EESTI ⟩ Saaremaa erilise kirikuga kant, kus leivale tehakse pai

Traktorid on oma eheduses Tuulikumäe uhkuseks. Foto: Thea Karin

Saaremaal asub Euroopa keskpunkt ja on omajagu kõige kõigemaid paiku koos Tuulikumäe ja üllatava raidkivikunstiga. Mis kõige tähtsam – seal tehakse leivale pai.

Kui meie kirikusse tuleb Prantsuse perekond, siis mis neile huvi pakub, küsib muheledes Karja kiriku koguduse õpetaja Veiko Vihuri. "See ei ole kindlasti arhitektuur. Nemad leiavad rohu seest viinamarjateo ja otsustavad ringi roomates teisigi leida, et õhtusöök kätte saada," naerab ta.

Turistid Aasiast – nemad jälle imetlevad liblikaid ja vaatlevad lillekesi. Sakslased on huvitatud kultuurilistest kokkupuutepunktidest ja tunnevad huvi ka perekonnaloo vastu, eriti kui tegemist on baltisaksa juurtega. Nemad kiidavad kiriku atmosfääri, tunnetavad energiat ja naudivad rahu ning küsivad sageli, kas ehk kirik on pühapaigale ehitatud, räägib õpetaja. "Kellel aega pikemalt kirikus pingil istet võtta, siis aitab see tõepoolest inimese hingel harmooniat leida, nii eriline on õhkkond."

Kõige väiksem katedraal – Karja kirik

Veiko Vihuri on siin ametlikult õpetajaks alates 1993. aastast, tuli isegi aasta ja paar kuud varem. "32 aastat saab talvel täis," ütleb ta ning lisab, et juured on tal Saaremaal ja nii tõmbaski teda siia tagasi. "Ju Jumala vaim käskis," naerab ta. Praegu on tema valduses peale Karja Katariina koguduse ka Pöide Maarja kogudus ja Saaremaa Jaani kogudus. See kirik asub Leisi ja Orissaare vahel otse mere ääres. "See on kõige merelähedasem kirik Eestis," tutvustab ta. Kõige rohkem on ta koguduse õpetajana aga Karja kirikus.

Veiko Vihuri ütleb, et Karja on tänapäeval tavaline väike maakogudus, 150 hinge, teatud aegadel osaleb liturgiatel ka rohkem, kui tuleb inimesi mitte ainult teistest Saaremaa paigust, vaid suviti isegi mandrilt. Ka annetajaid on, neid on 40 kanti.

Tänu arhitektuurile ja skulpturaalsele dekoorile on Karja kirik laialt tuntud. Viimane suurem siseremont tehti umbes 100 aastat tagasi. Siis oli ajaloopäeval juulis kohal ka Rootsit pärit ajaloolane professor Tor Helge Kjellin, kellele oli päev pühendatud ja kes juhatas viimaseid restaureerimistöid. Tänu professor Kjellinile on näha omapärased maagilised laemaalingud, mis on joonistatud kiriku kooriruumi lakke, roidekaarte vahele ümber päiskivi. Reformatsioonijärgne luterlik kirik ei soosinud paganlikke märke, need kaeti lubjakihiga. Märgid toodi välja alles aastatel 1923–1925 toimunud restaureerimise käigus. Laemaalingud kannavad sügavat sümboolset tähendust: kolmjalg on muistse aja liikumise sümbol, ka päikese võrdkuju ning viikingite jumala Odini märk, ristiusus kolmainsuse printsiibi tähistaja. Säärkurat paganliku märgina pidi näiteks aitama kurja tõrjuda.

2011. aastal sai kirik uue katuse. "See on hoonele eriti tähtis, esmane kaitse ilmastiku eest," ütleb Veiko Vihuri. Igal aastal on restaureeritud paar akent, mis on suur töö, sest seal on värviline klaas ja kivist aknaraamid. "Loodame lähiaastatel kõik kaitse alla saada, ainult põrand tuleb veel teha. Kahel eelmisel aastal restaureeriti ka lääneportaal, mis on arvatud Eesti kõige ilusamate keskaegsete portaalide sekka oma taimornamendi, viinamarjalehtede ja jalakaga. See on Saaremaa oludes väga tähelepanuväärne," ütleb õpetaja.

Tähelepanuväärne on ka võidukaare skulptuurigrupp. "Mitte kuskil ei ole nii palju raidkunsti kui Karja kirikus – nii kõrvalises kohas," ütleb õpetaja Vihuri ja lisab, et selle kallal me veel mõistatame. Eriti märkimisväärne on, et siin on ühed Eesti vanimad talupojakujutised. Rohkem on tuntud Pöide talupojapaar. "Aga need ei ole lihtsalt Jaani talu Andrus oma naise Mariga, need on väljapaistvad saarlased, kohalikud ülikud," selgitab ta ja lisab, et kes tahab teada, kuidas nägid välja eestlased 13. sajandil, siis palun, siin on nad olemas ja saab näha, millised olid tollased rahvariided.

Välja on toodud ka kohalike ülikute positsioon kahes skulptuurigrupis. On patustaja paarike, mis näitab, et oli probleem, ja võib-olla, ütleb õpetaja Vihuri, lasi piiskop ise selle õpetuse kivisse raiuda, et edastada: patule järgneb patupalk, mis siin on selga hüppava kuradi kujul esindatud.

Teine on Püha Nikolause grupp. Seal on näha suure nuiaga saarlasest sõjapealikut poisikesega, mida on tõlgendatud kui poja pantvangi andmist. See oli tollal tagatiseks, et ei alustata uut mässu. "Aga täpselt ei ole see teada," ütleb õpetaja. Eriline on Karja kiriku juures seegi, et pühakoda ehitati valmis ühe hooga. Toodi meistrid, skulptorid ja ka ümberkaudsed talupojad pandi lihttöid tegema. Ajaloolaste võrdluse kohaselt on samad meistrid töötanud ka Pöide kiriku juures, mida võiks tõlgendada, et piiskopi ja Saksa ordu vahel olid tollal head suhted.

"Igaüks, kes siia tuleb, heidab kindlasti ka pilgu lõunakülje eeskoja raidportaali kohal asuvale Kolgata stseenile, mis on naiivsevõitu ja samas väga armas," ütleb Veiko Vihuri.

Karja kirik asub tegelikult Linnaka külas. Tollase keelekasutuse järgi võib arvata, et see tähendas linnust. Nii võib olla see küngas, millel kirik, kunagi just linnuse asupaik. Nimi Karja tuleneb aga sellest, et siin oli Karja kihelkond. Kui kirikuõpetajale magusaisu tuleb, läheb ta ikka Karja Pagari juurde. Karja Pagar tegutseb kunagise Karrishofi alal, ühes mõisa kõrvalhoones.

Karja küla tuleneb aga Karja mõisast, mida arvati olemas olevat juba muinasajal ning on piiskopimõisast läinud Rootsile ja erakätesse. Veiko Vihuri meenutab lugu, kui vihased talumehed läksid 1905. aastal mõisasse õigust nõudma, mõisa perepoeg võttis tulises olukorras püstoli välja ja paar talumeest sai surma. "Hiljem aga sai temast koguduse juhatuse liige ja valiti isegi nõukogusse, mis näitab, et vimma ei peetud," arvab õpetaja Vihuri.

"Juba nõukogude ajal tuli siia palju turiste. Vanad protokollid näitavad, et arutelu all oli, kuidas ja millal hoida uksed lahti nendele tuhandetele, kes aastas siia tulevad, sest tollal ei olnud sellist turismi nagu praegu." Kiriku külastustähtsus on vähenenud ja kirikute vastu enam nii suurt huvi pole, sest viikingid haaravad palju endale. On tekkinud palju uusi huvitavaid kohti nagu Viikingi küla Pöides või Salme ja Asva viikingiküla.

Kus valmib Saaremaa must kuld?

"Karja Pagari juhataja on ka Karja koguduse liige," loob õpetaja Vihuri silla. Karja Pagar on pika traditsiooniga, aastast 1993, kui esimesed leivapätsid läksid Leisi laadale.

"Oleme siiski rukkileiva meistrid," ütleb Karja Pagari juhataja Aivo Kanemägi – rukkileiva osakaal on toodangust tublisti üle poole. "Aluseks oleme võtnud vanad, Saaremaale omased leivaküpsetamise traditsioonid."

"Võrreldes algusajaga on väga palju muutunud, peaaegu kõik," ütleb juhataja – nii põhimõtted kui probleemid – ning meenutab, et kui 1993. aastal oli raske asju saada, millest toota, ja turg oli tühi, tuli kõike haarata lennult, siis nüüd on vastupidi: kõik on olemas ja turg on täis. "Need on kaks põhimõttelist erinevust."

"Varem tegime rohkem saia," selgitab Aivo Kanemägi, "praegu on osakaal rukkijahust toodetel."

"Meie kliendid hindavad seda, mis iseloomustab Saaremaa traditsioonilist leiba ning mis valmib juuretise baasil ja ilma nisujahuta. Uus trend on, et eelistus on vormileival ja mitte enam põrandaleival." Kunagi oli Saaremaa tuntud just oma magushapu leiva poolest, mida tegi Saare Leib ja mille nimeks oli Borodino. See oli Saaremaale omane maitsekombinatsioon.

Praegugi käib Karja Pagaris töö teisiti kui suurtööstustes: kogu töö on käsitsi, keeduse peal ja leivad on niisked, püsivad kaua värsked. "Oluline osa on meie töötajatel, kõik on väga tublid," ütleb Aivo Kanemägi. Suur osa on välja õpetatud kohapeal, elavad Karja kandis ja tulevad tööle 10–20 kilomeetri raadiusest.