ILUSAD SUHTED ⟩ Kadi Jaanisoo-Kuld ja vanaema Aili: "Meie suhetes ei pea keegi mängima kedagi, kes ta pole."

Kadi Jaanisoo-Kuld peab vanaema oma teiseks emaks – niivõrd suur on kahe, küll erineva elusaatuse, kuid sarnase loomuga naise lähedus. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Telesaatejuht ja terapeut Kadi Jaanisoo-Kuld ning tema vanaema Aili Jaanisoo on vägev duo, kes teineteise toel läbi elu marssinud. Kadi ütleb, et peab vanaema oma teiseks emaks – niivõrd suur on kahe, küll erineva elusaatuse, kuid sarnase loomuga naise lähedus.

Aili Jaanisoo (87) on meie kohtumise eel mures ega saanud isegi korralikult magada – ta kardab, et on kõik asjad ära unustanud ja äkki teeb Kadile koguni häbi! "Kadi kutsub mind selle jutu peale muidugi korrale ja ütleb: "Ole normaalne!"" muigab Aili. Nali ja naer, väike nöök ja teineteise aasimine on vanaema ja lapselapse omavahelises suhtes tavapärane. Ei möödu ühtegi kokkusaamist, kus ei saaks nalja! "Kui ei ole just äärmuslik olukord, kus vanaema läheb haiglasse ja on sent surmale võlgu," tõestab Kadi veelkord, et ka tõsist olukorda on võimalik nalja abil kergemaks muuta.

Kadi Jaanisoo-Kuld (41) räägib, et nali on nende peres alati aukohal, kuid just vanaema on huumori väärtustamist temaga eriliselt harjutanud. "Ta lõikas aastakümneid ajalehest välja kõik anekdoodiosad ja kogus kokku, et siis hiljem neid teistele lugeda. Olen osa neist endalegi koju viinud," kirjeldab Kadi.

Koostegemisi ja -olemisi on vanaema-lapselapse elus aastate jooksul olnud palju. 2024. aasta tähtsündmus oli Ailile see, kui Kadi pakkis osa suguseltsist autosse ja kogu kambaga tutvuti vanaema sünnipaigaga.

"Kui Kadi sai 26, ütlesin, et ta on igatepidi hiljaks jäänud, et pole meest ega last … mina tema vanuses olin juba kahe lapse ema," ütleb Aili, kes ise läks varakult mehele, et pääseda rangest kodust ja saada iseseisvaks. "Mul olid head paksud juuksed nagu Kadilgi, käisin nendega 11. klassini. Selleks, et tohiksin juuksed maha lõigata ja lokid teha, kutsuti kokku perenõukogu ja arutleti hoolega, kas tüdruk mitte ei lähe niimoodi hukka …" toob Aili näite. Kadi mäletab oma vanaisa põneva kujuna! "Ta joonistas, kirjutas, ehitas telereid ja raadioid. Huumor käis temaga ka alati kaasas. Isegi kui oli ehk segaseid asjaolusid," leiab naine.

Telesse sattus Kadi juhuslikult – esmalt TV3, kust ta Roald Johannsoni soovitusel jõudis "Pealtnägija" meeskonda. Eesti Televisioonis on ta veel olnud tegev telesaadetes "Mõistlik või mõttetu", "Mina elan siin", "Kriiside keerises", "Maahommik", "Planeedipäästjad", "Selge pilt". Praegu juhib ta ajakirja Tervis Pluss terviseteemalist podcast'i ehk internetijututuba.

Inimloomus ja vaimse tervise teemad on Kadi ampluaa: "Vanaemal on õigus: töö inimestega on just see, mis mind täidab. Oleme temaga alati hästi palju rääkinud. Vanaema kuulas kõik mu mõtted ära. Ta ei hakanud vaidlema, ei mõistnud hukka."

Kadi tunnistab, et vanaema on olnud talle nagu teine ema. Nad on aastate jooksul palju aega koos veetnud. "Tulin iga reede õhtul, pärast kooli vanaema juurde ja pühapäeval viimase bussiga läksin tagasi koju," räägib Kadi. See ei tähenda, et vanemad poleks talle olemas olnud – lihtsalt vanaema Ailiga oli neil väga hea klapp! "Kui ema-isa lahku läksid, kolis isa algul oma vanemate juurde Lasnamäele. Mina käisin siis nii isa kui vanaema juures!" Kadil on lapsepõlvest palju mälestusi ja eriliselt häid just Muugal asuvast, Haraldi ehitatud suvekodust. Ta oli elav, liikuv ja hakkamasaaja laps, kes leidis kiiresti sõpru ning elas oma elu ise põnevaks.

Aili ütleb, et Kadi lihtsalt oli kohe tema laps. "Ta on mulle nagu tütar. Arvasin, et kui murdeiga käes, mis siis saab, kas ta enam tuleb … Aga tuli! Kadi on olnud olemas ka hetkedel, kui mind on tabanud tervisemured." Ailil on olnud mitu südameoperatsiooni ja Kadi koos isa Jaaniga on olnud siis tema turvaisikud.

Ühtmoodi kanged

Kadi meenutab toredaid traditsioone, mis neid Ailiga liitsid: "Reede õhtuti lasti ETVst teatrietendusi ja need olid meile aastaid nagu aamen kirikus! Vanaema oli ka esimene, kes mind teatrisse viis ja üleüldse ühendas meid kultuuriarmastus." Vanaemalt on Kadile külge hakanud ka õppimine ja eneseareng.

"Mina käisin kogu aeg koolitustel ja Kadil on sama värk – töö ja kodu vahel peab alati olema mingi tegevus!" lausub Aili, kes läbis Tallinna Kultuuriülikoolis 15 aastat erinevaid programme. Kadi tõdeb, et vanaema on alati naiste eest seisnud ja rõhutanud, kui oluline on endasse panustada. "Viimased paarkümmend aastat on vanaema üksi olnud, aga enne seda olid mitmed inimesed, keda ta põetas nende elu lõpuperioodil, sinna vahele targalt oma aega ja tegevust pikkides," lausub Kadi. Aili usub, et naised peaksid võitlema endale õiguse käia ja teha ka koduse elu kõrvalt. Lapse ja noorena sekkuti tugevalt tema valikutesse ja võib-olla just seetõttu oli tal hiljem vajadus enda eest seista. "Mina tahan olla mina, mitte mingi tossike!" hüüatab ta.

Niisiis on kahe naise suur sarnasus laialdaste huvialadega tegelemine. "Töö kõrvalt ahmime asju teha! Praegu muidugi elan Kadi tegemiste kaudu kõike justkui ise läbi," ütleb Aili ja lisab, et muretseb, ega Kadi liialt rabele. Südamehaigused on pereliinis sees ja Kadi toimekas elu valmistab Ailile vahepeal muret. "Tunnen küll aeg-ajalt, et peaksin oskama pidurit panna, aga tahan lihtsalt elust osa saada!" jutustab Kadi. Kanged naised on nad mõlemad – selles ollakse ühel meelel. "Me oleme need, kes oleme. Ei oska vassida ja valetada," ütleb Kadi. Nende omavahelises suhtes ei pea keegi mängima kedagi, kes ta pole.

"Ma olin nii selle vastu, et tulla siia! Kartsin, et teen sulle häbi – ma ei taha selline olla, nagu ma olen, aga ma ei saa tagasi keerata midagi!" prahvatab vanaema ja Kadi kinnitab talle, et pole häda midagi. "Vanaema tahaks, et helistaksin ja käiksin rohkem külas, aga ma lihtsalt ei jõua. Emotsionaalselt ka ei jõua. Vanainimese jutud on väsitavad, nõuavad filtrit …" tunnistab Kadi ja teab, et see on teema, mis vanemaealiste lähedasi puudutab. "Eile valutas mul põlv ja üleeile vasaku jala suur varvas," viskab Aili nalja vahele. Ta lisab, et ei kannata üldse neid nuppudega asju. "Sain uue telefoni ja oskan sellega ainult kõnesid vastu võtta. Kui helistada vaja, võtab see nii kaua aega, et olen juba higine! Midagi hullu!"

Samas tahab Aili elada üksi ja saab niimoodi ka hakkama. Ta naudib üksi olemist väga – terve elu on olnud sagimine ümber – nii tööl kui kodus. Nüüd on tema reeglid. Kõrvalist tuge vajab Aili näiteks toidupoodi minekul, kui on vaja raskeid asju tassida. Kadi kirjeldab toredat kokkulepet, kuidas tema üks kõige pikaaegsemaid sõbrannasid on tasu eest vanaemale justkui tugiisikuks. Aili usaldab teda ja sõbranna käib vajaduse järgi abis. Pereliikmed lihtsalt ei jõua alati toimetada ja selline lisatugi on väga teretulnud.