Hingelinnu tiivul. Näitleja ja lavastaja Mait Joorits

Lavastaja Mait Joorits peab tähtsaks kuulata häält enda sees, enda sisemist hingelindu. „Kui lärm peas välja lülitada või vaiksemaks keerata, tuleb hingelinnu laul kuuldavale. Mul on hea meel, et olen suutnud elada nii, et lärm peas on üsna vait jäänud ja hingelind saab laulda mu sees.” Kristo Kruusman Foto: Kristo Kruusman

Näidendi „Hääl minu sees” lavaletooja Mait Joorits ütleb, et talle on väga oluline kuulata hingelinnu häält enda sees. Ta räägib, et olla üle kümne aasta korraks tagasi kunagises koduteatris ja uidata sünnilinnas Rakveres on mõneti unenäoline kogemus. Et teda huvitab sõnastamatu. Et lugemine on kirg, mida jagab pojaga.

""Hääl minu sees” – see pealkiri käivitas mind väga palju,” ütleb lavastaja Mait Joorits, kui esietenduseni on jäänud mõni tund. „Mulle on väga oluline kuulata häält enda sees, enda sisemist hingelindu. Mina ainult sellest lähtungi.”

Ta lausub, et nagu on kirjutatud luuletuses, hingelind laulab ju kogu aeg, aga meie peas on nii suur lärm, et me ei kuule teda. „Kui see lärm peas välja lülitada või vaiksemaks keerata, tuleb hingelinnu laul kuuldavale. Mul on hea meel, et olen suutnud elada nii, et lärm peas on üsna vait jäänud ja hingelind saab laulda mu sees.”

Armastuse värvingud

Näidendi „Hääl minu sees” asetas Mait Jooritsa lavastajateele Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg. „Tiina vaimustus sellest ja helistas, kas tahaksin temaga seda lavastada. Ta pakkus, et meesrolli võiks mängida tema poeg Karl Robert Saaremäe,” meenutab Mait Joorits.

„Esimest korda seda lugedes mõtlesin, kuidas niisugust asja on üldse võimalik lavastada. Kuuskümmend lehekülge monoloogi, vahepeal natuke dialoogi ka ... Mõtlesin, et kui sellise pähkli läbi puren, siis võin ükskõik mida teha,” räägib Joorits esimesest kokkupuutest Adam Rappi draamaga.

Ent materjal hakkas end avama. Nagu sibul, koorhaaval. „Lihtsalt lugesin, ja lugesin, ja lugesin, ja lugesin, lugemisega hakkas tekkima uusi kihte ja uusi pilte.” Lugemisproovides näitlejatega avanes see maailm aina rohkem.

Kuna näidendi tegelasi kehastavad ema ja poeg, originaalis vanemale naisterahvale ja nooremale mehele kirjutatud loos on aga selgelt armuliin, oli lavastajale klaar, et peab seda kuidagi teisendama. Teoloogiaõpingutest Tartu ülikoolis meenus, et kreeka keeles on armastuse kohta seitse väljendit.

„Armastusel on nii palju erinevaid värvinguid. On armastused kahe hinge vahel. Hakkasime sealt kuidagi punuma, et nad pole lihtsalt mees ja naine, vaid kaks hinge, kes saavad kokku. Siis lugu läks hoopis teisele tasandile,” kõneleb avastaja. Loosse lisandus uusi kihte, mida originaaltekstist ei leia. „Siis jäigi üle see pilt lavale panna, mida ma hakkasin nägema. Kõik sai teoks, mida ma oma peas ette kujutasin.” Hingelinnu hääl oli teda taas õigesti juhatanud.

Joorits tunnistab, et viimastel aastatel on see hääl, hingelinnu hääl, tema sees läinud eriti tugevaks. „Nimetatagu seda siis intuitsiooniks või kõhutundeks, põhimõtteliselt selle järgi ainult elangi. Kui on vaja mingi otsus teha, jään korraks seisma ja siis tuleb pilt silme ette või see tunne. Ja siis ma lähen selles suunas. Ma ei pea enam eriti palju mõtlema. Lihtsalt näen pilte ja tunnen tundeid. Ja ma tean, et need tunded viivad õige lõpptulemuseni. Ma usaldan seda.”

Hingelinnu kuulamise oskus on Jooritsa sõnul puhas harjutamise küsimus. „Ühel hetkel sain aru, et kui seda sisehäält kuulen, jõuan õigetesse kohtadesse, õigel ajal, õigete inimesteni ja me elu läheb paremaks. Sattusin sellest hasarti ja mõtlesin, et mis siis oleks, kui ma hakkan teadlikult harjutama.”

Jooritsa sõnul on see meditatsioon nagu iga teinegi, mõtteharjutus, kus teed oma meelega tööd, et mõte kõrvale lükata. „Igal hommikul mediteerin teadlikult, et seda sidet säilitada või parendada ja pea ei tuleks pahna täis. Augustinus või keegi ütles, et me ei saa takistada lindudel lendamist, aga saame takistada, et nad meie pähe pesa ei teeks. Nii palju väge võiks inimesel ikkagi olla, et otsustada, mis tema sees toimub.”

Kannatlikkuse õppetund

Hingelinnu laul juhatas Mait Jooritsa juba Rakvere koolipoisina teatri poole. Esialgu ei mõelnud ta sellest kui oma teest, aga keskkoolis tuli äratundmine. „Näitemänguseltsis Karla andis juhendaja Tiina Kippel peaosasid. Käisime festivalidel ja siis hakkas tunduma, et ah sa poiss, see tõesti on väga äge. Tekkis mingi armumine teistsuguste maailmade võimalikkusse ja loomisse, sellesse mängulisusse. Rohkem pole tulnud ühtegi sellist armastust peale. Sellele armastusele olen truuks jäänud,” sedastab Joorits, kelle ellu tulid tänu lavakooli ukse taha jäämisele teda inimese ja loojana avardanud teoloogiaõpingud ning Jaan Toominga stuudio.

„Olen õppinud lihtsalt usaldama saatust või seda, et kõik, mis juhtub, on millekski hea. Nüüd ma teen seda juba täiesti muretult,” sõnab ta. „Kui esmapilgul tundub, et see on mingi takistus või probleem, siis mõtlen: ahah, selge, väga hea, siis on niimoodi, ja lähen lihtsalt edasi. Tänu sellele olen ma ka väga rahulik ja kannatlik lavastaja. Ma ei ärritu ega ägestu millegi peale, sest lihtsalt praegu on nii. Nagu võrukad ütlevad: „Om nigu om.” Ja läheme selle pealt edasi, mis on. Siis homme on jälle teisiti. Om nigu om.”