„Kui patsient saab vähidiagnoosi, sees on esmaseks reageeringuks šokk, siis selles faasis on oluline motiveerida inimest tegema aktiivset tööd oma arstidega, et saada enda jaoks turvalisust andvat infot ravi ja sellega kaasnevate olukordade kohta,” selgitab Inna Narro. Paraku on keemia- ja kiiritusraviga kaasnevad sümptomid füüsiliselt ja emotsionaalselt inimesele kurnavad, mistõttu võib ta tahta ravist loobuda. Just sel perioodil on oluline motiveerida ravi jätkama.”
Kuidas elada viimasel tunnil kahetsemata?
„Inimene peab endale selgeks mõtlema, mis on elu tegelikud väärtused. Ütlen patsientidele tihti: kasutage aega targasti! See kehtib igal pool, nii tervete kui haigete seas,” ütleb psühholoog.
„Vähist paranenud inimesed ütlevad, et nad on tänu haigusele arenenud palju rohkem. Nad on loobunud oma kõrgepalgalistest ametitest, tegutsevad sotsiaalvaldkonnas ja tegelevad kogemusnõustamisega, et toetada ja aidata kohaneda oma saatusekaaslastel. Just sellist tegevust nimetavad nad tõeliseks karjääriks,” räägib Inna Narro.
Psühholoogi enda uurimistööst järeldus, et haigeks jäädes hindavad paljud inimesi oma väärtused ümber. Kui terve inimese väärtused olid seotud materiaalsuse ja jõupositsiooniga, siis surevatel vähihaigetel ja tervistunud patsientidel olid esiplaanil suhete ja ühiskonnaga seotud teemad.
„Siin, Hiiul, meie keskuses, võib inimene ümber sündida. Tavapäraselt seostub Hiiu 44 ehk meie kliinik surmaga, aga minu jaoks on see üks rõõmus maja, sest hulk patsiente elab pärast siit lahkumist veel palju täisväärtuslikke aastaid,” ütleb Inna Narro. Ta lisab, et siin majas naeratatakse rohkem kui nutetakse.
„Siin naeratatakse siis, kui patsiendi seisund on stabiilne või kui patsient suudab teha esimesed sammud pärast pikka voodis lamamist. See võib kõlada õõvastavalt, aga nii mõnedki inimesed suudavad leida ka enne teispoolsusesse lahkumist asju, mille üle naerda. Mulle on üks äärmiselt keerulise kuluga diagnoosi saanud patsient hiljem tunnistanud, et pole kunagi varem elus nii palju naernud kui selles majas.”