OMA KÄTEGA ⟩ Aukartuses meisterlikkuse ees

“Kultikand on väga luksuslik ja töömahukas tehnika, mistõttu sel alal on olnud ka vähe tegijaid,” selgitab meister Lilian Bristol. Foto: Hanna Miller

Unikaalse kuldtikandi meistri Lilian Bristoliga tutvusin juhuslikult suvel Bristolite pere asutatud Esna galeriis.

Galerii loodi nii oma pere pühapäevakoduks kui ka mõttega väärtustada loovust ning meisterlikkust, aga ka aja mahavõtmist, mitte kiirustamist.

Parajasti oligi galeriis Viljandi ehtekunstniku Indrek Ikkoneni näitus. Ennekõike on kunagisest kauplusehoonest saanud aga neljalapselise pere pühapäevakodu.

Kuldtikand, kust see mõte?

Kust selline mõte üldse tänapäeval – hakata tegelema kuldtikandiga?

See oli minu esimene küsimus Lilian Bristolile, sest end tänapäeval kuldtikandile pühendada on ju vägagi tavatu!

Lilian on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunstnikuna ning on sel alal ka pikalt töötanud, vilditööd on ta teatud määral jätkanud siiani. Asutanud mõne abilisega väikese töökoja, kus valmistati vildist seeriatooteid, kujunesid naise tööpäevad ülipikkadeks ning eneseteostus asendus ülepingutuse ja läbipõlemisega. Tuli mõelda, kuidas ning millega edasi minna, et see taas ka endale rõõmu valmistaks.

Liliani abikaasa Martin, kes on kuldsete kätega puu- ja kuldamistöö meister ning ühtlasi ettevõtja ning ettevõtlusõppejõud Viljandi kultuuriakadeemias, esitas naisele abistava küsimuse: kas naisel on mõni tehnika, mis aukartust tekitab?

Vastus oli kuldtikand. Selles on nii tekstiili kui metalli. Nii algasidki tekstiilikunstniku järgmised õpingud Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia erialal, tulemuseks magistritöö kuldtikandi ajaloost Eestis.

Luksuslik ja töömahukas

"Kuldtikand on väga luksuslik ja töömahukas tehnika, mistõttu sel alal on olnud ka vähe tegijaid," selgitab Lilian. Üks nimekaim meister oli enne Teist maailmasõda Tallinnas Don Schatz, rahvuselt juut, kaheksa lapse isa, kes tikkis väga palju ka Eesti noore sõjaväe tarbeks. Tegelikult oligi kuldtikand algul meeste ala, üllatab mind Lilian. Tundub uskumatu – on ju tegemist ülifiligraanse tööga, kus nõel ise juuspeen, nõelasilmast rääkimata! Lilian Bristol pistab aga siiani nõelasilmast siidniidi läbi ilma prillide abita. Lisaks heale silmanägemisele nõuab see tehnika muudki, eelkõige muidugi kannatlikkust, mis tekkivat nii meditatiivse töö käigus iseenesest, tõdeb meister.

Mõistetavalt on oluline ka pidev praktiline töö, käeline tegevus, aga ka oskus töötada mõlema käega. Kahe käega tikkimise all mõeldakse seda, et üks käsi töötab kanga peal ja teisega peab olema tikkija suuteline jätkama samal ajal tööd kanga all. Samuti on vajalik joonistamisoskus – ka tööjoonised tehakse käsitsi. Töövahenditeks on lisaks imepeenele nõelale ja siidniidile kuldtraadist või kullatud hõbetraadist keeratud toruke ehk kantill, mille iga jupike kinnitatakse eraldi pistega aluskangale.

Enne tikkima asumist tuleb siidniit kindlasti mõned korrad üle mesilasvaha tüki tõmmata – esmalt, et see kantilli imepeenest avast katkemata läbi liugleks. Ühtlasi annab vaha niidile hea libisevuse ning niit ei lähe sõlme. Lisaks täidavad meistri töölauda hoolikalt sorteeritud pärlite ja poolvääriskivide karbikesed, tikkimisraamidest ning muudest ülipeentest abivahenditest rääkimata.

Minu tähelepanu paeluvad kaunid kurekujutisega käärid. Kääride kuju ongi tekkinud kurenoka järgi, selgitab Lilian seda huvitavat fakti ja palub mul seost ise taibata. Nabanööri läbilõikamine ja lugu sellest, et kured toovad lapsi? Jah, kurenokk-kääride ajalugu algab 18. sajandi ämmaemandatega ja juba 19. sajandil oli tegemist väga populaarse peenkäsitöö kääritüübiga. Taas üks huvitav leid, kas pole!

Riiast Jeruusalemmani

Kus seda haruldaselt peent meistritööd õppida saab?

"Ega ometi Viljandis?" küsin järgmiseks. "Paraku tõesti mitte," on meistri vastus. "Alguses sai otsitud õppevideoid internetist, siis leidsin Riiast endale juhendajaks ühe tikkija, kes oli õppinud Londoni "kroonikoolis". Kuldtikandit saabki õppida kahes kohas: kas kroonitud peadele tikkimistöid tegevate töökodade-koolide juures või kloostrites. Tingitud on see sellest, et need on kaks kuldtikandi peamist tarbijat, lisaks veel sõjavägi. Kullaga tikitud peakatteid, õlakuid, varrukapaelu ja muid sõjaväeliste auastmete ning teenistusüksuste eraldusmärke oleme ju kõik näinud. Ja muidugi kõrgmood. "Sellega ma end siduda ei tahtnud, sest moes muutub kõik kiiresti ja ka tellimusi tuleb enamasti täita ülikiirelt," nendib meister.

Esmalt tuli aga seda tehnikat praktiliselt õppida ja nii viisid otsingud kunstniku Jeruusalemma Õlimäe kloostrisse ja sealsete kuldtikandi meistrite juurde. Kinnise õigeusu kloostriga ühenduse saamine osutus aga väga raskeks, sinna sissepääsemisest rääkimata. Abiks oli Liliani vanemate kauaaegne tuttav ja eestlastele dokumentaalfilmist "Õlimäe õied" tuttav ema Ksenja, kelle kutsel sai Lilian Bristol näha ja kogeda Õlimäe kloostri kuldtikandi töökoja õhustikku.

Sealt saadud soovitused viisid õpingud uuele tasemele. Õpetaja Tatjana Nikolajevnalt saadud juhendamist hindab kunstnik väga kõrgelt. Nimelt õnnestus Lilianil pääseda nimekasse Peterburi kuldtikandi erakooli, kuhu võeti vastu vaid 12 õpilast.