Miks kardavad vanemad inimesed surma vähem kui noored?

Foto: Shutterstock

Surm on kummaline, mõistetamatu ja salapärane. Sellest rääkimine on isegi kuidagi piinlik. Nagu ka ju vanadusest rääkimine – ikka rõhutatakse inimeste nooruslikkust.

Kuidas me teame, mis on surm, kui me ei tea veel sedagi, mis on elu?

Konfutsius, Vana-Hiina poliitik ja filosoof (551–479 eKr)

Enamik inimesi mõtleb igavikule ainult matustel, ja siiski on sageli tegemist pinnapealse, sentimentaalse mõtlemisega. Võib-olla sa leiad, et surmast mõelda on haiglane, kuid tegelikult on ebaterve elada surma eitades ja mitte mõelda sellele, mis on möödapääsmatu.

Surma eitus on normaalne stressiga toimetuleku mehhanism. Aga eitus võib seguneda ka aktiivse toimetulekuga. Keskmiselt võttes pole inimene 21. eluaastaks veel teise inimese surma näinud, kuigi samas on ta televiisorist näinud rohkem kui 13 000 surma. Milline paradoksaalne pilt eitusest, kahemõttelisusest ja lummusest seoses surmaga!

Surma olemus

Keegi meist ei oska ennustada, kuidas me surmale reageerime, olgu siis tegemist lähedase või võõra inimesega. Meie isiklik reaktsioon sõltub meie suhete olemusest ja surma põhjustest. Alles kolme viimase kümnendi jooksul on psühholoogid surma olemuse tähenduslikkust inimese psüühikale põhjalikumalt uurinud.

Tänapäeval on mõneti raskem kui varem valmistuda vanaduseks ja surmaks. Hoopis vähemal määral kui eelnevad põlvkonnad tavatseme paljut võtta saatusest antuna ja muutumatuna. Mitmed uurijad on väljendanud seisukohta, et läänelikul tehnoloogilisel, noortele orienteeritud ühiskonnal on veider komme surma eitada ja vältida, olles samal ajal imelikult hõivatud mõtetega surma üle.

Varasemail ajalooperioodidel oli surm perekondlikuks sündmuseks. Tavaliselt juhtus see kodus, perekonnaliikmete juuresolekul. Pereliikmed hoolitsesid surija eest tema viimastel elupäevadel. Isegi peale surma olid keha matusteks ettevalmistamise detailid ja viimased rituaalid perekondlikeks ja kogukondlikeks sündmusteks.

20. sajandi lõpul on surmast tehtud tehnoloogiline ime. Nüüd sureb enamik inimesi haiglates meditsiinitöötajate järelevalve all. Elukutselised matusetalituste töötajad valmistavad keha ette viimaste rituaalide ja matuste jaoks ning see esitatakse viimaseks hüvastijätuks matusemajas. Mõned uurijad väidavad, et me elame "nähtamatu surma" ajastul.

Surmahirm ja lootus

Kas vanemad inimesed kardavad surma rohkem kui noored? Kas terved ja oma elu kontrollivad inimesed tunnevad surma ees hirmu? Psühhoanalüütiline teooria kehtestab teadmise, et ärevus või hirm oma surma ees on normaalne. Aga inimesed erinevad selles osas, kuidas nad surmaärevusega silmitsi seisavad.

Mõned leiavad elule tähenduse ja otstarbe ning suudavad surma sellesse tähendusse lülitada. Usufanaatikud, kes oma eesmärgi nimel surevad, on selle "lahenduse" äärmuslikuks näiteks. Eksistentsialist, kes ei leia elus muud eesmärki peale elu enese, võib olla surma perspektiivist kohutatud. Nende kahe äärmuse vahel leiavad uurijad, et osutamaks seda, kas inimesed on hirmul või vallatud ülekaalukate mõtetega oma surmast, on sageli tähtsad surma isiklikud ja kultuurilised tähendused.