Presidendilt teenetemärgi pälvinud dr Rutti Soomets: olen liigutatud

Ida-Viru Keskhaigla üldkirurgia vanemarst dr Rutti Soomets. Foto: Ida-Viru keskhaigla

President Alar Karis annab Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva eel riigi teenetemärgi 151 inimesele. Tunnustuse saab ka 13 tervishoiu valdkonna tegijat, kelle seas on Ida-Viru Keskhaigla üldkirurgia vanemarst dr Rutti Soomets.

Dr Soomets räägib intervjuus sellest, milllised tunded teda uudist kuuldes valdasid ja meenutab oma tööteekonda üldkirurgia vanemarsti ametikohani.

Kui kaua te olete Ida-Viru Keskhaiglas töötanud?

Tulin Ida-Viru Keskhaiglasse tööle 1973. aastal ja minu tööstaaž siin on veerenud natuke üle 50 aasta ajatempli.

Milline oli teie teekond üldkirurgia vanemarsti ametikohani?

Pikk ikka! (naerab) Muidugi ei olnud see kerge. Samas mõtlen, mis on elus üldse kerge? Ja kui on kerge, siis ei ole paarikümne aasta pärast vist eriti midagi meelde tuletada ja reflekteerida. Teekond oli nagu spiraal – alt üles ja ülevalt alla. Umbes nii nagu aktsiaturud tavaliselt liiguvad. Oluline on muidugi see, et mõõnad asenduvad alati tõusudega.

Haigla on mitmekümne aastaga oluliselt muutunud. Mis on teie arvates kõige rohkem muutunud?

Muutusi on tõesti olnud palju. Aeg ei seisa paigal. Kõik areneb ja kõik arenevad, ja üsna tempokalt. Haigla hooned on kaasaegseks ehitatud, meditsiiniseadmed on uuendatud, mõned asjad on automatiseeritud. Usun, et need muutused jätkuvad.

Rõhutada soovin ma seda, mis ei ole muutunud, ja see on minu tugev soov ravida patsiente. Vahet ei ole, kas teha seda uuemas või vanemas hoones, peaasi, et patsient saaks vajaliku arstiabi. Kõik, mida mina teen, ja, usun, et ka kõik teised arstid teevad, on suunatud patsiendi heaolu parendamisele. Tervis on vaieldamatult tähtsaim heaolu tunnus.

Selle aja jooksul, kui ma haiglas töötan, on vahetunud mitu korda ka ülemarstid. Tundub, et nad ei suutnud mind lõpuks välja kannatada (naerab).

Teie teekonnal on kindlasti olnud ka tõsiseid väljakutseid. Kas mäletate, mis oli kõige kõvem n-ö pähkel?

Väljakutseid on olnud väga palju, rohkem kui liiva rannas. Algul oli kõik verivärske ülikoolilõpetaja jaoks senitundmatu. Mõned hirmud olid ka aeg-ajalt närve kõditanud. Osa asju tuli teha suure vaevaga, aga see oli hindamatu kogemus, mida ei oleks lihtsalt olnud võimalik saada teisiti.

Mäletan, et ükskord osalesin täiendusõppes, kus koolitajast tohter ütles meile, et kui te pole kunagi tööd tehes natuke pisaraid valanud, järelikult pole te tööd ka teinud. Hindan väga selliseid hetki, sest need süstisid julgust ja sisemist jõudu ka juurde.

Sellel aastal saate presidendilt teenetemärgi. Kuidas saite teada, et olete teenetemärgi saajate nimekirjas? Missugused tunded teil tekkisid?

Selle päeva hommikul helistas mulle sugulasest ajakirjanik ja ütles: "Palju õnne!" Olin paar sekundit hämmelduses, sest ei saanud üldse aru, mille puhul ta oli mulle õnne soovinud, ja siis sain juba teada. Tegemist oli minu jaoks üsna emotsionaalse hetkega. Uudis tuli nagu välk selgest taevast. Ja kui taevavälgu tulek ei tõota midagi head, siis minu hommikune "välk" oli väga positiivne. Olin liigutatud.