REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Puise nina on paik, kust kaugemale ei saa ja tagasi ei taha

, ajakirjanik
Copy
Puise nina poolsaar oma täies hiilguses augustis 2020.
Puise nina poolsaar oma täies hiilguses augustis 2020. Foto: Raido Pedak

„Mul on isegi Puise nina tätoveering käevarrel. Lasin selle Saksamaal teha, kirjutasin sõnad tätoveerijale ette ja selle järgi ta tätoveeris.”

Nii tutvustab oma Puise nina vaimustust Horst Blum Saksamaalt Flensburgist. Horst Blumi saadab alati tema taksikoer, kellel ei ole küll tätoveeringut, see-eest kannab ta merevaigust kaelarihma.

Horst avastas selle paiga juhuslikult. „Kolm aastat tagasi lugesin läbi väikese artikli. Siis tulimegi oma haagissuvilaga siia. Nüüd tulen igal aastal jälle tagasi. Perenaisest ja tema perest on saanud justnagu minu pere,” õhkab Horst.

Sakslane ja eestlane, mõlemad on leidnud oma parima paiga, Puise nina poolsaarel. Horst Blum ja Aapo Pukk pärastlõunasel portree­seminaril. Kaadrist on välja jäänud paar­kümmend inimest, kes ka Puise nina rahvast ja Horsti ­maalisid.
Sakslane ja eestlane, mõlemad on leidnud oma parima paiga, Puise nina poolsaarel. Horst Blum ja Aapo Pukk pärastlõunasel portree­seminaril. Kaadrist on välja jäänud paar­kümmend inimest, kes ka Puise nina rahvast ja Horsti ­maalisid. Foto: Aapo Puki Erakogu

„Sildil on ju kirjas – siin on paradiis ja maailma lõpp,” naerab Horst. Ta rääkis imelisest paigast Eestis oma sõbrale. Teinegi Horst, perenimega Frank, jõudis Puise neemele. Praeguse pensionäri, endise matemaatika- ja spordiõpetaja vaimustus on suur. „Palju ei tohi sellest paigast rääkida, sest liiga palju inimesi on selle koha avastanud,” teatavad mõlemad ühest suust.

Perenaine Leili Jõgisoo ütleb, et Horstist on saanud justkui pereliige. „Tema armastab meid ja meie teda. Et üks jumala võõras inimene nii omaseks saab, ta on nii vahva, lööb igal pool kaasa, peab korda ja aitab kaasa, tundub uskumatu.”

Perenaise kõrval toimetab peremees Indrek Jõgisoo. „Olen peremehe rollis, mõnikord ka sulane.” Praegu mõtleb Indrek, et peremeheoskused tuleks edasi anda nooremale põlvele, sest oleks kena, kui jätkataks sellega, millega oleme alustanud. „Ütlen abikaasale, et keegi alustab nullist, keegi aga pluss kolmest või pluss neljast. Miks mitte, peaasi et protsess jätkub.”

Peremees Indrek Jõgisoo ütleb: "Olen peremehe rollis, mõnikord ka sulane."
Peremees Indrek Jõgisoo ütleb: "Olen peremehe rollis, mõnikord ka sulane." Foto: Thea Karin

Selle imelise koha algus ulatub 1960. aastatesse. Siis oli siin kalatööstus. Indrek on siin elanud juba alates teisest klassist. Hiljem tuli siia kaluriks. Enne käis Pärnus kursustel ja õppis laevajuhtimist. „Seda, mida praegu kõige rohkem vaja läheb – kala fileerimist – tookord veel ei õpetatud,” naerab ta.

Omal ajal toodi nii kala kui ka töölised siia. Kui Indrek toreda Viisi neiuga abiellus, ostsid nad siinse kalatööstuse. Tekkis mõte külalised hoopis siia tuua.

„2008. aastal avanes Eurooopa kalandusprogramm ja tekkis julgus edasi tegutseda,” meenutab Indrek. Praegu on nad koos tütre ja väimehega kalurid.

„Oleme mereäärt rikastanud, korrastanud, aga torm lõhub jälle kõik ära. Kui minu võitluse üle merega naerdakse, siis ütlen, et eesmärk peab ju suur olema,” seletab Indrek.

Praegu kõnnivad siin ringi neli hobust, nemad söövad karjamaa puhtaks. Paar aastat tagasi olid siin ka lambad, kes puisniitude eest hoolitsesid, aga nemad langesid šaakalite roaks.

Kunagisest kala vastuvõtukuurist on saanud Kultuuriküün. Suvel kuulub see kaks nädalat kunstnik Aapo Puki maalilaagrile.
Kunagisest kala vastuvõtukuurist on saanud Kultuuriküün. Suvel kuulub see kaks nädalat kunstnik Aapo Puki maalilaagrile. Foto: Thea Karin

Kalakuurist kultuuriküüniks

Kunagisest kala vastuvõtukuurist on saanud Kultuuriküün. Suvel kuulub see kaks nädalat kunstnik Aapo Puki maalilaagrile, juba kuuendat aastat ja kaheksandat korda. „Puise nina on suur osa minu elust,” ütleb Aapo ja lisab, et ajakirjaga 60+ harmoneerub ta oma selle aasta oktoobris tähistatava juubeliga hästi. Maalilaagrites näeb ka järgmiste põlvkondade kunsti, sest noorte kõrval osaleb ka väga noori. Kohal on väga andekaid noori kunstnikke. Maalilaagri korralduses aitab kaasa Aapo abikaasa Helge Pukk ja õpilaste hulgas on 14aastane poeg Aaron. „Järgmisel aastal võtame Nora ka kaasa, siis ta on juba viiene.”

Aapo Pukk ­õpilastega 14. augustil 2018. Aapo Puki kunstikool on Puise ninal kuuendat aastat, selle aja jooksul on toimunud kaheksa maalilaagrit.
Aapo Pukk ­õpilastega 14. augustil 2018. Aapo Puki kunstikool on Puise ninal kuuendat aastat, selle aja jooksul on toimunud kaheksa maalilaagrit. Foto: Aapo Puki Erakogu

Puise ninaga kohtus kunstnik seoses kaitseväe tellimusega teha sõjavägede ülemjuhatajast Jaan Maidest portree. See töö viiski Aapo Puki koos kirikuõpetaja Aare Tammega sinnakanti. See oli keset talve, lõpmatu lumine väli. Nii tundus see kunstnikule esimesel kohtumisel. Praegu iseloomustab ta seda kui maailma otsana tunduvat paika: „Kaugemale ei saa ja tagasi ei taha.”

„Mida kauem inimene elab, seda rohkem kihte tekib,” ütleb Aapo Pukk. Nii kohtub tema Tartu akvarellilõhnaline lapsepõlv Puise nina õlimaalitud paatidega. Järgmisest aastast lisandub uudsena pastellipäev. Traditsiooniks on saanud, et laagri teisel päeval organiseerib talu peretütar Piret kohale modellid. Sel põhjusel jõudsid maalidele nii Horst Saksamaalt kui ka kohalikud elanikud. Maalilaagrile järgneb alati tehtud tööde näitus, mis jääb üles septembri lõpuni. „Kui Puise nina maalilaager läheb ajalukku, oleme sellesse paikkonda oma panuse andnud,” lisab Aapo Pukk, maalides inimesi just selles kohas ja ajas, selle riietuse ja meeleoluga.

Perenaine Leili ostis endale ka ühe maali. „Sest see oli kõige rohkem minu moodi,” ütleb ta. Külaelanikud poseerivad hea meelega. Mõned panevad selga rahvariided ja mõnikord tuleb inimesi Haapsalust.

Lausa paradiis

Indrek meenutab, et enne oli hoone heinaküünina kasutusel, siis tegi peremees sellele läbipaistvad aknad, valas põranda alla. Mõni külalistest jätab siia toredaid asju, näiteks kahed kangsteljed, millel on nüüd rattad all, et saaks lükata sinna, kuhu vaja. Tutvuda saab ka angerjarüsadega. „Nendega pole midagi peale hakata, sest angerjat pole,” sõnab Indrek ja annab selgitusi mõrratiibade juurde, mis mõrra ette käivad.

„Siis tuleb karjaaed ja kott. Kala tuleb kotti, sealt tõstab kalur kala välja. Talvel mõrdasid merre panna ei saa, kui on jää. Aga kui kliimamuutusega jääd ei tule, saab ehk tulevikus ka.”

Külalised, kes Puise nina kanti satuvad, leiavad, et siin on lausa paradiis. Perenaine Leili lisab, et siin ongi paradiis, aga seda tuletavad esmajärjekorras külalised meelde. Kodulehele on pererahvas kirjutanud: „Kui tunned, et argipäev ja töömured matavad su enda alla, siis tule võta meie juures aeg maha. Ava terrassiuks ja tunne hommikukohvi lõhna segatuna värske mereõhuga. Sa ei pane tähelegi, kuidas su näole ilmub naeratus. Oleme kolmest küljest ümbritsetud merega – töömured siia ei ulatu.”

Mõnikord on külalistega veidi muret ja üllatusi, näiteks aastaid tagasi, kui saabujad tegid suletud väravad lahti ja hakkasid haruldasi vanu kollaseid roose välja kaevama. „Nii need asjad ikka ei käi,” kinnitab Indrek. „Meil ei ole midagi selle vastu, kui võtate ühe kohvi, jalutate, vaatate ringi ja naudite paika, mis on Eesti kõige edelapoolsem mandritipp.”

Pererahval pole midagi selle vastu, kui külaline võtab ühe kohvi, jalutab, vaatab ringi ja naudib paika, mis on Eesti kõige edelapoolsem mandritipp.
Pererahval pole midagi selle vastu, kui külaline võtab ühe kohvi, jalutab, vaatab ringi ja naudib paika, mis on Eesti kõige edelapoolsem mandritipp. Foto: Thea Karin

Leili leiab, et tore oleks, kui ümbruskonna inimesed saaksid paremini aru, et hea on teha koostööd. „Vanasti oli siin näiterühm, aga praeguseks on neist paljud juba siitilmast lahkunud.” Siiski käiakse omavahel läbi ja vastastikku külas. „Pärast viimast kahte keerulist aastat on praegune lausa tormiliseks muutunud,” nimetab Leili. „Ei mäletagi sellist tööaastat nagu 2022.” Nüüd tulevad linnuvaatlejad ja veidi rahulikum aeg, loodab ta.

Meri aina üllatab

Taavi Suitsberg, kolmkümmend aastat Puise kalur, parandab mõrda ehk lõkspüünist. „Kui kevadpüük läbi saab, parandatakse mõrrad ära, sügisel pannakse uuesti sisse.” See on pidev protsess. „Ühtegi ühesugust päeva ei ole, meri alati üllatab hea või halvaga, see pole kontoritöötaja argipäev,” lausub Taavi. Kalurielu kohta lisab ta, et tuleb aina rohkem piiranguid. „Kuna meil on looduskaitseala, siis siinsed kalurid justkui segaksid lindude rännet. Aga kalapüük on siin aastasadu peredele leiva lauale toonud. Ka kalureid võiks kuulata, mida nemad näevad ja kogevad.”

Kalasuitsetamisahi.
Kalasuitsetamisahi. Foto: Thea Karin

Puise ninalt paistavad laiud, ühe laiu peal elavad kajakad. See on Kakrarahu. See on väike saar Puise ninast kilomeetri jagu läänes, asub Puise küla territooriumil. Saarekese pindala on 2,2 hektarit ja rannajoon 1,7 kilomeetrit. Sõltuvalt vee­tasemest võib Kakrarahu asemel olla mitu saart, väiksem lõunapoolne on Väike Kakra­rahu.

Kakrarahu kalakajakate kolooniat on teaduslikult jälgitud ja uuritud pool sajandit. Koloonia kasvab ja tiheneb iga aastaga. 1970. aastate algul pesitses seal vaid 130 paari. Teadlased uurivad, kuidas mõjutab toidu puhtus veel sündimata linnupoegi. 2022. aastal veetsid Tartu Ülikooli teadlased lausa kuus nädalat Kakrarahu laiul, et kajakaid uurida. Tehti täiesti uudne uuring, vaadates, kuidas võib toit mõjutada alles kooruvate linnupoegade tervist. Teadlased plaanivad katset, millega uurivad merereostuse mõju kajakapoegade, aga ka laiemalt merelindude tervisele, et teada saada, kuidas inimtegevus mõjutab looduslikke liike. Tahetakse luua regulatsioon, mis aitaks mere puhtana ja liigid tervena hoida.

Teine laid on 5,5 kilomeetri kaugusel kolmnurkse kujuga Kumari laid, millest edelasse jääb piklik Sipelgarahu ja põhja poole Tondirahu, kus elab kormoranikoloonia. Seal elutseb ka juttselg-kärnkonn ehk kõre, kelle elukohti on Eesti rannikul järjest vähem. Muhu saar on sealt ainult 11 kilomeetri kaugusel.

60+ soovitab

Kala.
Kala. Foto: Thea Karin

Kus ööbida?

Puise nina külalistemaja – 30 kohta. „Uni on Puises magus ja ärkamine merekohina saatel omaette põhjus tulla.”

Suvetoad on valmimas kultuuriküüni kõrvale.

Linnuvaatlustorn on kasutuses linnuvaatlustornina, kui seal ei ole parajasti külalisi (3 kohta). Muidu on see paradiis eriti välismaalastele. Kes kirjutab raamatut või mõtleb oma mõtteid.

”Teinekord ongi hea kuulata merekohinat, tormi või linnulaulu,” ütleb Puise nina perenaine Leili.

Aapo Puki maalilaager. Kohapeal on kõik, mis vaja, pintslitest kuni sääsevõrguni välja.

Infot leiab Puise nina ja Aapo Puki kodulehelt ja Facebookist.

Kõhutäis

Kogre Kõrts – nimi tekkis sellest, kui merest tuli palju kokre. Seal valmib seitsme kala supp, mis on võitnud mitu võistlust. „Alati ei tule välja sama supp,” ütleb perenaine Leili. „Kui merest tuuakse kuus, lisan lõhet, siis on seitse täis.” Tehakse ka segakalakotlette. Kõike, mis merest tuleb, soolatakse, kuivatatakse, suitsutatakse.

Vanaema Silvi meenutab räime sissetegemist: „Venelaste aegu pandi peaga räim soolatünni. Kui tulid sakslased, lõigati pea ära, muud vahet ei olnud. Süüa tahavad ju kõik,” naerab ta.

Mida teha?

Puise Nina paadisadamast viib kümnekohaline lappaja – vana kaluripaat – merele.

Siit saab minna tutvuma Matsalu Rahvuspargiga.

Artikkel ilmus ajakirjas 60+ oktoobris 2022

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles