/nginx/o/2025/01/12/16592350t1h6540.jpg)
Tunnustatud spordi- ja taastusarst Gunnar Männik on ka hobihelilooja. Ta on kirjutanud artikleid liikumise vajadusest noorusest vanaduseni, oli 12 aastat Flora jalgpallimeeskonna ning 18 aastat koondise arst. Kaks põnevat annet said kokku eelkõige suurest huvist. "Mul on huvi nii muusika kui ka meditsiini vastu."
Kui ma korvpalli mängisin, oli mul pikkust 195 cm, aga vanusega inimese pikkus kahaneb.
Lepmetsaga ma ennast kuidagi võrrelda ei saa, minu tiivad mind nii kõrgele ei kandnud. Minu korvpall jäi põhiliselt koolipõlve. Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses mängisin ka NSV Liidu meistrivõistluste esiliigas Tallinna Ehitaja meeskonnas, kus treeneriteks olid Kalle Klandorf ja Arne Laos. Seal mängis ka Andres Sõber. Ma ei olnud tippkorvpalliks piisavalt andekas. Toonaste esinumbritega, nagu Aleksei Tammiste, Jaak Lipso ja Priit Tomson, olen kohtunud aastaid hiljem mitmeid kordi spordiarstina.
15aastasena olin 1.86 ja keskkooli lõpetades 1.95. Puberteedieas kasvasin igal kuul ühe sentimeetri võrra pikemaks. Huvitav, et isa oli vaid 1.82 ja ema 1.65.
Kui õppisin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas sportmängude treeneriks korvpalli erialal ja mängisin ülikooli meeskonnas, leiti minus häid eeldusi akadeemilises sõudmises, kus tulin roolijaga kaheses paadis korduvalt hõbemedalile. Ma ei saanud kahjuks sõudmisega pikemalt tegutseda, sest siis oleksin pidanud eriala vahetama.
Selle põhjuseks on füüsiliselt raske maatöö, mis paneb erinevate spordialadega tegelemiseks hea põhja alla. Paraku on tänapäeval nutimaailm sageli ka maapoisid enda rüppe haaranud. Meie elasime Pärnumaal Toris. Olen lõpetanud Virula kaheksaklassilise kooli, nüüd see on Tori põhikool, kust on välja kasvanud ka ajaloolane ja poliitik Aadu Must, teletäht Anu Välba ja kunstnik Tarmo Tali. Meil oli väga sportlik kool, kuna direktor oli ka kehalise kasvatuse õpetaja. Minu klassivend Margus Kasearu läkski pärast lõpetamist Tallinna Spordiinternaatkooli ja jõudis kümnevõistluses koos Tõnu Kaukisega Nõukogude Liidu koondise tasemele.
Ei oskagi öelda, sest vanemad panid mind esimeses klassis ka lastemuusikakooli klaverit õppima. Ega see pilliharjutamine teismeeas poistele kuigi palju meeldi, aga ometi lõpetasin 1974. aastal nii põhikooli kui ka Vändra lastemuusikakooli. Käisin koos klaveriõpetajaga isegi Tallinnas Otsa koolis ette mängimas tuntud klaveripedagoogile Leelo Kõlarile, aga tema paraku minus piisavalt eeldusi ei näinud. Ehk isegi õnneks, sest mul hakkasid ilmnema sel ajal terviseprobleemid: üks õlg kippus teisest madalamale jääma. Seda võis näha isegi autahvlipiltidel. Pidin tegema üsna pikalt ravivõimlemist. Siis pühendusingi rohkem spordile, mis mulle ka rohkem meeldis. Klaveriõpingud olid noorena rohkem kohustus.
Isa mängis kohalikus rahvapilliansamblis klarnetit, mängis seltskonnas vahel akordioni ja laulis väga hästi. Ta oli Võrumaalt pärit, tegi suusatamist, tõstmist ja teisigi spordialasid harrastustasemel. Ema oli rohkem rahvatantsija, aga laulis ka väga hästi. Erialalt olid mõlemad vanemad agronoomid, isa töötas Tori Näidissovhoosis direktori asetäitjana, ema seemnekasvatusagronoomina. Minulgi tuli suviti teha maatööd alates rohimisest ja lõpetades heinapallide ladustamisega.
Praegu ma tunnen eriti, et mõlemast on kasu. Tänu sportimisele läksin kehakultuuri õppima, kuigi ma ei tahtnud treeneriks saada, vaid pigem teadust teha. Lõpetasin ülikooli 1982. aastal. Pidime üheksakesi minema teenima kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Mina teenisin ohvitserina Kaliningradis. Pärast vabaks saamist astusin kohe aspirantuuri.
Aspirantuuri viimastel aastatel tekkis hoopis soov saada spordiarstiks. Minu iidoliks tol ajal oli spordiarst doktor Rein Jalak, kes aitas peatreener Jaak Salumetsa Kalevi korvpallimeeskonna juures ja ka Eesti koondises. Doktor Jalak tegi ka sporditeadust ja sai minu patrooniks. Nii juhtuski, et lõpetasin aspirantuuri ja kaitsesin väitekirja bioloogiakandidaadi kraadi (PhD) saamiseks 1989. aastal Tartu Ülikooli juures. Samal ajal asusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda spordimeditsiini erialale, mille lõpetasin 1994. aastal.
Aivar Pohlak otsis just Flora meeskonnale ja Eesti jalgpallikoondisele arsti. Minust ei teadnud ta midagi. Siiski sattusin koos ühe teise arstiga, kes polnud spordiarst, pooleks aastaks katseajale. Lõpuks valiti mind ja nii olingi 12 aastat Flora meeskonna ning 18 aastat koondise arst.
Pedagoogi ja psühholoogilised teadmised on nõutavad eeskätt laste- ja noortetreeneril. Tippspordis tegutseb meil Eestis viis-kuus psühholoogi. Treener peaks olema kindlasti bakalaureuse- või veel parem magistriõppe läbinud. Praktikast, isegi oma spordiala tipuna, üksi ei piisa. Tuleb osata treeningprotsessi mõtestada, tunda inimese bioloogiat ja treeningumetoodikat ning tunnetada konkreetse sportlase eripära.
Leedu parlament on vastu võtnud otsuse, et 2021. aastast saavad lapsi juhendada ainult kõrgharidusega treenerid, väikeste eranditega. Eestis on pea iga kolmas treener ilma erialase akadeemilise hariduseta.
Ma praegu ootan, kuidas olümpiakomitee uus president ja täitevkomitee sellesse põhimõttesse suhtuma hakkavad. Eriti puudutab see laste- ja noortetreenereid. Tippspordiga on teine lugu. Seal on psühholoogia väga oluline, sest inimesed on nii füüsiliselt kui ka vaimselt erinevad. Mitte igaühele ei sobi ühesugune treeningumetoodika.
Kindlasti. Näiteks arstina on väga oluline leida patsiendiga kontakt. 50 protsenti ravist sõltub teineteisemõistmisest. Sest inimeses eneses on tohutud ressursid paranemiseks.
Teiseks tuleb tunda inimese füsioloogiat kui tervikut. Kui põlv valutab, ei pruugi põhjus olla põlves, vaid kuskil mujal. Või kui inimesel valutab pea, tehakse ära kõiksugu uuringud, kuid unustatakse ära kael, mille läbimõõt on väike, aga mille kaudu käib kogu aju varustamine toitainete ja hapnikuga. Peavalu (pingepeavalu) võib olla põhjustatud näiteks ka rühiveast kaelapiirkonnas.
Nii see on.
Kuni gümnaasiumi lõpuni noor inimene veel kasvab ja areneb. Tulemused paranevad suuresti tänu sellele. Edasi tuleb tippsport, mis nõuab juba olulist rahalist toetust ja paljuski hoopis teistsugust lähenemist. Mitmed noortetreenerid tahavad hoolealustelt kiireid tulemusi, mistõttu treenitakse üle ja noorel inimesel tekib tüdimus või koguni vastikus spordi vastu. Tegu on ülemaailmse probleemiga. Vaat seepärast peabki just noortetreeneril olema hea haridus, ta peab tundma psühholoogiat ja sportlase vastavat treeningumetoodikat, et treenitaval säiliks huvi treenimise vastu. Suur roll on ka perekonnal, kas see toetab lapse spordipürgimusi.
Hea oleks, kui sport ei võtaks ära soovi või võimalust edasi õppida ning leitaks eriala ja õppimisviis, mis lubaks teha mõlemat. Sest sportimisjärgne tulevik peaks olema garanteeritud. Näiteks kümnevõistleja Johannes Erm on juba omandanud USAs insenerihariduse, aga jätkab kõrgemate punktisummade püüdmist. Aga mis kõige tähtsam: tippu jõuavad vaid need, kellel võiduinstinkt väga tugev.
Mul on seda raske hinnata. Tähtis on, et kehalise liikumise tunde oleks võimalikult palju igal koolinädalal. Minimaalselt kaks kuni kolm korda vähemalt, ideaalselt iga päev. Muidu me ülekaalulisusest meie laste hulgas lahti ei saa, vaid see hoopiski suureneb. Palju sõltub vanematest. Kui ema ja isa ei armasta liikuda, ega siis lapski seda heameelega tee. Teaduskirjandus ütleb, et kehakaalu puhul vaid 10 protsenti oleneb geenidest, kõik ülejäänu sõltub elustiilist.
Eriti teeb inimene oma kehale ja vaimule liiga, kui ta iga päev ei liiguta. Näiteks (kui vähegi võimalik on) peaks trepist üles-alla käima jala, seda eriti ülekaalulised inimesed, kuna trepikõnd nõuab rohkem energiat kui tavaline kõnd.
Just nimelt! Sundasendist tingitud ülekoormusvigastused on omased paljudele elukutsetele. Näiteks koristajatele, treialitele, bussi- ja autojuhtidele, hambaarstidele, kirurgidele, pillimeestele – kõigile, kel on väga tugev koormus tugiliikumisaparaadile. Kui ei tehta spetsiaalseid venitus- ja lihastugevdavaid harjutusi, ilmnevad mõne aja möödudes tõsised probleemid: kaela-, selja-, õlavalud. Inimesel on teatud lihasgrupid juba loomupäraselt nõrgad ja neid tuleb järele aidata. Füsioterapeudid oskavad seda väga hästi hinnata.
Seda eriti ülakehas sundasendite ja monotoonsete liigutuste tagajärjel.
/nginx/o/2021/05/02/13757508t1heed9.jpg)