:format(webp)/nginx/o/2024/04/12/15998186t1h273b.jpg)
Teadusuuringud kogu maailmas kinnitavad, et inimese isiksuse viis põhiomadust on väga stabiilsed ning kord välja kujunenuna ei tee enam läbi suuri muutusi. „Nimelt on meie isiksuseomadused 40–60 protsendi osas pärilikud,” kinnitab Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik.
"Kuid ülejäänud protsentide osas on end võimalik muuta paremaks inimeseks. „See on hea tahte ja sobiva juhendamise korral täiesti võimalik,” lisab Tartu Ülikooli käitumisgeneetika kaasprofessor Uku Vainik.
„Vast olete kõik kuulnud sangviinikutest, koleerikutest, flegmaatikutest ja melanhoolikutest. Aga kas on olemas mingi test, mis inimese iseloomu või isiksuse lubab kindlaks määrata?” küsib professor Jüri Allik. Ja vastab, et neid on nüüdseks välja töötatud palju, aga tema meelest jagavad paljud võltslubadusi. „Näiteks lemmikvärvide järgi – 80 protsenti inimestest kogu maailmas peab oma lemmikvärviks sinist. Oleme me kõik siis sarnased? Ka internetis ja moodsates eneseabiõpikutes ringlevad isiksusetestid on osutunud petuskeemideks. Isegi Mischeli kuulus vahukommitest liiga pealiskaudseks. Aastaid arvati, et isiksust on võimalik lahti muukida Rorschachi testi ehk tindiplekitestiga.”
Miks inimesed neid teste ikkagi teevad ja nendesse usuvad? „Sest need töötavad Barnumi efekti põhimõttel. See tähendab, et mingit kirjeldust lugedes tundub, et see käib täpselt teie kohta. Näiteks horoskoobid on Barnumi efekti head näited,” ütleb Jüri Allik.
Kõige mõjukamaks peetakse tänapäeval nn suure viisiku teooriat. Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professori Jüri Alliku sõnul on jõutud järeldusele, et mitmed erinevad isiksuseomadused on võimalik koondada viide gruppi, mis moodustavad viis peamist isiksuse joont. Teooriat on hakatud kutsuma viiefaktoriliseks teooriaks ja isiksuse omaduste gruppi suureks viisikuks.
Ühtegi nendest isiksusejoontest ei ole võimalik pidada teisest paremaks, kuigi lääne ühiskonnas kaldutakse sageli ekstravertsust pidama soovitumaks omaduseks kui introvertsust.
„Sinna kuuluvad viis üksteisega mitte kattuvat isiksuseomadust: neurootilisus, ekstravertsus, avatus kogemusele, sotsiaalsus ja meelekindlus. Ühtegi nendest isiksusejoontest ei ole võimalik pidada teisest paremaks, kuigi lääne ühiskonnas kaldutakse sageli ekstravertsust pidama soovitumaks omaduseks kui introvertsust. Kuid väga palju oleneb olukorrast ja sellest, millega inimene tegeleb. Näiteks võib kunstniku puhul olla soovitav, et ta on valmis kogema uusi asju, ei hooli väga palju teiste arvamusest ja võtab riske rohkem kui väiksema avatusega inimene,” selgitab professor Jüri Allik.
„Kõik need viis isiksuseomadust on pärilikud, kuid pole omavahel seotud. Me erineme üksteisest selle poolest, kui palju meis neist viiest omadusest on. Siit tuleneb ka inimese isiksuse mõiste. Isiksus on inimese püsiv kalduvus või tendents teatud kindlal viisil tunda, mõelda või reageerida ühesugustes iseloomulikes olukordades, need on ajas püsivad ja muutuvad inimese elu jooksul vähe. Neid tulemusi kinnitasid 30 aasta jooksul katsealustega tehtud uuringud.”
Teine suur üllatus, mis uuringutega välja tuli, näitas, et pärilikkuse osakaal inimese isiksusejoonte vahelise erinevuse väljakujunemisel on 40–60 protsenti. Ülejäänu saab kirjutada elusündmuste, aga ka mõõtmisvea arvele. Teisisõnu, inimesed erinevad selle poolest, kui palju on neil geneetilist potentsiaali saada natuke rohkem või vähem jutukaks või rohkem või vähem ärevaks. Kui mitte midagi teha, siis tõenäoliselt see geneetiline potentsiaal realiseerub. Kuid oma geneetilist potentsiaali võib olla võimalik ka hallata ehk muuta end teises suunas, kui geenid „soovivad”,” seletab eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik.
/nginx/o/2024/04/12/15998187t1h31e5.jpg)
„Isiksusel on olulised tagajärjed inimese õpitulemustele, tervisele ja eluea pikkusele. Näiteks neurootilisus on sama ohtlik kui kõrge kolesteroolitase. Samas on kolesterooliravimitesse investeeritud miljoneid, kõrge neurootilisusega inimestele aga patsutab isegi perearst sageli õlale ja soovitab vähem pabistada. Ravimiks on „Take it easy!”. Aga võiks ju pakkuda paremaid tööriistu?” imestab Tartu Ülikooli käitumisgeneetika kaasprofessor Uku Vainik.
Me kõik võiksime elada saja-aastasteks, ometi on eluterved saja-aastased meie hulgas suur haruldus. Veelgi enam, paljud vananevad oma bioloogilisest vanusest kiiremini. Miks?
Millised inimesed elavad kauem?
Isiksuse seos varasema suremusega on praeguseks teadlaste sõnul kindlalt tõendatud. Nüüd tulebki mängu see paljuräägitud isiksusejoon meelekindlus. Nimelt on enneaegse suremuse peamised põhjused suitsetamine ja liigne alkoholitarvitamine. Meelekindlus aga kaitseb inimest pahede eest. Samas ilmnes neurootilisust uurides, et neurootilistel inimestel sagedamini esinevad haavatavus, ärevus, pessimism ja depressioon ennustavad lühemat eluiga. Nagu ka ebapiisav uni, stress ning ebatervislik toitumine.
Teisest küljest võib tervis ka meie isiksust muuta. Näiteks ülekaalu puhul avastasid TÜ teadlased Uku Vainik ja Kadri Arumäe, et mineviku isiksus ei ennusta meie praegust kehakaalu. Kuid mineviku kehakaal ennustab meie praegust isiksust. Suure kehakaaluga meie ühiskonnas toimetamine muudab meid ka ärevamaks, vähem jutukaks, rohkem enesekeskseks ja vähem meelekindlaks.
