ÕIGUSABI ⟩ Kahtlase müügikõne puhul aitab ebaviisakus

Nuppudega telefon, mobiil, mobiiltelefon, sidevahend, helistamine, helistama Foto: Arvo Meeks

„Ma olen lõpuks hakanud lihtsalt toru ebaviisakalt ära viskama,” sõnab Harjumaal juba kümmekond aastat pensionipõlve nautiv Elle. Tegelikult ongi see üks soovitusi, mida teadjamad jagavad, sest igal aastal jõuab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametini juhtumeid, kus telefonimüügi või koju tulnud müügimehe pärast ollakse hädas järelmaksulepingutega. Enim on probleeme kallite tolmuimejate ja aurupuhastitega.

Elle* on aastate jooksul telefonimüügi teel soetanud endale mõned ravimtaimedest kõnelevad raamatud, kunagi ammu ühest teleturupoest ka kiirkeetja. Tema juures on sõbranna soovitusel käinud justkui teenust tutvustav pehme mööbli ja vaibapuhastaja. See käik osutus kiiresti müügitrikiks ja seda, kes oli see sõbranna, kes teda justkui soovitas, teada ta ei saanudki. „Aitas see, kui põrutasin, et ma olen vaene pensionär ja mul ei ole raha,” meenutas kuraasikas proua seda seika. Vaip ja madrats tegelikult samuti puhtaks ei saanud, vaid töödeldi ainult laiguti, et näidata, palju mustust masin suudab neilt ära imeda.

Pöördepunktiks igasuguse telefonimüügi osas sai aga üks toidulisandeid pakkuv telefonimüügiga tegelev ettevõte, kes pakkus soodsa hinnaga D-vitamiine, mis laekusid temani regulaarselt ja telefonis saadud sõnum oli, et tellimuse saab alati lõpetada.

Kui ühel hetkel Elle poeg avastas, et külmikus on D-vitamiini karpe kogunenud vaat et juba poolele suguvõsale, tuli teema jutuks ja Elle tunnistas, et ettevõttele teada andmine, et ta ei soovi enam vitamiine postiga saada, osutus hoopis keerulisemaks. Lõpuks sai see poja abiga e-kiri teel tehtud ja vitamiinipakke koos arvega enam ei laekunud.

Sellest mõned aastad tagasi toimunud juhtumist alates on Elle olnud üsna resoluutne. Vajutab oma mobiili kinni ja rohkem ei kuula. Kuigi ta tunnistab, et see on raske, eriti kui saab hääle järgi aru, et kõneleja samuti pole enam nooruke, vaid pisut elukogenum müügiinimene.

Häbi tekitab suurema mure

TTJA tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi jurist Maret Valdner sõnas, et probleem on tõsine: ametini jõuab igal aastal kümneid kaebusi ja tehingute summad ulatuvad tuhandetesse eurodesse. „Meile laekuvatest kaebustest jääb silma, et eelkõige tunnevad ostusurvet eakamad inimesed, kes vajavad järelemõtlemisaega ning on võimaliku agressiivse müügitaktika suhtes vastuvõtlikumad. Kuid probleeme telefonimüügi ja kodus ostetavate asjadega on paraku ka teistel vanusegruppidel,” sõnas ta.

Tarbijavaidluste komisjoni jõuab aga ainult osa kaebustest ja Valdneri sõnul on sageli põhjuseks lihtsalt häbi: „Inimesed ei julge kuskile pöörduda, häbenetakse ja vaikitakse maha ning hiljem on juba keeruline kui mitte võimatu oma õiguste eest seista. Ka siis, kui inimene on müügisurvele või osavale meelitusele allunud, on tal võimalik veel tehing tagasi pöörata ning pole põhjust ennast halvasti tunda,” kinnitas ta.

Nii soovitabki ta oma eakatel sugulastel või sõpradel külas käies vaadata, kas toanurka on ehk tekkinud uus edev koristamisvahend. „Ja kui on, siis uurige temalt selle kohta lähemalt,” ei julge kalli eseme soetaja seda teemat ise ehk jutuks võtta.

Kui müügimees jõuab koju

Telefoni teel pakutakse tema sõnul enamasti toidulisandeid, hambaharju ja nende otsikuid, raamatuid ja ilutooteid. „Sageli iseloomustab pakkumisi see, et kaupleja lubab esmalt tarbijale tasuta või väga odavalt proovipakki. Telefonitsi tehtud pakkumised tulevad tarbijale enamasti ootamatult, mistõttu on tihtipeale tegemist emotsiooni ajel tehtud otsusega, mida hiljem kahetsetakse,” sõnas ta.

Ka kodus tehtavate tehingute puhul saab külastus alguse telefonikõnest, kus sageli ei räägi helistav müügimees oma plaanist midagi müüa, vaid pakub tarbijale võimalust näiteks tasuta diivanipuhastuseks. „Tolmuimejad ja aurupuhastajad ongi kõige sagedamini kodudes müüdav kaup. Arvestades nende kaupade kõrget ja tavalisest poehinnast oluliselt kõrgemat hinda ja väga aktiivset müügitegevust, kahetsevad paljud tarbijad oma ostuotsust,” põhjendas ta.

Ametini jõudnud keerulisemate juhtumite puhul on sõlmitud järelmaksulepinguid. Inimesele jäetakse mulje, et toode maksab näiteks 1000 eurot, kuid koos järelmaksuintressidega võib see summa ulatuda rohkem kui 4000 euroni.

Toodet järelmaksuga ostes tuleb Valdneri sõnul kindlasti võtta aega: järelmaksulepingu sõlmimisel peavad lepingutingimused, sh intress, lepingutasud, lepingu tähtaeg, igakuiste osamaksete suurus, kauba lõppsumma koos intresside ja teiste maksetega olema tarbijale selgelt esitatud, loetles ta.

„On korduvalt esinenud ka juhtumeid, kus inimene on andnud koduukse müügimehele oma ID-kaardi ja selle koodid, et müüja oma arvutist vaataks, kas inimene saaks järelmaksu võtta, kuid tegelikult sõlmitakse juba järelmaksuleping. Kui ID-kaardi koodiga on leping allkirjastatud, loetakse, et olete lepinguga tutvunud ja sellega nõustunud,” tõi ta näiteks ja rõhutas, et kindlasti ei tohi oma dokumenti ega selle koode müüjale anda. Juhul kui on soov ID-kaardiga järelmaksulepingut sõlmida ja on vaja kõrvalist abi, tuleks pöörduda usaldusväärse pereliikme või tuttava poole, kes aitavad ka täpselt vaadata, millele alla kirjutate.

Kui müügimees ei soovi selle järele oodata või teisel päeval tehingu sõlmimiseks tagasi pöörduda, võib olla kasulikum tehingust loobuda. „Kui müüja seda teha ei soovi ja rõhutab, et ainult praegu saab nii soodsalt ja rohkem sellist võimalust ei tule, on suur tõenäosus, et kui saate rahulikult järele mõelda, toodete turuhinda vaadata ja rahalisi väljaminekuid kaaluda, siis te seda kaupa ei osta,” arutles ta.

Mida siis teha?

Kas saab telefonis öelda, et ma ei soovi enam teilt kõnesid? „Kindlasti saab ja seda tulekski teha, kui ei soovita müügikõnesid saada. Kui kõned jätkuvad, tuleks teha kirjalik kaebus. Kui probleem ei lahene, võib pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole,” loetles ta.

Valdner rõhutab: tarbija võib müügikõnele vastata „EI“. Kui helistaja püüab veenmist jätkata, võib kõne lihtsalt katkestada. „Kui juba kõne alguses teate, et te mitte midagi osta ei soovi, ei pea ka ära kuulama, millist kaupa müügiks pakutakse,” sõnas ta.

Müügimehe koju lubamine ei võrdu samuti lubadusega midagi osta. „Kui müügimees ei lahku kodust, kuigi olete selgelt öelnud, et ei soovi toodet osta, soovitame helistada perekonnaliikmele või heale tuttavale/naabrile abi saamiseks. Kui inimene tunneb hirmu või ohtu, tasub kindlasti pöörduda politseile poole,” võttis ta kokku.