/nginx/o/2024/12/15/16546172t1h00bb.jpg)
Koorijuht Veronika Portsmuth toob jõulude eel oma koju päriskuuse. "Kuna kogun piparkoogivorme, siis teeme ise erinevaid tainaid ning küpsetame piparkooke hoogsalt. Käime termos ja võileivad kotis matkamas ning naudime looduse karget õhku," kirjeldab ta oma jõuluaega ja lisab, et lastele need metsaseiklused koos päkapikkude otsimisega väga meeldivad.
Aga jõuluvana kõrval ootab ta väga suvist laulupidu. "Mulle meeldib Lennart Meri ütlus: "Laulupidu on südameasi. Nagu keel ja meel, nagu armastus"," tunnistab tuntud koorijuht Veronika Portsmuth.
Talle endalegi pole laulupidu mitte pelgalt ühislaulmine, vaid kannab endas eestlaseks olemise mõtet. "Olen kindel, et isegi 50 aasta pärast lähevad nii meie kui mujalt maailmast kohale tulnud koorid laulukaare alla suure hardusega hinges. Näen oma koorilauljate pealt, kuidas eelseisva laulupeo ootus neid innustab. Ma nii soovin, et meil ikka jätkuks noori lauljaid, kel suur soov laulupeole pääseda. Kohe nii palju, nagu tänavu sügisel oli õunu," ütleb koorijuht Veronika Portsmuth.
"Üleriided ja kandekotid jätame taharuumi, me peame ka siin, muuseumi väikesel laval korrektsed välja nägema," jagab Veronika oma lauljatele juhiseid. Algamas on Veronika Portsmuthi ehk VP Kooriakadeemia kammerkoori rahvusvahelisele muusikapäevale pühendatud kooriproov, mida on kõik huvilised kutsutud kuulama ja vaatama. Dirigent ise on varakult kohal. Veronika tsiteerib Tuudur Vettiku ülestähendusi: "Koorijuht peab enne proovi algust pool tundi varem tulema, lilled klaveri peale panema ja prooviruumi tuulutama."
Kammerkooril on ees vastutusrikas esinemine Kreekas rahvusvahelisel Kalamata konkursil. "Aga sel kammerkooril ongi üks eripära: nad tahavad väga võistelda," muigab Veronika. Tema kammerkoor laulab nii klassikat kui poplaule. "Aga mul ongi taskus lisaks doktorikraadile Eestist ka pisut ebatraditsiooniline innovaatilise koorijuhi haridus Taanist," ütleb ta. Pole siis imestada, et koor läheb konkursile lisaks Monteverdi ja Uusbergi vaimulike lauludega ka ühe Coldplay loo "Human heart" vaimuka töötlusega. Esitatakse ka üks Raimo Kangro vähetuntud pala "Raud ihub rauda" ning Arvo Pärdi "Ja ma kuulsin hääle" – hingematvalt ilus, aga lauljatele ka hingematvalt keerukas.
Kontsert algab täpselt väljakuulutatud ajal. Kõik lauljad on kohal hoolimata Tallinna hirmsatest liiklusummikutest. "Mul on selline halb iseloomujoon, et ma ei talu hilinemisi," vabandab koorijuht.
Ebatraditsioonilisi võtteid kasutab ta ka kooriproovis. "Alustame naeratusest. Kõik naeratavad, suu positsioonid läheb siis kohe õigeks. Ja nüüd hüppame natuke!"
Järgnevad idamaised tantsuliigutused. "Mida plastilisemalt me end liigutame, seda ilusamini laulame!" õhutab ta häbelikuvõitu meeslauljaid tagant. Kõige rohkem naerukihinat tekitab publikus näo aktiveerimise harjutus. "Mida õudsemaid nägusid me üksteisele ja kuulajatele teeme, seda parem!"
Koori häälte lahtilaulmiseks kasutab ta sageli särava ooperilaulja ja praegu lauluprofessori Nadia Kuremi harjutust "Hop-hop-hop". "Terve heliredeli laulame läbi!" Teine moodne hääleharjutus lauljatele on tal kõige madalamate toonide laulmine, igaüks endale sobival kõrgusel. "Jah, see on paras kakofoonia, kuid arvan, et hääleharjutus peaks samal ajal arendama ka laulja kuulmist," põhjendab Veronika. "Aga hääleharjutustena oleme laulnud ka "Teele, teele, kurekesed" ja "Meil aiaäärne tänavas"," lisab ta. Praegu on lauljate hulgas kõige menukam üks Taani vokaalmeloodia. "Taanis kasutavad seda oma proovides paljud koorid," nendib dirigent.
Veronika Portsmuth on eriline dirigent, sest selle ameti esindajate seas ei ole väga palju vasakukäelisi koorijuhte. "Mul on sünnipäraselt suured käed, nii et dirigendiamet sobib mulle hästi. Kasutan dirigendikepi asemel käsi, see annab tegevusele tundlikkust juurde," kõneleb ta.
Oma peres on Veronika esimene elukutseline muusik, aga tema lapsed on sirgunud üles sageli kooriproovides muusikat kuulates. "Muusika toetab meid ja teeb rahulikumaks, õnnelikumaks, energilisemaks."
Kuidas mõjub muusika lastele, nägi Veronika mõned aastad tagasi, mil töötas alla saja õpilasega Virtsu koolis muusikaõpetajana. "See oli värskendav, põnev, kuid ka keerukas kogemus," meenutab ta.
Laulupidu on ühislaulmine, aga Veronika sõnul on dirigendi kätes palju – tema juhendab laulu kõlama.
"Dirigendipuldis seista on väga eriline tunne. Nii kui kõlavad esimesed noodid, on äkitselt mõistus selge kui allikavesi. Tead, mis sa teed, kuid juhindud ikkagi muusikast," kirjeldab Veronika. Ta ütleb, et on lauljatega koos, kuid sünergia tuleb ikkagi muusikast. "See on ühine pingutus, juhatades laulan seesmiselt ka mina. Oleme ühendatud ja sulandume ühte. See on kosmiline südamevaade."
Viis aastat tagasi ostis Veronika perele suvekodu Virtsu lähedale Paatsallu. Väikese tüdrukuna veetis ta sealsamas lähedal asuvas talus oma suved ja see paik jäi hinge. "Nüüd on mu õde selle talu tagasi ostnud. Mina leidsin endale maakoha kuus kilomeetrit eemalt," nendib ta. Talle meeldib võrdselt nii maa- kui ka linnaelu. Maaelu siiski tsipake rohkem.
Virtsu pisikeses rehielamus on säilinud suur reheahi, nii saab seal elada aasta ringi. Talumaadel on tal vabapidamisel kümmekond kana ja peaaegu kolmkümmend lammast. "Lambad on nii toredad ja üldse mitte nii rumalad, nagu arvatakse. Nendega tegelemine on teraapiline. Nad on head stressimaandajad. Lapsed mängivad nendega tunde, toidavad ja paitavad loomi," jutustab Veronika.
Ta kinnitab, et loodus annab energiat ja jõudu, mida ta ei osanud vanasti tunnetada. "Soovin elada tänases. Tuleb osata olla tänulik olemasoleva eest ning loomulikult enda eest hoolt kanda."
Maal on tal ka üks haruldus. Selle kinkis Veronika endale ise. "Vinüülplaadimängija. Üks härra pärandas mulle suure vinüülplaadikogu, selles on žanriliselt ja ajaliselt väga erinevat muusikat. Otsustasin selle varandusega tutvust teha ja alustasin plaatide kuulamist."
