Elulust ⟩ Hingelt insener Arvi Hamburg: "Elu on teatud mõttes juhuste rida."

Energeetikaekspert Arvi Hamburgi sõnul on kõik, mis rohepöördega ei ühti, valeks kuulutatud. Aga mingit süsteemset süvaanalüüsi pole tehtud. Foto: Hendrik Osula

Energeetikaekspert Arvi Hamburgi peetakse rohepöörde tõerääkijaks.

Usun, et tarku energeetika asjatundjaid on maailmas ja isegi Eestis piisavalt, aga teadlaste analüüsi rohepöörde kohta on vähevõitu kuulda. Sinust on saanud praeguseks meie autoriteetseim rohepöörde tõekuulutaja.

Kas just tõekuulutaja …

Vähemalt sa pole kahe käega poolt.

On kaks asja, millest ma aru ei saa. Me räägime kogu aeg Euroopa Liidu koostööst. Aga näiteks elektri vallas me ei tea täpselt, mida kavatseb Läti, Leedu, Soome. Meil ei ole ühist energiakava. Me isegi ei tea ette, millal millist jaama või tootmisüksust naabrite juures remonditakse. Vahel selgub, et eri riikide jaamad on ühel ja samal ajal hoolduses. Meil peaks olema ühine energiamajanduse arengukava vähemalt Balti riikide ja Soome peale kokku.

Teiseks häirib see, et rohepöördest on saanud omamoodi dogma. Kõik, mis sellega ei ühti, on kuulutatud valeks. Aga mingit süsteemset süvaanalüüsi pole tehtud. Üks erakond on mulle öelnud otse: "Ära sega!" Pika pärimise peale selgitati: "See on demokraatia. Me oleme erakonnas istunud koos ja otsustanud, et nii tuleb edasi minna. Meid on valitud, rahvas on meid usaldanud." Küsid, kas on ka mingeid uuringuid tehtud. Jah, on! Vaatasin seda uuringut ja tuli meelde Narva elektrijaamade 49% aktsiate müük ameeriklastele sajandivahetusel. Ka siis telliti ühelt Saksamaa tuntud konsultatsioonifirmalt uuring ning seal seisis: "Ei ole üldse teist võimalust, kahelda ei tohi! Kohe müüa, hind pole tähtis!" Läks natuke aega mööda, USAd tabas energiafirmade pankrotilaine, Eestis toimus aga poliitiliste jõujoonte muutus ning telliti uus hinnang samalt firmalt. Vaatasin, et ligi pool allakirjutanute nimedest kordusid. Aga järeldus oli: "Mitte mingil juhul ei tohi müüa!" Tulemus sõltub lähteülesandest.

Mitmed väga head energeetika asjatundjad, nagu Endel Lippmaa ja Ilmar Öpik, on meie seast lahkunud. Võib-olla neid oleks kuulatud?

See võis olla 2000. aasta veebruaris. Seoses elektrijaamade müügiga saabus Eestisse USA energeetikaminister Bill Richardson, et anda lepingule lõplik lihv. USA energeetikaminister kohtus majandusminister Mihkel Pärnojaga ja järgmisel päeval Lennart Meriga. Esimesel õhtul helistas mulle president Meri ja noomis mind põhjalikult NRG elektrijaamade müügi takistamise pärast. Sisu oli umbes selline, et ta ei saa aru, kuidas meil on kõrgetel ametikohtadel veel inimesi, kes ei mõista, kuivõrd tähtis on riigile julgeolek ning head suhted USAga.

Pärast president Meriga kohtumist olid ameeriklased väga pahased ja minister tulivihane: "Mis teil siin toimub!? Kes mõjutas presidenti?" Tema käinud Eesti presidendi juures ja riigipea ütles, et aktsiate müük pole siiski ehk hea mõte. Alles hiljem selgus, et pärast presidendi kõnet mulle oli Kadriorus käinud akadeemik Endel Lippmaa ja selgitanud konkreetsete arvudega, miks tehing pole Eestile ikkagi kasulik. Ja president hakkas kõhklema.

Samas teine näide aastast 1997. Peale NRG esimese äriplaani tagasilükkamist kohtus NRG president David H. Peterson tolleaegse majandusministri Jaak Leimanniga. Kõrge külaline nägi mind (olin majandusministeeriumi asekantsler), näitas näpuga, et ta ei saa jutuajamist alustada, kuni see mees istub saalis. "Tema on tehingu vastu ja me ei taha teda siia." Leimann tahtis öelda, et siin riigis on majandusminister ikkagi tema, aga ma sain olukorrast üsna kähku aru, tõusin ja lahkusin. Leimann oli vahejuhtumist solvunud, lohutas mind ning lubas asja klaarida. Aga järgmisel päeval vabastati mind USA poole survel asekantsleri ametist üleviimisega ministri nõuniku postile.

Sinu esimene amet oli kuueaastaselt hoopis lambakarjus?

Olin Kehtna lähedal Partisani kolhoosi lambakarjus. Karjamaad kui sellist polnud, lambaid tuli karjatada söötis maal, veidi eemal asusid aga vilja- ja kapsapõllud, eriti viimaste vastu oli lammastel suur huvi. Põldudel tarasid ja elektrikarjuseid toona polnud, nii et joosta tuli päevas tublisti.

Isatalu oli Kehtna keskusest kolme kilomeetri kaugusel. See oli suur taluhoone. Kolhoosi lambad peeti meie talu rehe all. Suvel oli kari umbes 150-liikmeline, ületalve hoiti 60–80 lammast. Ühel pool olid eluruumid ehk kambrid, vahepeal rehealune ja teises otsas laut, kus olid meie oma loomad: lehm, siga ja kanad.

Raskeim töö minu noorusajal oli heinategu. Kuna päris heinamaad polnud, niitsime vikatiga rohtu teepervedelt, tihti tolmu sees. Maja köeti mitte puude, vaid hagudega. Elamise juures hoiti suurt haokubuvirna. Selle tegime seest tühjaks ja kuna lubatud oli pidada vaid ühte lehma, siis teise peitsime sinna sisse.

Mis tööd vanemad tegid?

Isa sündis 1885. aastal. Talus oli viis tütart ja kolm poega. Vanim pidi pärima talu, ülejäänud lapsed saadeti teistesse taludesse teenima. Minu isa seda kaua teha ei saanud, kuna tema tervis ei pidanud kõvale talutööle vastu. Köhis vagude vahel verd. 1922. aastal tuli ta Tallinna, sai Tõnismäel asunud maarahva poes müüjakoha. Müüs vankrimääret, hobuserakmeid ja muud maarahvale vajalikku. Hiljem oli Estonia teatri ja vahepeal ka Kuldlõvi restoranis kelner. 1940. aastal lõpetas peakelnerina Estonias. Juunipöörde järel tuli isatallu tagasi.

Ema, kes oli pärit Raikkülast, teenis samal ajal umbes pool kilomeetrit eemal naabertalus. Vanemad kohtusid ja abiellusid. Ema poolvend oli muide Anton Raadik, Euroopa meister poksis. Isa vanim vend, kes oli talupidamise üle võtnud, otsustas osa maad ära müüa ja saadud raha eest hakati üheskoos talle samale krundile uut elumaja ehitama. Vanaisa maja jäi isale. Minu ilmaletuleku hetkel oli isa juba 62aastane. Kuna pärast sõjajärgseid korduvaid müüke oli maad alles 8 hektarit, siis küüditamine läks õnneks meie perest mööda. Ema vanemad, kel oli ligi 35 hektarit, viidi Siberisse. Seal nad ka surid.

Kogu kooliaja õppisid ja töötasid samal ajal?

Kolmandas-neljandas klassis sai mu karjusepõli otsa. Edasi käisin ühe suve põllul kõplamas. See töö oli kõige tüütum, seevastu kõige raskem oli siloaunadest hargiga silo vankrisse kangutamine, sest silomass oli kõvasti kokku tambitud. Peale kuuendat klassi olin kaks aastat puidutöökojas ametis ja siis kaheksanda klassi lõppedes sain tööle maaparandusse. Drenaažiekskavaator vedas kraavi sisse ja sinna pandi samblavooderdisega umbes 35sentimeetritest keraamilistest juppidest toru. Minu amet oli traktoristi abi, aga tegelikult tuli poes viina järel käia. Ühe traktori mootor jäi terveks ööks käima, hommikul lükkasin sellega teisegi traktori tööle, jooksin, panin liikuva traktori seisma ning läksin traktoriste äratama, et siis poodi minna. Taks oli neli pudelit ehk kaks liitrit viina mehe peale päevas. Mind viina jooma ei sunnitud, aga ma pidin ostma endale pudeli šartröösi (nõukaaegne roheline liköör) ja selle päevaga ära jooma. Nii kui poest tagasi olin, pandi traktorid seisma, hakati pudelit kummutama. Siis jäädi magama ja õhtu eel asuti uuesti tööle ning rabati pimedani. Suveõhtud olid ju pikad. Objektid asusid kodust üsna kaugel, ööbisime kuskil lähedal talus rehe all, vahel ka heinaküünis. Koju saime vaid nädalavahetustel (töönädal oli toona kuuepäevane). Üks traktoristidest oli veel noor mees, kes armastas igal laupäevaõhtul tantsupidudel käia. Võttis traktoriistme alt kortsus ning enamasti määrdunud ülikonna välja, vaatas, et ei kõlba selga panna, läks Rapla universaalkauplusse, ostis uue. Nii peaaegu igal nädalal. Kuna palk oli väga hea, siis ta võis seda endale lubada. Alles pühapäeva õhtul ilmus välja. Liiklusvahendiks oli toona kas mootor- või jalgratas.