ELULUST ⟩ Menukirjanik Marje Ernits: "Kuulsus ei ole minu rida!"

Kirjastajad Eesti Raamatust nimetavad Marje Ernitsat tänapäeva Eesti rahvakirjanikuks, kõrvuti Erik Tohvri ja Eet Tuulega. "Rahvakirjanik" on Ernitsa jaoks tunnustav tiitel. "See on hea, mõnus tiitel. Rahvas on selle mulle andnud, ma ei ole ise seda nime võtnud. Mina ei määra sihtgruppi, kellele ma kirjutan. Ma ei mõtle lugeja peale niivõrd, vaid mõtlen ikka selle asja peale, mida ma ise teen.." Foto: Peeter Langovits

"Ma ei ole Eesti Kirjanike Liidu liige. Mulle meeldib olla selline üksik hunt," ütleb Eesti üks populaarsemaid, kuid samas liigset tähelepanu vältiv kirjanik Marje Ernits, kes alustas kirjutamist alles keskeas.

Marje Ernits on praeguseks üllitanud 53 teost ning kirjutab iga päev kolm-neli tundi juurde. "Jõuan nii palju kirjutada seetõttu, et olen loov inimene, teen kõike kirega. Ma olen terve elu olnud produktiivne, elan läbi kõike, mida näen ja kuulen."

Lugejate lemmik

Lugejad armastavad teda. Eriti Lõuna-Eestis. Ta on meie raamatukogude üks armastatumaid autoreid mulluse 25 072 laenutusega. Teda laenutatakse rohkem kui Kivirähki, Harglat ja Õnnepalu. Raamatukogude laenutuste edetabelis lastekirjanik Ilmar Tomuski järel teisel kohal. Täiskasvanute kategoorias menukaim. Ometi on ka palju neid, kes kirjanik Marje Ernitsast midagi kuulnudki pole. Ta kirjutab keskeltläbi ühe raamatu kvartalis, kuid need ilmuvad vaikselt. Marje Ernits nimelt ei korralda oma raamatutele esitlusi. Talle see sobib, sest avalik tähelepanu teda ei huvita. Peaasi, et raamatuid loetakse.

Aastakümneid Lõuna-Eesti metsatalus pigem eraklikku elu elanud Marje Ernits kolis mõni aasta tagasi pealinna lähistele, et oma lastele ja lastelastele lähemal olla. Elab ta ühes alevikus kahekorruselises tagasihoidliku väljanägemisega kortermajas. Naabrid ei pruugi teadagi, et jagavad tuntud kirjanikuprouaga kodukanti. "Ma ei ole ennast eksponeerinud. Kuulsus ei ole minu rida," selgitab ta. "Omnia mea mecum porto – kõike, mis mulle oluline, kannan endaga kaasas."

Tema kirjastajad Eesti Raamatust nimetavad Marje Ernitsat tänapäeva Eesti rahvakirjanikuks, kõrvuti Erik Tohvri ja Eet Tuulega. "Rahvakirjanik" on Ernitsa jaoks tunnustav tiitel. "See on hea, mõnus tiitel. Rahvas on selle mulle andnud, ma ei ole ise seda nime võtnud. Mina ei määra sihtgruppi, kellele ma kirjutan. Ma ei mõtle lugeja peale niivõrd, vaid mõtlen ikka selle asja peale, mida ma ise teen. Olen õppinud suud koomal hoidma. Eriti tavaelus. Mind on isegi liinibussis rünnatud. Ei tohi ju purjus noorukile öelda, et ta on purjus. Kahjuks meie praeguses Eestis vanadest inimestest eriti lugu ei peeta ja nende sõnu ei kuulata."

Tulevane rahvakirjanik on sündinud 1948. aastal Tartus. "Isa oli mul metsamees, ema tänapäevase nimega kriminaalpolitseis asjaajaja. Nende abiellumise järel määrati isa tööle Jõgevale ja seal ma kasvasin ja elasin 19 aastat."

Läbi terve elu on talle meeldinud metsades uidata, kasvõi kodulähedases metsas jalutada. "Mulle on mets akude laadimise koht. Juba õhk on metsas eriline, selline, mida keegi enne sind pole veel hinganud. Loomi näeb, kui oskad märgata."

Kunstnikust kirjanikuks

Esmalt lootis Marje Ernits pääseda Tartu Ülikooli kunstiajalugu õppima, kuid ei mahtunud nende kolme hulka, kes tol korral vastu võeti. "Läksin siis Tartu Kunstikooli ja selle kooli ka lõpetasin. ERKIsse enam ei jõudnud, sest suur armastus tuli peale ja kohe oli vaja ka maalima hakata."

Tema esimene töökoht, kuhu ta suunamise alusel sattus, oli Tartu Ehitusmaterjalide Tehas. "Seal trükiti toona Vana Tallinna pudelile ja joogiklaasidele keraamilisi etikette, millele tuli enne klišeejoonised teha, ja see oli väga peen töö. Siis tegin siiditrükki: vimpleid, pulmakutseid, matuselinte, üliõpilasmaleva sümboolikat särkidele, Tartu maratoni rinnanumbrid – 1976. aastal tuli neid trükkida tervelt 13 000."

Viimased aastad enne pensionile minekut valis ta vabakutselise kunstniku elu, aga enne seda töötas ühes Võru keskkoolis kunstiõpetajana. "Mul on õnneks läinud nii, et ma olen terve elu saanud oma tööraamatusse ainult ühe ametinimetuse kande – kunstnik. Ma läksin selle tööga pensionile," ütleb Marje Ernits.

Meenutab, et hakkas joonistama juba viieaastasena. Polnud sel ajal võtta ei korralikku paberit ega pliiatsit. Tema joonistas lapsena keemilise pliiatsi ehk tindipliiatsiga. Nii neid toona nimetati.

Koolis oli Marje Ernitsa lemmikkunstnik Eduard Viiralt, kelle pildid ta omal ajal kõik läbi joonistas. "Teisi kunstiraamatuid mul sel ajal raamaturiiulis polnud," meenutab ta. Ning ütleb, et kõik teemad, mida ta joonistab või maalib, on tal tavaks endale üksipulgi selgeks teha ja läbi töötada, olgu see siis lambakasvatus või Piiblis kirjeldatud sündmused.

"Kõiges, mida kunstnik loob, peab ta ise enne olema veendunud. Olen elus enamiku asju läbi töötanud ja ära joonistanud ega teagi sellist, mida ma ei oskaks joonistada. Kunstis on asju, mida inimese silm näinud pole, kuid kunstnik suudab selle talle nähtavaks teha ja selle pildi eest tuleb ka vastutada. Eriti, kui see on joonistatud kooliõpikusse."

Loomade joonistamisega ta hätta ei jää. "Mul on aastate jooksul kõik juba ajju kinni jäänud ja ma joonistan kõik pildid peast, ilma abivahendeid kasutamata. Raamatute kirjutamiseni jõudsingi läbi kunsti. Uurisin kord Võru Koduloomuuseumis vanade aegade rahvariideid. Joonistasin pastelltehnikas Linda, kuid siis pidi tulema ka Kalev. Hundinahast püksid, tolleaegsed mehe ehted, jahirelv ja nii edasi. Kahele pildile järgnesid uued mõtted ja kui olid joonistatud Kalev ja Linda ning veel seitse pilti, kirjutasin ma nende juurde muinasjutu. Joonistasin veel pilte. Pöördusin ühe kirjastuse poole ja tahtsin välja anda kunstiraamatut. Aga mulle vastati eitavalt. Küsisin, mida siis avaldada saab. Soovitati mingi ajaviiteromaan, otsesõnu "seep" kirjutada. Võtsin kätte ja kirjutasingi "seebi". Kunstiraamatuna mõeldud trükis ilmus aastaid hiljem lasteraamatuna, aga lasteraamat see ei ole. Sisu on veidike teistsugune."

Esimene "seep"

Too esimene "seep" kandis pealkirja "Õpetaja, õpetaja!", kuna ta oli sel ajal Võru koolis õpetaja. Järgmise osa nimeks sai "Hoia mu kätt" ja kolmandast osast algaski kirjaniku loometee.

"Nüüd olen ma kunstnikust arenenud kirjanikuks," tunnistab naine. "Tänu sellele, et Eesti taasiseseisvus tekkis võimalus ja lootus. Nõukogude ajal ei oleks ma ei oma maalide ega raamatutega kuhugi jõudnud. "Kirjutamine on justkui värvi vahetus paletil. Varem kirjutasin värvidega ehk maalisin, nüüd kirjutan ehk maalin sõnadega."

Esimene, 2003. aastal ilmunud raamat "Õpetaja, õpetaja!" jõudis 2002. aasta romaanivõistlusel äramärgitute hulka. "Ma ei ole kunagi sahtlisse kirjutanud, sest loomeinimene peab oma asju näitama. Pidasin päevikuid. Need päevikukirjutised on ilmselt need, mis mind kirjutama harjutasid. Romaanivõistlusest osavõtmine oli nagu proovikivi."

Ta leiab, et maalimisel ja kirjutamisel on sama kompositsioon. "Alustasin luulest. Loomingus hakati 1984. aastal avaldama minu luuletusi. Luule on kontsentreeritud mõte. Kui hakata ühte head luuletust lahjendama, siis saaks minu meelest igast luuletusest romaani vormida."

Marje Ernits on oma loometöös olnud väga produktiivne. Maalikunstnikuna ei käinud talle üle jõu maalida aastas 200 maali. "Teen kõike kirega. Ma produtseerin kõike seda, mida ma näen, kuulen, tunnen – olen loovisik ja pean selle kõige panema mingisse vormi. Mul on loomevajadus, see on minu töö ja see paneb mind kirjutama."