Märt Treier: „Just vanavanematel on oskus olla meie ajas targemad, aga tuge vajavad kõik.”

„Vikerhommiku” saatejuhina on Märt Treier kell pool neli hommikul juba raadios ja loeb kõik lehed läbi. „Kui tahad inimesele midagi refereerida, pead ise üsna hästi teadma, mis lehtedes kirjas on,” selgitab ta. Foto: Erakogu

Tundliku ja loomingulise sulega ajakirjanik Märt Treier usub, et millegi nautimiseks tuleks meelt teravdada, aga see ei ole alati mugav. Ta peab silmas kujutlusvõimet, mida praeguses maailmas kipub vähe olema. „Televisioonil on omad võlud, aga erinevalt televisioonist jätab raadio nagu ka raamat inimesele alles tema kujutlusruumi,” lisab ta.

"Meie tänapäevast elutempot võiks võrrelda Maurice Raveli "Boleroga". Kogenematu dirigendi käe all kipub esitus muudkui kiirenema, professionaal oskab tempo hoida aga kontrolli all. Elukogemus on siin asendamatu. Minu meelest on just vanavanematel oskus olla meie ajas targemad, aga tuge vajavad kõik. Igaüks saab midagi teha. Mängin oma Vikerraadio laupäevastes saadeteski rohkem rahulikku muusikat," ütleb saatejuht ja nüüdseks juba mitme populaarse jutukogumiku autor Märt Treier.

Tema värskeim hommikujuttude kogumik "Ennäe inimest!" ilmus oktoobri lõpus ja sellel läheb endiselt hästi. "Oma raamatut käingi nüüd mööda Eestimaad tutvustamas. 26 kohtumist on seni olnud, kokku tuleb vist 40 ära. Mida kõike ei ole minult küsitud! "Mis on elu mõte? Kas armastus on olemas? Miks ma mängin oma saadetes lätikeelset muusikat?"," tunnistab ta.

Hommikujututa ei saa läbi

"Millalgi 15 aasta tagasi hakkas esimest korda tunduma imelik teha nokk lahti üksnes mittemidagiütleva terega ja kosta punnitatud lõbususega, et täna paistab päike ja kell on pool kuus. Et keegi sind elus hakkaks omaks või koguni oluliseks pidama, on vaja enamat. Hommik hommiku järel hakkasin kogemuste ja mälupiltide varal süvenema igapäevaellu, kuni ühel päeval mõistsin, et ilma hommikujututa ei ole enam viisakas tööle tulla," kirjutab ta oma värske raamatu eessõnas.

"Kokku hakkasin neid kirjutama 2012. aasta paiku, eesmärk oli jagada kõike tähenduslikku, mida enda ümber näen ja kuulen. Kirjutan lood alati üles, aga ei välista ka pisikest improvisatsiooni," ütleb Treier ja lisab, et raadiojutte kirjutades ei räägi ta iseendast. "Olen püüdnud olla rohkem nagu fotograaf, kes annab vaatajale ainult pool asja ette, teise poole peab inimene ise juurde panema. Minu ülesanne on teha fotosid, mida vaadates peavad inimesed juba ise otsustama, kas pildil on kujutatud midagi olulist. Kes foto tegi, polegi ju lõpuks enam oluline." Hea fotograafi tunneb Märt Treieri sõnul ära sellest, et ta teeb pildi ära kohe, kui midagi vaatamisväärset silmab, sest kõige tähtsam kipub juhtuma ühe-kahe sekundi jooksul. Kehv fotograaf ütleb kõigepealt vau! ja alles siis teeb pildi. Aga hetk on juba möödas."

Vähem on parem

"Vahel ongi vaja vähem," arvab Märt Treier. "Kinofilmi vaatamise asemel, kus kõigutatakse toole ja pritsitakse vett, areneb inimene paremini siis, kui tal tuleb vähesest kõik välja pigistada. Usun küll, et millegi nautimiseks tuleks meelt pigem teravdada, aga see ei ole alati mugav. Arst soovitab inimesel oma tervise huvides võimelda, aga inimene nõuab pikutamist ja massaaži. Et jumala eest ei peaks ise midagi tegema, ennast kuidagimoodi pingutama. Las selle töö teeb ära massöör või viin või kanep," vihjab raadiomees.