Eesti ⟩ Järvamaa – põlised pargid, uhked härrastemajad ja aadlipaleed

Aruküla mõisas on koolis käinud ja suisa pinginaabrid olnud Kalju Lepik ja Tullio Ilomets, viitab ta stendile, kus on pikemalt informatsiooni nii luuletaja kui ka keemiku ja teadusajaloolase kohta. Foto: Anne Muhk

Kunagist Järvamaa hiilgust meenutavad Järvamaa põlised pargid ja uhked härrastemajad, salapärased mõisarahulad, kabelid ja kirikuaiad ning tõelised aadlipaeed. 

Üks selline on Aruküla (Arroküll) mõis, mis kuulub Eesti Mõisakoolide Ühingusse ja suvel osaleb ka unustatud mõisate päevadel. Anne Muhk võtab külalised mõisatrepil stiilselt vastu uhkes kleidis, päikesevari pea kohal. Koolis, mille esimesed klassid asuvadki mõisahoones, on ta algklasside õpetaja.

Pinginaabrid luuletaja ja keemik

Aruküla mõisas on koolis käinud ja suisa pinginaabrid olnud Kalju Lepik ja Tullio Ilomets, viitab ta stendile, kus on pikemalt informatsiooni nii luuletaja kui ka keemiku ja teadusajaloolase kohta. Anne räägib muheda loo, mida Kalju Lepik oma meenutustest esimesest klassist on kirja pannud. Kaljule ja Tulliole langes osaks jõuluetendusel tulla lavale inglitena. Nad olid uhked ja rõivad ilusad. Ooteajal sattusid poisid aga ahjupealset uurima, kui äkki kuulsid lõpulugu ja tormasid lavale. Nende üllatuseks oodatud aplausi ei tulnud. Siis hakkas publikust kostma aga naeru, sest kahe kauni ingli asemel olid lavale tulnud kaks tahmast kuradikest. Poolik inglike aga vaatab vastu mõisaproua buduaarist, ukse kohal on ära tunda putot, küünarnukk ja vibuots viitavad Amorile.

Iga aasta oktoobrikuu alguses toimub Aruküla koolis luulevõistlus, mille ühe auhinna saab see, kelle omatehtud luuletus sarnaneb kõige enam Kalju Lepiku loominguga.

Ka Kalju Lepik ise võttis noorpõlves eeskujuks oma lemmiku. " Esimesed kirjanduslikud katsetused tegin Tuglase "Liivakella" eeskujul," kirjutas ta oma memuaarides. Luulevõistlusel saavad noored poeedid kasutada huumorimeelt, mille näiteks on Lepiku enda luuletus "Minul on karvased sääred":

Minul on karvased sääred ja karvane rind.

Kogu küla peab ahviks mind.

Minul on õige jäme tõrrepõhja hääl,

õhtu hilja kui hõikan kodumäel.

Aga mu süda on vaba, vaba kui lind.

Siiski linnuks ei pea keegi mind.

Kalju Lepik veetis enamiku oma elust peale 1944. aastal põgenemist Rootsis, kui tema unistused luhtusid, mille kohta ta sõnastas: "Uskusime terve mõistuse kiuste Eesti Vabariigi uuestisündi. Vabadussõja päevade kordumist. /---/ Me ei mõtelnud mõistusega, vaid südamega. Kainenemine tuli alles siis, kui Tallinn langes." Kalju Lepikul õnnestus põgeneda Hiiumaalt Rootsi. Temale on pühendatud mõisa taga asuv skulptuur "Maakera keskpunkt", mille autor on Elo Liiv.

Tartu Ülikooli ajakiri kirjutas Tullio Ilometsa lahkumisel 2018. aastal: "Tartu Ülikooli muuseumil oli Tullioga eriline suhe. Oli ta ju üks muuseumi mõtte algatajaid ning entusiastlik ja asjatundlik vanavarakoguja, kes oli alati kohal, et miski väärtuslik kaduma ei läheks. Ja Tulliot kuulasid nii professorid, dekaanid kui ka rektorid." Tullio Ilometsa 100 aasta juubeliks 2021. aastal avati mälestustahvel tema kodumaja seinal Väinjärvel.

Kõik giidid küpsetavad kooki

Kes mõisas ekskursiooni kaasa teeb, saab maitsta ka pekikooki. Retsept on pärit Udeva mõisa abikokalt Meeri Miralda Volterilt, kes kõrges eas veel mäletas, et just see kook kuulus mõisarahva pärastlõunase tassikese Hiina tee juurde. "Kõik giidid peavad kooki küpsetada oskama," ütleb Anne, kes on retsepti veidi muutnud – kui originaalis pandi pekikrõbinad plaadile ja valati tainas peale, siis tema teeb täpselt vastupidi. Tööle on Anne siia aga jäänud, sest inimesed on nii toredad ja see koht oma looduse ja hõnguga on eriline, lausub ta.

Nüüd juhib Anne uut projekti teises koolimajas, kuhu rajati 2022. aastal Keskkonnainvesteeringut Keskuse toetusel nutikasvuhoone. Õpilased kasvatavad seal mikrovõrseid, mida koolisöökla kasutab. Ja unustatud mõisate päevadel lisatakse neid kookidele kaunistuseks. Seega ei ole Annel veel olnud aega, et paljajala rajal maitse- ja lõhnameele jaoks taimi istutada, aga kastidel kõndides saab paljajalu tundmismeelt proovida ja teisel pool mõisa on tuulekell kuulmismeele teritamiseks.

Koigi mõisa kooliaed

Koigi mõisa (Koik) koolis on tähtsal kohal kooliaed, taastatud on mõisa iluaed, mille aedniku Helle Opivaloviga lepivad õpilased kokku suvevaheaja aiatööpäeva. "Nad teevad nad seda hea meelega," ütleb kooli uus direktor Margit Reinpõld. 2014. aastal oli esimest korda koostöös kooliga umbrohufestival. Ka selle aasta maikuus toimus festival taas. Õpilased võtsid neile koolilõpu pidulikul lõunasöögil pakutud nõgesekotletid väga hästi vastu. Festivalil tutvustas Mercedes Merimaa oma raamatut "Maitsed metsast, soost ja aia tagant" ning jagas looduse tervisetarkusi ja salanippe.

Margit Reinpõld on Koigi koolis veel vähe aega olnud, aga vestlustest õpetajatega teab ta rääkida, et koolil on kindlasti oma vaim. "Kõik teavad üle-eelmise direktori lugu," räägib Margit, kes tol hilisel õhtul majas oli, "kuigi kõik uksed olid kinni, kuulsin samme ning uste lahti ja kinni panemist." Kooli väikeses muuseumis võib näha ka fotot, kus on pildistatud lapsi, aga peale on jäänud ka omamoodi kuju, kes võibki mõisa vaim olla. Seda on tore arvata.

Loe edasi ajakirjast 60+