks oli seada ansamblile liikumine ja kujundlik sõna, siis hämmastas mind lauljate kiire lavaline liikumisvõime ja mängulust, nii laulus, sõnas kui pillimängus. Sest meie kavas olid aastapäevade puhul kaheosalised õhtut täitvad kontserdid, mille esimeses osas olid alati klassikalised ja moes olevad nõudlikud estraadilaulud ning teises osas rahvusliku alatooniga Eestimaa põlised nalja- ja talgulaulud. Kahte osa ühendas keelpillide kapell, millest ei puudunud ka lõõts ega viiul, ega kitarr, ega kontrabass. Mängijad ikka oma ansambli liikmed. Estraadilikku sõna esitasid juurdevõetud meesnäitlejad. Klaverisaatjana esines Maret Tomson. Ta esines meeleldi ka sõnas ja tal oli vägagi tugev näitlejaanne. Just koomilises žanris. Nii kujunes ta armastatud esinejaks estraadistseenides ja jäi vaatajate mällu vallatu nõia-Ellana õhtu teise osa lauludes. Muide, esinedes ansambli kõrval, hoidis ta kõrget stiili ja esinemismaneeri. Tajus täpselt nii muusikalist kui sõna ja pillide kooskasutust. Omandas kiiresti lavalise liikumise erinevates rollides. Meelde on jäänud klaverisaatjatena ka Anu Röömel ja Helge Kuusk.
Kalju tegi head tööd iga häälerühmaga. Iganädalased proovid olid väga pingelised ja nõudsid professionaalset pühendumist lauljatelt oma eluharrastusele. Aga see võimaldas kontserdi II osas lavastada meeldejäävaid laulumänge.
/nginx/o/2025/02/02/16631013t1hf611.jpg)
Rukkiräägu lauluaeg oli küllalt rõõmutul ja raskel liiduaegsel eluperioodil Viljandimaal, kui tuli targalt professionaalsel tasemel teha isegi taidlustööd, et hoida rahva südames alles võitmatu ilu- ja rõõmusäde.
Rukkiräägul oli alati õhtut täitev kava, mis tõi saalid täis vaatajaid nii vanas kui uues Ugala teatrihoones. Meil oli ikka alati oma publik.
Kui nüüd veel keegi on, kes neid kauneid kontserte mäletab, siis võib tulla Viljandi muuseumi Tõrukotta ja paluda luba vaadata siia kappidesse jäetud Rukkiräägu kontsertide pilte. Albumitesse on kleebitud ka väljalõiked ja kirjutised meie kontsertidest ja igapäevatööst.
Ansambel laulis u 60 aastat – seni kuni tegutses ja elas õpetaja Kalju Kuusk, aga lagunes, kui lahkus meie õpetaja. Laulud jäid ja helisevad siiani meie hinges.
/nginx/o/2025/02/02/16631010t1hea5d.jpg)
Kui ma vaatasin seda rikkalikku pildikogu, armastusega kokkuseatud esinemiste ja ettevalmistuste ühiseid ülesvõtteid, tekkis mõte, et kuna meil on nüüd oma kõrgkool, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, mille nimel me kõik viimased tööaastad võitlesime ja lõpuks võitsime, siis on ju võimalik, et keegi, kes selles koolis õpib, uurib ka sügavamalt mõne liiduaegsetel aastatel tegutsenud kunstilise ansambli töid ja tegemisi. Seda metoodikat, mis neis ringides ja rühmades valitses ja teeb oma isikliku erialatöö Viljandi MEK-i naisansambli Rukkirääk ainetel. Veel on elus osa tema nooremaid lauljaid ja muuseumis on ilusti kujundatud albumid, sest pilt on kõige otsesem jälg, mis alles hoiab selget ja elamuslikku rada algallikale.
Ja kui on veel nende kontsertide mäletajaid, siis võtke endale vahel vaba tund ja astuge Viljandi Muuseumi ilusast uuest Tõrukojast läbi ja veetke tunnike huvitavate fotode seltsis. Ehk siis elavad ka Rukkiräägu laulud veel ja lapsed Eesti Raadio saates teavad, mis lind on rukkirääk, kelle valis endale sümboliks kunagi Viljandis helisenud neidude laul.