SÄDEINIMENE ⟩ Ka valge kittel on üks tore asi

Perearst Ellen Lõhmus on tänulik, et saab tööd teha nii kaua, kui tahab ja rõõmustab, et töö on talle siiani hobi eest. "Mulle meeldib patsientidele helistada ja uurida, kas nad said abi. Tahan teha oma tööd südamega," kinnitab ta. Foto: Silvi Lukjanov

Saatus on mänginud perearst Ellen Lõhmuse elus suurt rolli. Saatuse tahtel sai õpetajaametist unistanud neiust meditsiinikooli õpilane, saatuse keerdkäigud suunasid teda eluarmastuse juurde ning hoidsid elus ka kõige raskematel hetkedel.

Ellen Lõhmus on põline Viljandi tüdruk, kel tuli olude sunnil asuda peale põhihariduse omandamist ametit õppima. „Elasime vaeselt, pidin saama ameti kodulinna koolis, kus maksti stipendiumi,” täpsustab ta. Kuigi ta tahtis saada õpetajaks, suunas saatus teda arstin­duse poole, sest kodulinnas sai tol aastal õppida meditsiinikoolis velskriks. Ta mäletab, kuidas toona mõtles selle peale, et pole hullu, ka valge kittel on üks tore asi.

Kooli lõpetamise järel tuli tal kaks aastat töötada velskrina selleks, et saaks jätkata õpinguid Tartu Riikliku Ülikoolis. „Saatus tahtis, et tulin tööle Türile, sest siit leidsin tulevase abikaasa,” teisiti ei oska Ellen seda selgitada.

Noored kohtusid täpsemalt õhtukoolis, kuhu Ellen astus selleks, et täiendada end eelkõige inglise keeles, mida meditsiinikoolis õpetati üsna nõrgal tasemel. „Õhtukoolis täiendas inglise keelt ka tol ajal Võhmas lennuväljal radistina töötanud Türi noormees Mati. Nii me kokku saimegi,” kõneleb ta.

TRÜ arstiteaduskonnas õppis Ellen Lõhmus günekoloogiks, kuid pärast lõpetamist 1970. aastal sai temast Türi nakkushaigla juhataja ning lisaks Järvamaa peainfektsionist. Seda kõike seetõttu, et noored, Ellen ja Mati, olid võtnud nõuks jätkata elu Türil. Kuid Türil oli günekoloog olemas ja abielus. Nii tuli temal, kes ta polnud veel abielus, ümber spetsialiseeruda selleks, keda piirkonnas vajati. „Vene ajal olid sellised seadused ja nii sai minust infektsionist. Kuigi olime Matiga suhtes terve ülikooliaja, abielu vastu see ei saanud,” märgib ta. Ellen Lõhmus ei kahetse sedagi saatuse keerdkäiku, sest töötamine infektsionistina andis talle väga vajaliku ja suure kogemuse edasiseks perearstinduseks. Sellele tõdemusele jõudis ta muidugi hiljem.

Nakkushaigla kui tugev elukool

Töö nakkushaiglas oli noorele naisele tõeline elukool, mida vaid tagantjärele saab nimetada hindamatute kogemuste saamise ajaks nii väikeste laste kui ka täiskasvanute ravimisel. „See oli haigla, kuhu toodi väga erinevaid raskeid haigeid, ka kollatõvehaigete pähe kriminaalseid aborte teinuid, kellel oli väga suur oht surra,” meenutab ta.

See oli töökoht, kus ta noore naisena õppis abi küsima. „Helistasin ja küsisin nõu, sest olin ainuüksi. Kui sulle antakse üle poolsurnud laps ja appi ravima ei jää kedagi, siis lihtsalt pidi helistades kiirelt nõu küsima,” räägib ta.

Ellen on põhjusega uhke, sest oskas ravimisel teha õigeid otsuseid. Ta arenes sedavõrd kogenuks, et oskas une pealt öelda, mida oli vaja teha. „Haiglast helistades teati, et vajasin vaid lapse kaalu ja siis juba oskasin öelda, millises annuses ja mida tuleb manustada. Mul on väga hea intuitsioon ja sel ajal õppisin seda ka kuulama,” lisab ta.

Kooliarstist perearstiks

Kui algas perearstindus, sai Ellen Lõhmusest kooliarst kõigile Türi valla koolidele. Kuigi ta oli sel ajal juba esimese kategooria pediaater ja võinuks hakata kohe perearstiks, mõistab ta tagantjärele sedagi saatuse vingerpussi. Need neli aastat kooliarstina sai ta arstide juurde suunata lapsi, kes olid millegipärast jäänud varem justkui kontrollimata.

Kuidas muidu põhjendada neid mitmeid kaugele arenenud rühivigu, mis pidanuks jääma arstidele silma palju varasemates kontrollides. Ellen usub siiani, et koolides peakski olema tööl arstid, mitte õed, kes pahatihti ei oska märgata kõike, mida arst on aastaid koolis õppinud.

Perearstiks kutsus Ellen Lõhmuse Madis Tiik ja sedavõrd äkitselt, et tööle tuli tal asuda juba järgmisel päeval. „Madis Tiik helistas mulle puhkuse ajal ja kutsus Paidesse perearstiks. Puiklesin küll vastu, kuid ta uskus minusse sel hetkel rohkem kui mina ise ja nii istusingi järgmisel päeval Paides perearsti toolil,” meenutab ta.

Algul sai toetuda pädevale pereõele, kuid peagi töötati tugeva tandemina, ning nii kuus ja pool aastat. Ehk seni, kuni ülemuseks oli Madis Tiik. Kui Tiik liikus karjääriredelil edasi, leidis Ellen end peagi olukorras, kus tal tuli otsustada, kas jätkata perearstina tööd Paides või Türil. Ta otsustas oma kodulinna Türi kasuks. Nii on ta 2012. aasta 1. jaanuarist perearst Türil ja seda tänini.

Lapsed viivad elu edasi

Elleni ja Mati perre sündis esimene laps Sven 1972. aastal. Terve kui purikas, juba noorelt terane poiss, kes õppis kiirelt. „Mulle kui arstile helistati tol ajal mure korral tihti koju, Sven kuulis juba üsna väikse poisina pealt, kuidas neid siis juhendasin. Kui mind kodus polnud, vastas telefonile Sven ja õpetas, kuidas tuleb ravida köha ja nohu ning mida tuleb teha palaviku korral. Seda öeldi mulle kohe mitme patsiendi poolt,” meenutab ta naeruga pooleks.

Teine laps Sulev sündis 1975. aastal ja et sel ajal oli Ellen ise kahepoolses kopsupõletikus, oli lapselgi viirus veres. Kuid nii, nagu ei avastanud arstid Elleni kopsupõletikku raseduse ajal, kulus aasta sellekski, et Sulevi verest viirus avastada. „Iga kuu käisin rasedana arsti juures kontrollis ja kurtsin ka köha, kuid arst arvas, et suur kõht surub lihtsalt kopsud kokku. Uskusin teda. Nii avastatigi kopsupõletik mul alles sünnituse järel, kui nõudsin röntgenit,” meenutab ta.

Nii oli poeg Sulev esimesel eluaastal palju haige. „Väga raske aeg oli, ei taha kõike meenutadagi. Vaid ema süda oli see, mis pani mind nõudma, et mu haiglas kõrges palavikus olnud aastane laps saadetaks Tartusse, või ta sureb,” kõneleb ta ühest saatuslikumast olukorrast. Saadeti, kuid sealgi pidi ta emana anuma, et lapselt võetaks vereproov, mille ta ise viis mikrobioloogialaborisse. Salaja, ja ise maksis selle eest. „Kui sain sealt vastuse, et viirus on veres, imestas isegi sealne professor, et kuidas ma verevõtmise peale tulin. Vastasin, et esiteks olen arst ja teiseks olen ema.” Ema süda juhendas teda hiljemgi poega ravima parimal võimalikul viisil.

Nii saab ta nüüd tõdeda, et mõlemad pojad on elujõulised täismehed. Sulev on teinud teda ka kahekordseks vanaemaks. Oma nõuandeid ta neile peale ei sunni, kuid annab abi alati, kui nad soovivad.

Kuigi kumbki poegadest pole arst, viib üks neist edasi tema ja teine isa huviala. „Sveni valitud muusikutee on minult. Muusika on olnud minu teine suur suundus. Olen õppinud akordionimängu, käinud esinemaski, laulnud koorides,” kõneleb Ellen ja meenutab, kuidas ülikooli esimesel kursusel tuli tal teha valik, kas muusika või meditsiin. Nii on tal emana hea meel, et Sven on läinud muusikuteed ja viib nii justkui edasi ka tema annet. „Ju oli nii andekat muusikut Eestile rohkem vaja,” tunnustab ta esimese poja saavutusi.

„Abikaasa Mati oli tehnikahuviline ja Sulev viib edasi seda liini. Tal kohe on silma, kõrva ja järjekindlust selle peale. Sulev on kuldsete kätega mees,” hindab ta teise poja saavutusi. „Olen uhke poegade valikute üle. Ka abikaasa oleks, kuid tema võttis kolmas infarkt 1996. aastal. Esimene infarkt oli Balti ketti mineku ajal. Et saime head ravi, pikendas see Mati eluiga veel seitse aastat,” sõnab ta.

Teadmised pole hoidnud haigustest

Arstiks õppimine pole haigusi eemale hoidnud Ellenist endastki. Haiguste hoog tabas teda kelkimisest esimese lapse raseduse ajal, et püsib tervena. „Järgmisel päeval olin hambavalus ja hambaarsti juures käigust sain viirusega näonärvihalvatuse. Mäletan, et lõpprasedana ei saanud ma siis võtta ka ravimeid. Annan au Jumalale, et olen sellest hästi taastunud,” märgib ta.

Teise lapse järel avastatud kahepoolset kopsupõletikku ravis ta ise kodus. Kuid see pole veel kõik. Oli aeg, kus ta ei saanud öösiti magada, õhku jäi puudu. Hommikuti olid kaelal lümfisõlmed turses, kuid tööle jõudes oli kõik korras. Nii võttis diagnoosi saamine taas aega, kuid lõpuks opereeriti Elleni kaelalt kopsutipuga kokku kasvanud ja selleks ajaks mehe rusika suuruseks paisunud lipoom.

„See oli raske lõikus, kuid ju olid saatusel minuga veel asjad pooleli, sest ta jättis mu ellu, kuid pojad läksid pärast seda leeri küll,” meenutab ta üht enda keerulisimat haiguselugu.

Ta usub, et tänu oma haigustele oskab ta perearstina teisi paremini nii mõista kui ka ravile suunata.

„Tean, mida tähendab, et arst ei usu sind. Olen meditsiinis ise nii pettunud olnud, et perearstina uurin inimeste muresid põhjalikult. Võtan oma patsientide kaebusi tõena, kuid uurin kõikvõimalikult, kas tema jutt on õige või mitte,” selgitab ta.