EESTI ⟩ Riisipere – pariislik Pariisis käimata

Kui rongiga tulla, siis torkab Nissi veetorn silma maamärgina. Toomas Plaan, veetornide ajaloo ja asjatundja, tegi torni mõned aastad tagasi korda, vahetas katuse ja tänapäevastas sisu, õue peal näeb tema skulptuure, mille juures leiab ka sõnamängud. Foto: Thea Karin

Riisipere sümboliteks võib pidada kultuurimaja suurt maali ja ajaloolist kaunist veetorni.

Nina nagu Nissi kiriku torn – nii ütleb kõnekäänd ja viitab sellega juba kaugele üle metsade paistvale 52,5 meetri kõrgusele teravakujulisele kirikutornile.

2024. aasta juulikuus värviti torn ja rist, pesti ära muna ning torni munast eemaldati ajalooline ürik. „Kirik tõmbab inimesi, sest seal on kõik õiges kohas,” ütleb koguduse õpetaja Lea Jants.

Ta meenutab, et see on juba varemgi nii olnud. Pastor Emil Bruhnsi aja kohta mäletatakse, et teel ukse juurest altarini läbi inimestemurru trügides hüppasid õpetaja talaari eest nööbidki ära. Nii otsustati ehitada uus kirik. Tänu parun von Stackelbergi suurele rahasummale, millele lisandusid kohalike annetused, valmis uus, suurem ehitis 1873. aastal. Õpetaja Jantsil on hea meel, et Peterburist pärit arhitekti David Grimi projektist, mis esialgu oli tehtud Mustjala kirikule, peeti kinni. Nii on Nissi kirik üks paremini säilinud historistlik-eklektilisi pühahooneid Eestis.

Vitraažaknad, mis valmisid Riias, kujutavad evangelist Johannest ja apostel Peetrust. Uue kiriku tarvis ehitas Nissi köster ümber ka enda tehtud oreli. 20. sajandi esimesel veerandil pandi sisse elekter, ehitati ahjud ja põrandad kaeti vaipadega. Ka sel ajal polnud koguduseliikmetest puudust. „Praegu,” ütleb õpetaja Jants, „on kirjas ligi 500 liiget, nendest 120 aktiivset.”

Eesti esimene naisvaimulik

Nissi kihelkonnast on pärit Eesti esimene naisvaimulik, kuulutajavenna Jaan Villenthali pojatütar Laine Villenthal, kes teenis Võrumaal Pindi kogudust ja kelle auks seisab kirikuaias heledast puidust pink. Praegu on pikas nimekirjas teise naisvaimulikuna 2002. aastast Nissi koguduse õpetaja Lea Jants, kes ütleb, et inimene vajab tuge ja kindlust. Oma kogudusele kinnitab ta, et jumalat tuleb usaldada. „Aga inimese isekus seda alati ei võimalda, kuigi jumalatunnetus on igaühes olemas,” lisab ta.

Mõnikord ta mõtleb, miks teised ei näe seda, mida tema näeb. Hästi mäletab ta seda, kuidas ta oma esimeselt töökohalt, Pärnu Eliisabeti kiriku diakooniatöö juhatajast Nissi koguduse õpetajaks sai. Kui tollane peapiiskop Jaan Kiivit luges ette vaba kogudusena Nissi, siis küsis ta, mis koht see veel on. „Praegu,” ütleb Lea Jants, „on Nissi väga tore koht elamiseks, kuhu on Tallinnast lihtne tulla ja kus on kõik vajalik olemas.”

Siin on ta kirikuõpetaja ülesannete kõrval õppinud tegelema nii majandus- kui ehitusküsimustega, kasutama liikmetega suhtlemisel Facebooki ja kirjutama Leaderi projekte. „Kunagi oli kogudusemaja aleviku kõige koledam hoone,” naerab Lea Jants. Tänu projektile ja ühisele jõule on sellest saanud aga kiriku kantselei ja mitmeotstarbeline hoone, milles ka väike saun. Uhke on õpetaja Lea Jants sellegi üle, et Nissi kirikumuusikafestival on Eesti suvesündmuste kalendris arvestataval kohal.

7. aprillil aastal 1501 andis paavst Aleksander VI Riisipere mõisnikule Johann von Üxküllile loa omada kaasaskantavat altarit ja oma maatükile kabel ehitada. Legendi kohaselt käis Üxküll selleks jalgsi Roomas. Mõisa kirjalaekas lamas pärgamendile kirjutatud loakiri üle 250 aasta, aga on nüüdseks kaduma läinud. Kirjas olevat seal olnud, et sellel altaril on lubatud igal väärilisel preestril ilma lisaloata missat pühitseda. Kabel oli esimene kirik Nissis, mille kohta on kindel kirjalik tõend.

Kirik ja kultuurimaja kõrvuti

„Kolm aastat tagasi sai kiriku lähedal olev Riisipere kultuurikeskus uue kuue,” ütleb Johann Sirel, kes tuli kultuurijuhiks veidi üle kolme aasta tagasi, seega peaaegu et uude majja, mis oli põhjalikult renoveeritud. „Üldse on see nüüd tõeline halduskeskus, kus peale renoveerimist on ka noortetuba ja jõusaal,” lisab Johann Sirel, kes on ka Haiba rahvamaja kultuurikorraldaja. 19. oktoobril tähistati seal suure peoga valla sünnipäeva.

Esinesid kultuurimajas koos käivad Roosid ehk naisrahvatantsurühmad. Tegeletakse nii jooga kui peotantsuga ning aktiivsed seeniorid käivad võimlemas ja on huumorimeelselt andnud rühmale nimeks Puruvankesed. „Üldse on Nissis tore elada,” ütleb Johann Sirel. „Siin on vahva aktiivne kogukond paljude kultuuriinimestega, meeldiv keskkond ja head tingimused.”

1972. aastal, kui hoone avati, oli see üks suuremaid ja moodsamaid kultuurimajasid ning kandis tollal sovhoosi kontor-klubi nime. Esinema tuldi üle terve tollase Nõukogude Liidu, näiteks käis laulmas ka Alla Pugatšova.

Praegu korraldatakse siin töötubasid ja seminare, kultuurimaja raamatukogus leiavad aset kohtumised huvitavate kultuuriinimestega. Hiljuti esinesid siin Eesti Kirjanike Liidu uus esinaine Maarja Kangro, Contra koos Gaute Kivistikuga ja Marju Kõivupuu käis surmakultuurist rääkimas. Novembrikuus tuleb esinema Sass Henno.

Mitme mehe armastus

Raamatukogu on siin üle saja aasta vana. Filmi-, tele- ja teatriprodutsent ning ansambli Köömes solist Aleksander Ots ütleb oma lapsepõlve meenutustes, et raamatukogul oli tollal selline roll nagu tänapäeval nutitelefonil. Sestap on raamatukoguhoidjatel tema elus siiani tähtis koht. Ta lisab muheledes, et raamatukogutädid Ellen ja Eneken on ammusest ajast tema armastused.

Eneken Maripuu räägib, et ta on tegelikult Gaute Kivistiku armastus, kellega ta on abielus. ​​Eneken on Nissis kasvanud. Kui sündisid tema kolm last, siis leidis ta, et ei tea paremat kohta laste kasvatamiseks. See on tore, turvaline ja rahulik paik. „Näen rõõmuga, et noored, kes siit ülikooli lähevad, tulevad hea meelega tagasi.”