ELULUST ⟩ Norma Jõekalda – teleperekonna ema

Norma Jõekalda pojale Kristjanile on jäänud meelde, et ema proovis temast viisakat inimest kasvatada. Foto: Tiit Mõtus

Telerežissöör Norma Jõekaldal olnud kirev ja põnev elu. Ta on emalt saanud USA kodakondsuse, pääsenud kahest küüditamislainest, saanud kolmeaastaseks Harku vangilaagris, läinud omal käel õppima Moskvasse GITIsesse ja sättinud telekasti pea kõik nõukogudeaegsed kultuuritegelased.

Ma ei tea peale perekond Jõekalda teist Eesti teleperekonda, kellest saaks kokku terve võttegrupi: reportersaatejuht, režissöör ja operaator.

Kui mõtlema hakata, siis tõepoolest. Täitsa huvitav lähenemine.

Huvitav, mitu aastat teletööd teil pere peale kokku tulla võiks?

Minul on 40, Kaljul oli üle neljakümne, Kristjanil pea kolmkümmend. Seega üle saja.

Kristjanil oli televisioon ilmselt juba sündides vereringes, sest peale telegeenide olevat ta sinu kolleegide jutu järgi kogu lapsepõlve mööda telemaja koridore ringi jooksnud?

Kuhu sa lapse jätad, kui lasteaiauks juba lukku pannakse, emalisal aga töö veel pooleli? Algul elasime Västriku tänavas, siis saime korteri Lasnamäele, seal sai ta kohe ka vene poiste käest peksa. Tegelikult oli see minu esimesest abielust tütar Inga, kellest kõik oletasid tulevast teleinimest. Küll ta esines lastesaadetes, siis ka koolisaadetes. Kristjan on Ingast kuus aastat noorem. Ükskord Terje Põder küsis, kas Kristjan saaks ühe luuletuse ära õppida. Tead, millega lugu lõppes? Poiss luges teksti proovis ilusti ette, öeldi, et oota, kohe varsti algab saade, aga Kristjan keeldus luuletuse teistkordsest esitamisest: „Ma juba lugesin!” See jäigi tema ainsaks esinemiseks lapsepõlves. Teda ekraanil olemine toona üldse ei huvitanud. Ingale esineda meeldis. Pere üllatuseks tahtis ta balletti õppima minna. Sai balletikooli ka sisse. Neljanda õppeaasta lõpus aga vigastas tugevasti jalga. Ravi oli pikk, aga käis koolis ikka edasi. Mõni päev enne viienda õppeaasta algust ütles, et tuleks balletikoolist ära, kui kui oma endisesse, Tallinna 4. keskkooli tagasi saaks. Tänu endisele klassijuhatajale see ka õnnestus. Aga armastus balleti vastu sai punktivõidu. Praegugi töötab ta Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) klassijuhataja ja kunstiõpetajana.

Kristjani ristiisaks olevat olnud Valdo Pant ja ristiemaks Moidela Tõnisson?

Poiss pole ristitud, aga ristivanemad on olemas. Mina olin veel vastsündinuga haiglas, kui Valdo lapse isa Kaljoga raadiokohvikus uue maailmakodaniku sündi tähistades soovitas poisile Kristjan nimeks panna. Minul oli valmis mõeldud nimi Jürgen. Pant oli targa mehena Kaljole öelnud: „Sul on ju kindlasti kodus mansetinööbid ja pitsatsõrmus, millele su eesnime algustäht peale graveeritud. Kellele sa need siis pärandad?” Jumala tõsi! Moidela oli aga hea peretuttav, kes ka Saaremaal suvesid veetis ja kes Kristjanit väga hoidis.

Sa oled sündinud Saaremaal Kihelkonna vallas Liiva külas. Emapoolsed vanavanemad olid aga Vilsandi juurtega.

Minu suguvõsa lugu on üsna keeruline. Ema vanemad kolisid eelmise sajandi algul eri teid pidi Ameerika Ühendriikidesse, said seal kokku ja abiellusid. Ema ja tema vend sündisidki Uues Maailmas. Kui Ameerikas olid esimesed majanduskriisi aastad, enne Esimest maailmasõda, tõi vanaisa, kes oli meremees, oma mõlemad lapsed – ema oli siis viiene, tema vend poolteist aastat vanem – laevaga Eestisse. Ema tema vanavanemate juurde Vilsandile ja venna Koimlasse oma vanemate juurde. Ema käis siin koolis ja ka leeris, teenis majateenijana mandril raha ning läks peagi tagasi vanaema juurde Ameerikasse. Siis aga jäi ema tädimees Saaremaal haigeks ja ema tuli uuesti Eestisse tädile appi. Ema kohtus peagi lokkis peaga Saaremaa poisiga, minu tulevase isaga. Noored abiellusid, pidasid plaani Ameerikasse minna, kuid sõda tõmbas sellele kriipsu peale. Usu või mitte, aga enne 1941. aasta juuniküüditamist oli Kihelkonna valla partorg hoiatanud mitut peret, et neile tullakse järele. Nii läksime meiegi, ema-isa koos minuga lähedal asunud metsatallu kaheks nädalaks peitu. Kuri saatus aga tahtis, et just järgmisel hommikul, 1. juulil, kui me koju tagasi jõudsime, oli veoauto sõduritega kell kuus platsis, üks pere oli juba autokastis ja ka meid pandi peale. Ilmselt oli tegu niinimetatud järelkorjega. Isapoolsel vanaemal hakkas sõidu ajal väga paha, auto peeti kinni ja sõdurid tõstsid ta lihtsalt kraavi.

Rinne oli selleks hetkeks juba lähedale jõudnud, lennukid lendasid Roomassaarest Rohukülla sõitvast laevast korduvalt üle, isegi mõni pomm visati laeva kõrvale. Üks ema oli nii hirmul ja meeleheitel, et kukutas end koos kahe väikese lapsega üle parda merre. Mandrile jõudes viidi isa koos kõigi meestega kohe ära ja algas sõit Siberisse. Tema pääses Siberist Eestisse alles 1957. aastal. Kuid 1941. aasta juulis naiste ja laste jaoks ilmselt ronge enam ei jagunud ning me ootasime terve päeva Haapsalu raudteejaamas, kust meid toimetati edasi Harku vangilaagrisse. 9. juulil sain laagris kolmeaastaseks. Lõpuks saime Saaremaale koju tagasi, kust enamik asju oli laiali tassitud. Õnneks vanaema oli elus. 1944. aastal enne venelaste tagasitulekut tuli onu mu emale järele, et koos Rootsi põgeneda, aga ema keeldus minu ja vanaema pärast kaasa minemast. 1949. aasta märtsiküüditamise aegu, elasime siis juba Kuressaares, käisid jutud samuti ringi. Läksime ka siis kodust ära, redutasime emaga 30 kilomeetrit eemal vanaema juures heinte sees ühe abihoone pööningul. Seal katuse all peidus olles rääkiski ema mulle esimest korda, et tänu temale on ka minul USA kodakondsus. Mul on emast väga kahju, et ta nii raskel ja keerulisel ajal elama pidi. Oma headuse ja töökusega oleks ta väärinud palju paremat elu.

Oled kogu Ameerika läbi sõitnud?

Olen käinud USAs 11 korda, koos Kaljoga üheksa. Esimesed korrad veel nõukogude aja lõpus. Mul elas USAs kaks ristiema.

Miks sa ETV Kanal 2 vastu vahetasid?

Olin juba ammu otsustanud, et kohe, kui pensioniaeg käes, lahkun televisioonist. Aga samal ajal loodi Kanal 2, kuhu mind appi kutsuti. Mõtlesin mõne nädala ja läksin. Merike Veskus oli seal juba režissöörina ees. Pooleteise aasta pärast tuli ka Kaljo mulle järele. Uue sajandi võtsime vastu juba Floridas, kuhu jäime kolmeks aastaks. Ristiema, isa täditütre Linda palvel, kes vajas tolleks ajaks haiguse tõttu juba abi. Kaljo viisa pikendamisel imestasid sealsed ametnikud, miks ta USA kodakondsust ei taha taotleda. Sellist mõtet ei tulnud meile pähegi.

Kaljota elad juba kuus aastat.

Kahjuks küll. Aga õnneks elame siin Viimsis kõrvuti kolmes majas koos Kristjani ja tütre Inga perega. Krundi ostis 1987. aastal väimees. Väimehe ja miniaga on mul vedanud. Kristjanil on minu toidumenüü vaat et paremini peas kui mul endal. Käib minu eest poes, helistab sealt, et kas midagi hakkab juba otsa saama. Kokku on siin minu ümber koos lastelastega kaheksa nooremat inimest, kes mind aitavad ja hoiavad. Lisaks veel minu head naabrid Eve ja Hanno.