Tõnu Pekk: pensioniiga on nagu aastavahetus – märk kalendris, mis ei tähenda midagi

Tulundusühistu Tuleva juhatuse liige ja EBSi õppejõud Tõnu Pekk sai ise just 50-aastaseks. «Kuigi mul on pensionieani veel minna, on nüüd selge, et ühel päeval see pensioniiga ikka tuleb ja viimane aeg on sellele mõtlema hakata,» lisab ta. Foto: Eero Vabamägi

Tulundusühistu Tuleva juhatuse liige ja EBSi õppejõud Tõnu Pekk räägib ajakirjale 60+, kuidas on mõistlik raha säästa ja paigutada, et pensionipõlv oleks rahalises mõttes rõõmsam. Tõnu Pekk (50) selgitab, miks on kasulik ka vanas eas raha pensionifondides hoida ja kasvatada.

Kuidas erineb vanuses 50+ investeerimine nooremas eas investeerimisest?

Sain ise just 50 ja kuigi mul on pensionieani veel minna, on nüüd selge, et ühel päeval see pensioniiga ikka tuleb ja viimane aeg on sellele mõtlema hakata.

Kas pensioniea piir peaks siiski jääma?

Pensioniiga on nagu aastavahetus, lihtsalt üks kokkuleppeline märk kalendris, mis otseselt ei tähenda midagi. Aga samas on ju hea, et aastavahetus on olemas – muidu ei saaks paljud plaanid kunagi teoks. Kui lubasid ikka sel aastal teha, siis teed hiljemalt detsembris ära.

Pensioniiga on sarnane märk kalendris. Tõenäoliselt tahad sa, et ühel päeval enam ei peaks raha pärast iga päev tööl käima. Kas sinuga juhtub see päriselt 63-, 67- või hoopis 75-aastasena, ei tea. Aga selge on see, et mida vanemaks saad, seda lähemale see päev tuleb.

Selleks et see võimalik oleks, peaks juba praegu ettevalmistusi tegema. Mina soovitan teha esimese asjana finantsplaani. Mitte eelarve järgmiseks kuuks, vaid finantsplaani – kuidas ma praeguste teadmiste põhjal oma eluga hakkama saan siis, kui tööl enam käia ei taha või ei saa.

Ja selle plaani tegemiseks peab ju kuhugi joone tõmbama ja miks mitte kasutada riiklikku pensioniiga.

Olen katsetanud nii iseenda kui ka mitme sõbra peal, kuidas seda plaani teha, kui sa ei ole just finantsteaduste magister. Kõigepealt tuleks küsida, millist sissetulekut ma peaksin pensionil olles saama. Minu hüpotees on, et üldiselt on viiekümneselt sinu kulutuste tase enam-vähem selline, millega ollakse rahul ja õnnelik.

Kulutuste tase sellises eas tõenäoliselt enam ei tõuse?

Just, aga ei tohiks luua ka illusiooni, et kulutused hakkavad niisama vähenema. Tahad võib-olla midagi juurde ehitada, et lastelastel oleks ka tahtmist sinu juures käia, või vajab hoopis suvila kõpitsemist. Ühed kulud asenduvad teistega. Seega on minu hüpotees: esiteks vaata, millised on sinu praegused kulutused, ja eelda, et niipalju kulub sul ka tulevikus.

Teise sammuna tuleks kokku lugeda, mida sul pensionieas oodata on. Viiekümneselt peaks olema selge, kas vanatädi pärandus materialiseerus, kas mõni enda ettevõte on ära ostetud sadade miljonite eest või tuleb hakkama saada kahe allikaga: riiklik pension ja isiklikud säästud. Nende kokku arvutamine ei ole kellelegi liiga keeruline.

Riik on teinud esimese samba osas tubli töö ära: logid eesti.ee portaali sisse ja saad sendi täpsusega teada, kui palju sul on pensioni välja teenitud. Arvesta sedagi, et sa käid veel vähemalt 10 või isegi rohkem aastaid tööl ja teenid riiklikku pensioni juurde. Lihtsuse mõttes lisa iga tuleviku tööaasta eest 7–8 eurot kuupensionile juurde ja saadki teada, millist riiklikku pensioni on sul oodata.

Isikliku kapitaliga on nii, et enamikul on see kogunenud teise sambasse, võib-olla ka kolmandasse sambasse ja võib-olla on kuskil veel midagi. Enamik meist paneb praegu ka iga kuu säästudele juurde: teise sambasse läheb 6% sinu palgast automaatselt ja paljudel on seatud sisse ka püsikorraldus kolmandasse sambasse.