/nginx/o/2024/08/13/16288163t1hf4e5.jpg)
Draamateatri näitleja Mait Malmsten elab praegu oma näitlejakarjääri parimaid aastaid. Tänavuse suve kõige menukamas vabaõhutükis "Rohelised niidud" astub ta üles Uno Loobina. Kõige soojemad tunded tekivad tal aga mõeldes vanaisa Kustale, kes vanemate lahkumineku järel oli Maidule isa eest ja õpetas poisile alates kruvikeeramisest kõike.
Oma suguvõsa on Mait Malmsten põhjalikult uurinud, ehkki pole paljusid sugulasi oma ihusilmaga näinudki. "Minu vanaisa ja onu – esimesed vennad Malmstenid – olid näitlejad, nende õde Aliide Pohl Narva kandis harrastusnäitleja. Vaid üks Franz minu suguvõsast – Frans Nicolai – polnud näitleja, vaid olevat olnud Soome-Rootsi piiril salapiirituse vedaja, jõukas mees, kel Narva-Jõesuus isegi oma villa. Vennad Franz ja Hugo tulid Narvast Tallinna 1930. aastate keskpaiku. Töötasid pikka aega üks Draamateatris, teine Estonia teatris. Franz suri kahjuks juba 1967. aastal. Ei näinudki, et tema pojal Reinul sündis omakorda poeg Mait." Otse loomulikult said ka Maidu pojad nimeks Franz ja Hugo.
Maidu vanaema Eva Meil oli samuti estoonlane nagu Hugo. 1940. aastal abiellus ta Franz Malmsteniga ja esines aastatel 1949–1975 Estonias. Kui teatris tal meeldejäävaid rolle polnud, siis ilmselt iga eestlane on Maidu vanaema vähemalt vilksamisi näinud kultusfilmis "Siin me oleme" Karl Kalkuni kehastatud Ärni abikaasana.
"Paraku mina oma vanaema Evat üldse ei tundnud, isa matustel nägin teda esimest korda."
Maidul on kahju, et tema suguvõsas vanem generatsioon üksteisega läbikäimist nii ebaoluliseks pidas. "Oleksin võinud veel mitme sugulasega kohtuda."
Miks Mait oma isapoolsete sugulastega nii vähe on suhelnud? Peamiselt seetõttu, et isal, kes töötas enamiku oma näitlejaelust Ugala teatri näitlejana, tekkis uus pere ning grimeerija ametit pidanud ema Maie koos toona kuueaastase Maiduga kolis Viljandist ära Tallinna.
Maiet teati kui tunnustatud ja armastatud grimeerijat, kes töötas aastaid oma mehe kõrval Ugala teatris. Tallinnasse kolimise järel sai ta tööd rahvusooperis Estonia ning suundus siis Vanalinnastuudiosse. Isaga säilis Maidul siiski kontakt ka pärast vanemate lahutust. Ugala tippnäitleja Rein Malmsten suri vähki 1993. aastal vaid 51aastasena. Mait Malmsten oli toona lavaka lõpukursuse tudeng.
Vanaisa Kusta oli Maidule isa eest. "Olin temaga palju koos, ema oli ju pidevalt õhtuti tööl. Vanaisa õpetas mulle kõike, mida üldse oskan, alates kruvikeeramisest kuni puutööni. Ta oli õppinud Pallase kunstikoolis, tema maale on mul praegugi kodus seintel. Vanaisa viimase, 1976. aastal maalitud natüürmordi sain ühelt kunstikogujalt, kes omakorda oli saanud selle Kanadast. Vanaisa elas ilusa pika elu, 89aastaseks. Tema surm oli mulle valus hoop."
Valus hoop oli ka ema allajäämine vähile 2011. aastal.
"Lapsepõlves tahtsin saada miilitsaks. Hiljem kollase Ikaruse juhiks. Õppisin maailma suurimas eestikeelses, 1200 õpilasega koolis – toonases 13. keskkoolis. Margus Lepa vedas seal kooliteatrit, aga mina hoidsin sellest eemale, ühes näärietenduses vaid osalesin. Käisin teatritegemise asemel usinalt hoopis purjetamas. Aga vaikselt juba teadsin, juba koolipoisina, et küll see veri kord rähnipoja puu otsa veab. Näen seda oma laste pealt. Teatriperekonnas kasvanud lastel on see näitlejaks õppima minek kuidagi loomulik."
Mait Malmsteni ja Harriet Toompere poeg Hugo käib veel Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis, Franz aga on endale juba näitlejana nime teinud, õpib lisaks Tallinna Ülikooli Balti meedia ja kunstide instituudis režissööri erialal. "Mõlemal nende oma valik, mina kumbagi sundinud pole."
Loe edasi ajakirjast 60+
