ELUKULG ⟩ Geriaater Jaak Aru: seenior ei tohi olla laisk

Doktor Jaak Aru töötas kümmekond viimast aastat Saksamaal vanemaealiste arstina. Pensionile jäädes tuli ta Eestisse tagasi ja koostas oma kogemuste põhjal praktilise nõuanderaamatu Eesti seenioridele. Foto: Erakogu

Keegi meist ei soovi, et vanaduspõlv kujuneks kurbade kogemuste teekonnaks. „Õnneks ei pea kuldsesse ikka jõudnud inimene mitte millestki erilisest loobuma. Seenior peaks loobuma vaid laiskusest,” väidab kauaaegne geriaater Jaak Aru.

Säilitama peab huvi maailmas toimuva vastu ning järjepidevalt ennast liigutama. Kui enam sörkida ei jaksa, siis kõndige, kui jalgu liigutada ei jõua, liigutage käsi, sõrmi, varbaid,” lisab geriaater. Äsja ilmus temalt nõuanderaamat „Alla 65 keelatud”.

Vananemine on pigem filosoofiline probleem, sest suurim igapäevane mure on kognitiivsete võimete langus. Kõige suurem probleem ongi see kuldses eas autojuhtidele, aga mõjutab ka igapäevast suhtlust.

Kuidas mitte muutuda tüütuks vanatoiks, kes lõputult oma noorpõlve juhtumisi heietab?

„Iga inimene vanuses 65+ ehk inglise keeles senior adult peab selleks, et teda vestlustes endiselt tõsiselt võetaks, endaga kõvasti tööd tegema. Olen oma patsientidele soovitanud joonistada kodus tabel „Millest ma viimati rääkisin”. Ehk teisisõnu pidada vestluspäevikut, panna lahtritesse kirja inimesed, kellega rääkisite, ja kõik viimased vestlusteemad. Muuseas, mu abikaasa on hakanud ka etteheiteid tegema, et miks ma endale sellist tabelit pole juba teinud,” muigab Jaak Aru.

Vanaks saamise hea pool

„Vanaks saamisel on ju ka hea pool – aastatega kogunenud elukogemus. Aga seenior peab suutma oma teadmised, selle kogemuse kontsentreeritud kujul edasi anda, mitte tundide kaupa heietama. Tuleb harjutada end selgelt ja täpselt, lühidalt ja konkreetselt väljendama,” õpetab Jaak Aru.

Aga juba 60aastaselt on ju nii raske end muuta? „Peab suutma. Selles vanuses on viimane aeg end kokku võtta ja endaga tööd tegema hakata. Ei tohi lõputult lobiseda, oma lähedasi ja sõpru tüüdata. Me peame oma vestlusteemasid teadlikult kujundama,” ütleb kauaaegne geriaater. „Ning sinna juurde salapärane naeratus – ma tean juba ette, mis siin Eesti elus toimuma hakkab, kui kümned tuhanded eakad häält tõstavad,” muigab ta. „Suhtugem vananemisse kui loomulikku osasse eluringist. Mida vähem me selle üle kurdame, oma närve ja aega raiskame, seda kergem on vanaks saamisega leppida.”

Söömine muutub üha tähtsamaks

Millest vanemas eas loobuda ja millest mitte? „Söömine muutub vanemas eas üha olulisemaks ja küsimusi aina tekib. Jaapanis asuv Okinawa saar on kuulus pikaealiste elanike poolest ja nad söövad ohtralt sealiha. Aga ühte Jaapani tarkust järgides. Nad nimelt lõpetavad söömise enne, kui kõht saab täis („hara hachi bun me”) ja süüa tuleb väikestes kogustes („kuten gwa”). Ehk siis teiste sõnadega, söömine tuleks lõpetada siis, kui kõht on 80 protsenti täis, aga tunnete, et võiksite veel veidi süüa,” selgitab arst.

„Tuleb süda kõvaks teha ja lõpetada, sest vananedes ei lisandu ainult aastad, vaid enamikul inimestel ka kilod. Tänasel päeval puudub ühtne arusaam, millist toitumisstiili järgida, saavutamaks maksimaalselt kõrget eluiga. Üldisteks põhimõteteks on süüa palju kiudaine- ja D-vitamiinirikkaid toite, vähendada rasva ja soola tarbimist ning juua iga päev piisavalt vett või mahla. Mitte millestki meeldivast ei pea aastate lisandudes loobuma. Loobuda tuleb aga mõtte- ja ihulaiskusest,” resümeerib Jaak Aru.

Mida arvata soovitusest juua iga päev 50 grammi konjakit või klaas punast veini? „Arvatakse ju, et konjak aitab ära hoida infarkti ja ajuinfarkti, punane vein aga sisaldab väärtuslikku resveratrooli. Nüüdseks on selgunud, et need väited pole siiski piisavalt teaduslikult tõestatud. Meenutagem kuulsa Tartu farmakoloogiaprofessori ütlust: „Teadusemerest võib igaüks püüda endale meeldiva kalakese.” Muidugi võib ka kuldses eas aeg-ajalt endale klaasikese kangemat lubada. Kui te aga peate neid klaasikesi lähedaste eest varjama, on juba tegemist probleemiga, millega tegelema hakata. Liigne alkohol ei muuda teid rõõmsamaks ega tee elu lõbusamaks, vaid laastab teie tervist, vähendades muu hulgas vaimuerksust,” hoiatab ta.

Vaimujõuga kurtmise ja kannatuste vastu

Kroonilised valud on doktor Jaak Aru sõnul tema patsientide seas kõige suurem probleem. „Nüüdseks on teada tõsiasi, et pidev kurtmine oma valude üle mitte ei vähenda, vaid suurendab kannatusi. Seega astugem valu vastu vaimujõuga. Saavutagem sisemine rahu. Ka siis, kui võtate juba kolm päeva uut valuvaigistit või et teie puusaliigese röntgenipildil oli märge „kulumise tunnused”. Vaimne tasakaal ja rahu aitavad valuga paremini toime tulla. Seda tasakaalu aitab saavutada näiteks mediteerimine,” nendib geriaater.

Sisemist rahuseisundit aitab tema sõnul saavutada ka kirikus käimine ja palvetamine. „Sel teemal on tehtud isegi teadusuuringuid, mis näitasid, et seeniorid, kes käisid pühapäevahommikuti kirikus, talusid oma valusid kergemini kui nende samal ajal kodus telerit vaadanud eakaaslased. Valuvastaste ravimite hulgas on tulemas suured muutused, ennekõike raviotstarbeliste kannabinoidide lubamisega meie meditsiini. Aga valude korral on ja jääb kesksele kohale siiski kannataja isiklik võitlus selle näriva aistinguga.”

Winston Churchill eksis

Mida teha, kui olete juba pikemat aega pahur, rõhutud meeleolus, kurvameelne? „Teadkem, et depressiooniravimid on efektiivsed vaid umbes kolmandiku nende tarvitajate puhul. Ideaalset ja hästi toimivat rõhutud meeleolu ravimit pole siiani leiutatud. Meeleolu languse korral tuleks pigem muuta oma igapäevaseid harjumusi ja elustiili. Hingevalu leevendamiseks soovitan kuulata muusikat, suhelda oma lähedastega. Leida netiavarustest üles kaaskannatajate grupid ja nendega liituda. Nad asendavad tänapäeval varasemat kristliku koguduse tervendavat toimet. Väga tähtis on mitte jääda ennast ja teisi süüdistama, valusaid mõtteid muudkui peas kerida, vaid vaimujõud kokku võtta ja oma eluga edasi minna,” soovitab Jaak Aru.