ELULUST ⟩ Ooperi raudne leedi Anu Kaal: „Teatrist ei saa ma elu lõpuni lahti.”

Endine Estonia teatri ooperiprimadonna Anu Kaal. Foto: Robin Roots, midjourney

Novembrikuu alguses 84. sünnipäeva tähistav lauljatar Anu Kaal on sale, sirge seljaga ning nii terava ja kiire ütlemisega, et noorel on vaev temaga sammu pidada.

"Anu on nagu raudteerööbas, mis on kitsas ja õhuke, kuid raudne," on teda iseloomustanud tema kunagine lavapartner Mati Palm.

"Kuni 68. eluaastani olin ma käinud ainult hambaarsti juures. Nüüd olen ikka mõne asja pärast pidanud tohtrit külastama, aga usun, et päris mitu kilomeetrit jõuan veel järjest maha marssida. Käin kaks korda nädalas võimlemas. Kord kuus massaažis. Õhtuti enne uinumist lahendan ristsõnu. Sest ka vaimset tervist tuleb hoida. Seltsielu on minu eas juba väga oluline. Olen teatriveteranide klubi liige, kord kuus käin Estonia Seltsi koosolekutel. Ja muidugi muusika! Püüan vähemalt kord nädalas käia mõnel mulle huvipakkuval kontserdil," loetleb Anu Kaal.

Ta on avastanud, et näiteks muusikaakadeemia korraldab imeilusaid kontserte olematu piletihinnaga. Uues majas on suurepärase akustikaga saal.

"Meie tuntuim akustik Linda Madalik on ka selle saaliga imet teinud. Käin palju Eesti Draamateatri etendustel. Täiesti uskumatu, et "Lehman Brothers" on juba mitu aastat mängukavas ja ikka suudavad näitlejad selle tüki täiesti geniaalselt välja mängida – minu viimaste aastate vaieldamatult suurim teatrielamus! "Võõrad" on selline kergemapoolne, aga väga vaimukas etendus. Estonias mängitav "Kabaree" valmistas kahjuks pettumuse. See maailmakuulus tükk vajanuks mu meelest hoopis teistsugust lavastajakätt. Kavas on minna vaatama "Erakõnelusi"."

Publik on Anu Kaalu meelest tema lavaeluaastatega võrreldes muutunud palju vähenõudlikumaks. "Minu ajal ei tõustud iga muusikapala järel püsti ega hüütud "Braavo!". Aga samas on teater muutunud millekski täiesti igapäevaseks – stiilis "talvesaabastega parketile". Aga see mind nii palju ei häirigi kui see mobiilide kultus. Olen oma silmaga näinud külastajaid, kes terve kontserdi aja sõrmitsevad andunult oma mobiili. Kõige hullemad on aga need, kes ei oska oma telefoni kontserdi ajaks välja lülitada ning kui siis keset kandvat pausi see telefon helisema hakkab, teesklevad, et see pole üldse nende telefon."

Anu Kaal ja koolitee

Anu ütleb, et tema vanemad olid täiesti tavalised inimesed. "Ema töötas arveametnikuna, isa oli Tartu Ülikoolis õppinud juurat, aga ei leidnud erialale vastavat tööd. Ajad olid sellised. Räägitakse, et ta oli väga musikaalne. Mina olin ainuke laps, tahtsin minna onu ja onunaise eeskujul ülikooli eesti keelt õppima, kuid mu klassivenna ema Ester Soo, kunagine Aleksander Arderi õpilane, juhendas koolis tütarlaste lauluansamblit. Klassivenna kodus oli hästi palju noote, nii mulle muusika meeldima hakkaski."

Neiu lõpetas keskkooli heade hinnetega ja võinuks päris mitut asja õppima minna. Otsustavaks sai toonase Tallinna Muusikakooli sisseastumiseksamite aeg. "Eksamid olid juba juulis, augustis aga tahtsin mägedesse, mis oli juba tollal minu suur kirg. Õnneks sain muusikakooli ikka sisse. Eks ta üks kergemeelne temp oli, aga 18aastaselt ei mõtle ju keegi väga sügavuti. Ju oli see mu saatus. Ega see Otsa koolis õppimine kergelt läinud, ma polnud ju käinud lastemuusikakoolis. Vaid harmoonia oli kergem – see on ju nagu matemaatika," muigab Anu.

Muusikakoolist läks ta õppima toonasesse Tallinna Riiklikku Konservatooriumi. "Läksin Estoniasse 1963. aastal, vahetult pärast seda, kui olin lõpetanud Tallinna Muusikakooli. Kõrgkooliõpingute kõrval töötasin juba Estonia teatris koorilauljana. Mu esimene ooperi suurroll oli Mozarti "Võluflöödis" 1964. aastal. Olin kolmanda kursuse tudeng, kui haigestus Paula Padrik ja oli vaja teha kiiresti "Võluflöödis" Öökuninganna rolli. See oli küll selline vetteviskamine. Arvestades seda, et kui sa oled noor ja sul ei ole mingit hirmu, siis sa ei oska midagi karta. Siis ei olnud ükski noot kõrge ega miski raske."

Emaga Tallinna sadamas 1980. aastal. Ema tuli tütart saatma järjekordsele kontserdireisile Soome. Foto: Erakogu, Repro

Anu Kaal töötas Estonia teatris 1996. aastani. "Aga juba 1984. aastast alates õpetasin muusika- ja teatriakadeemias uusi lauljaid." Kuni 80. eluaastani oli ta akadeemia emeriitdotsent, kel ka viimasel õppetööaastal oli viis lauluõpilast. "Ka praegu on mul üks eraõpilane. Laulupedagoogi töö on raske, vastutad ju teise inimese eest. Nad on noored, kes usaldavad sind. Aga mulle tundub, et aastatega läheb mul see õpetamine ikka paremaks. Ma ei ole enam selline kannatamatu maksimalist nagu alguses. Olen aru saanud, et kõigel siin maailmas on aeg ja nüüd on minu aeg kannatlik olla. Seda tööd tuleb teha aeglaselt, laulja arengut ei saa forsseerida, selles peab olema väga tähelepanelik ja järjekindel. Aga olen õpetamisest tasapisi loobumas. Tahan isegi oma kalli klaveri, haruldase Schwechteni, kinkida Holdresse klaverimuuseumile. Kodus mul teda ju enam vaja ei lähe."

Miks sa enam ei laula?

Anu Kaal tunnistab, et ikka ja jälle küsitakse temalt: "Miks sa enam ei laula?" – "Aga seepärast, et nii, nagu ma vanasti laulsin, ma enam ei suuda. Eks see paraku nii ka välja kujunes, et ma ei leidnud Estonias enam rakendust. Ja eks ta oli õige ka. Aeg sai ümber. Aga olin kaua Rahvusooperi nõukogu liige ja kõigi teatri probleemidega kursis."

Anu tunnistab, et talle meeldib teater. "Ilma selleta ma ei saaks. Vahel ma lähen ja kuulan ühe vaatuse mõnest ooperist. Ei pruugigi tervet etendust ära vaadata, ma saan juba sellest ühest vaatusest oma laengu kätte. "Nabuccot" käisin ma niimoodi vaatuste kaupa vaatamas.

Teatrist ei saa ma elu lõpuni lahti. Muidugi elasin teatrist lahkumist omajagu üle. Mitte lavalt lahkumist – mõistsin, et ei tahagi enam lavale minna. Aga tundsin puudust sellest majast, neist inimestest. Siin on möödunud mu elu ilusaimad aastad. Õnneks on meid, vanu estoonlasi, jätkuvalt elu vastu huvi tundmas, meil on oma teatriveteranide selts ja saame kord kuus kokku. Olen kaljukindlat seda meelt, et Estonia juurdeehitis peab tulema täpselt praeguse ooperiteatri kõrvale. Saaks juurdeehitis ometi targad arhitektid, kes ta taktitundeliselt vana maja kõrvale sobitaksid. Ei mingeid Linnahalle ega äärelinnu!"

Estonia on muutunud

Samas tunnistab lauljatar, et tema vana koduteater on aastate jooksul kõvasti muutunud. "Kuid muutunud on kogu meie elu. Turumajandus surub peale ja olelusvõitlus on palju ägedam kui tollal. Teeksin ka ise praegu palju kõvemini tööd, kui oleksin sama noor kui 1963. aastal Estoniasse tulles. Kindlasti täiendaksin end välismaal."

Ometi oli just Anu üks neist õnnelikest, kes pääses õppima Milano La Scala kuulsasse scuola di canto’sse. "Itaalia natuur pole mulle küll nii hingelähedane nagu näiteks Norra või Šveitsi oma, aga päikest ja soojust vajab ju igaüks. Mina täiendasin seal end 1971. aasta ühel hooajal seitse kuud. Kahjuks ei olnud mu õpingute aeg kõige õnnestunum, sest parajasti vahetus La Scalas juhtkond. Hendrik Krumm täiendas end Milanos mõned aastad varem ja tema mälestused olid hoopis teistsugused. Kuid Milanos nähtud maailmatasemel etendused ja kontserdid andsid mulle väga palju juurde. Sain kätte suuna, milles peaksin arenema."

Anu Kaalult on korduvalt küsitud, kas ta on laulnud ka La Scala laval. "Olen laulnud Moskva Suures Teatris, väga palju kunagises Leningradi Suures Teatris. La Scala laval tegin kõrge komisjoni ees lõpueksami, publikut saalis ei olnud. Kuid võin siiski öelda, et olen La Scalas laulnud. Kui mõned aastad tagasi taas Milanos käisin, viisin oma sõbrad La Scalat vaatama. Kui väljakule jõudsime, tundus teater neile nii tilluke, pealegi oli see jälle tellingutes. La Scala ... Maja pole ju väljast teab mis eriline, aga see hingus ... on ikka tempel küll!" muigab Anu.

Ta lisab, et loodus on tema vastu helde olnud. "Andis mulle hea hääleaparaadi. Käisime Nõukogude Liidus Sojuzkontserdiga kõvasti ringi, sageli polnud aega kontserdi eel häält ette valmistada. Tegin bussist või lennukist välja astudes paar niutsatust ja olin kohe võimeline laulma. Häält eraldi lahti laulma ei pidanud. Inimesed ja organismid on erinevad."

Anu Kaal ja lavapartnerid

"Kõige rohkem olen laulnud "Rigoletto" Gildat, "Lucia di Lammermoori" Luciat ja "Traviata" Violettat. Need rollid on jäänud mu lemmikuteks. Töötasin Estonias 33 imelist aastat. Koos imelise lavastaja Paul Mägi, aga ka Georg Otsa ja Hendrik Krummiga. Gildat lauldes olid mul parimad lavapartnerid, keda ette võiks kujutada."

Anu mäletab tänini lavapartnerlust Georg Otsaga. "Juba proovisaalis tekkis meil hea kontakt, ehkki mina olin algaja ja tema juba Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Ta parandas mu vigu. Aga ta ei teinud neid kunagi teiste kuuldes, vaid ütles vaikselt hiljem. Õppisin Georg Otsalt palju. Nii nagu inimesena, oli ta soe ja toetav ka lavapartnerina."

Hendrik Krumm oli Anu mäletamist mööda paras vaidleja. "Alatasa oli neil Paul Mägiga erimeelsusi. Pikki ja kõvahäälseid. Mina nii suur vaidleja pole kunagi olnud. Muideks olen märganud, et mida vanemaks saan, seda kiiremini olen hakanud rääkima. Minu ajal polnud muusikakoolis ka mingit kõnetehnika õpetajat, kogu töö tegi ära lauluõpetaja, kes ikka ja jälle korrutas: kaashäälikud ei tohi ära kaduda!"

"Mul on tegelikult kurb meel kuulda, et traditsioonid hakkavad Estoniast vaikselt ära kaduma. Näiteks see, et üle teatrilava ei minda mitte kunagi välisjalanõudes. Et teatris tuleb kõiki tervitada, keda seal kohtad. Isegi selle kohta, kuidas koor peab lavale ja lavalt ära minema, kehtis minu ajal oma kombestik."