Rummu – uskumatud vaated ja vastakad tunded

Rummu karjäär koos lubjakivist tekkinud aherainemäe ja järvega annab ettekujutuse, nagu ei olekski see Eesti. Foto: Argo Viikvald

Süngele ajaloole vaatamata pakub Rummu maaliliselt kauneid vaateid. Kunagisest paekivitööstusest tekkinud kristallselge veega karjäär pakub võimalust vee pealt näha ajalugu, mis on jäänud vee alla.

Kui ma Padise kloostri tornist päikeselisel päeval esimest korda Rummu poole vaatasin, tundus see, mida nägin, peaaegu uskumatu. Millised heledad mäed, pikad teravate kantidega kurrud, laguun.

Matkaklubi Lahematkad giid Heiki Hõimoja ütleb, et siin ärkab tema külalistega ellu nõukogude aja mälu, nostalgia. „Selles on kenasti koos nii romantika kui ka salapära,” lisab ta.

Giid kuulab kohalikke, on rääkinud kunagise Murru vangla asedirektori Gunnar Bergvaldiga, teab lugusid vangilaagrist ja paemurrust, käib siin sageli uurimas – ja olengi koopa võrra rikkam, muheleb ta – ning teab ka väiksemaid paemurde Vasalemma kandis, kus paasi murti paljaste kätega ja veeti hobustega. Ta on käinud siin uurimisretkedel juba seitse-kaheksa aastat ja tunneb arengust rõõmu.

Kogu Lääne-Harju vallale on siinne kujunenud mõneti kontrastseks: 664 ruutkilomeetril leiab nii mereäärseid looduskauneid paiku kui ka endisi ja praegusi tööstusalasid, parim näide on Rummu karjäär ise. „Meile meeldib öelda, et see on koht, mis keeldub sulgumast,” lausub Heilis Mihkelsoo. Ta viitab sellele, et Rummu karjääri on võimalik tulla iga päev kell 10–20.

Heilis, kes on ammu karjääri tegemistega seotud, on nüüd ka ametlikult sinna tööle asunud. „Seni pole olnud mitte ühtki hommikut, kui ma oleksin tundnud tülpimust või vastumeelsust, et ei taha tööle minna. Rummu on niivõrd eriline paik. Palju on ka kaost ja valmis tasub olla kõigeks, kuid see mulle meeldibki, siin ei saa tekkida rutiini. Mina näen siin palju potentsiaali.”

Rummu kui võimas maiuspala

Heilis ise peab oma lemmiktegevuseks mäe otsa ronimist, seal võiks ta istuda tunde järjest ning nautida vaadet. „Kuid siiski pean tõdema, et vangla suur fänn ma ei ole. Pigem hoian nendest ruumidest eemale. Need tekitavad sisimas siiani veidi kõhedust, kuid sellega harjub lõpuks ära,” arvab ta. Tema sõnul leiavad külastajadki, et kui nad lõpuks vanglamüüride juurest karjäärialale jõuavad, tundub neile, nagu nad oleksid Eestist lahkunud – nii maagiline on seal.

„Rummu karjäär on parim näide inimtegevusega rikutud maa parandamisest, kus nüüdisaegse tegevuse juures on säilitatud tollase vangla võnget,” kirjeldab Eesti üht põnevamat avastuskeskust Kadri Kauksi, Lääne-Harju valla kommunikatsioonijuht.

Eriline on Rummu kant ka seetõttu, et seda pole püütud kunstlikult muuta, vaid endise vangla territooriumit on kasutatud oskuslikult ära ning nii on saanud kunagisest kinnisest ja valvatud alast populaarne sihtkoht nii kohalikele kui ka välismaalastele. Rummu on ka üks enim välismaalaste instagrammitud paiku Eestis ehk sellest on Instagrammi kui sotsiaalvõrgustikust fotopanka üles laaditud Eesti kohtadest kõige enam pilte. Kadri Kauksi on vastu võtnud ka karjääri sportlikud väljakutsed ja Seiklushundi Vägilaste jooksul osalenud. Ta lisab: „Kõik need mäed, mida ületada tuli, okastraadid, mille vahelt läbi pugema pidi, ning karastav karjäärijärv vahepeal – erakordselt äge rada.”

Haruldaselt põnev sukeldumiskoht

Kui 1990. aastatel seiskusid karjääri pumbad ja põhjavee tase hakkas tõusma, uppus karjääri lääneosa. „Tekkis” laguun, kust ei jõutud ära toimetada isegi suurt kaevandusekskavaatorit. Nii on seal sukelduda põnev, ütleb Eesti sukeldujate klubi instruktor Terje Meos.

Vesi on seal erakordselt läbipaistev, Eesti üks parema nähtavusega kohti, teab ta. Kaevandusest on vee alla jäänud tükid, kunagine vangide töömaa. Seal on vee alla jäänud majad, metsad ja masinad, see on ainulaadne koht maailmas, kus kord elus peaks igaüks korra sukeldumas käima. Terje Meos lohutab samas: „Neid, kes vee all kohe ise ujuma hakkavad, on sajast üks. Aga igaüks, kes tahab, õpib hõljuma.