Insult võib olla kas isheemiline ehk ajuinfarkt (85 protsenti juhtudest) või hemorraagiline (15 protsenti juhtudest). Isheemilise insuldi puhul, mida nimetatakse ka ajuinfarktiks, ummistub ajus veresoon. Selle tagajärjel hukkub osa ajust, mida veresoon varustas, kui ei sekkuta kiiresti. Teine vorm on hemorraagiline insult ehk aju verevalum – selle korral läheb veresoon katki ja veri jookseb ajju.
„Enamikul juhtudel on insult kergelt diagnoositav. Ebatüüpilisi märke on palju, kuid nende esinemissagedus harv. Vahel harva näeme oma patsienti aju uurides, et tal on ajus vanemad infarktikolded − ta on suure tõenäosusega insuldi juba läbi põdenud, kuid tal enesel pole sellest aimugi. Kuid need on harvad juhused.”
Insuldi korral tohtri sõnul valu ei esine, vaid tekib neuroloogiline defitsiit – halvatus, kõnehäire, tasakaaluhäire jt. „Insuldi klassikalised sümptomid, mida igaüks peaks teadma (ka kooliõpilane, et oma vanavanemat jälgida), on ühe kehapoole järsk seletamatu nõrkus ja/või tuimus. Kõige olulisem insuldi sümptom ongi just halvatus, ühe kehapoole nõrkus ja kõnehäire.”
Järsku võivad neuroloogi sõnul tekkida ka probleemid kõndimise või tasakaaluga, järsk pearinglus. Nende sümptomite tekkimisel tuleb kiiresti tegutseda, sest insult on erakorraline seisund.
Lisaks võib kaasneda näopoole halvatus, ühe käe nõrkus, äkki tekkinud tasakaalutus ja nägemishäire. „Insulti iseloomustab äkki tekkinud sümptomaatika, mitte aeglaselt, päevade ja nädalatega süvenev.”
Kuna insuldiga ei kaasne tavaliselt valu, nagu südameinfarkti puhul, on suurim tehtav viga ootama jääda, et äkki läheb üle. Sümptomite puhul tuleks aga häbitundeta reageerida, isegi kui hiljem selgub, et probleem seisnes muus.