/nginx/o/2024/01/12/15826111t1hac3d.jpg)
„Pean jumalale tänulik olema, et eesti rahval on tervist, jaksu ja tahtmist Trio Naturalet ja ka Lavassaare Triot kuulata. Ning et endiselt mäletatakse Apelsini – 48 aastat minu muusikuteest,” ütleb tromboonimängija Ants Nuut. „Minu lastesõimeõpetajast abikaasa on rõõmus, kui tema hoolealused tulevad 30 aastat hiljem tänaval ligi ja kallistavad. Mina rõõmustan samuti, kui inimesed tulevad ütlema, et 20–30 aastat tagasi oli tore pidu,” naerab legendaarne pillimees.
"See on kõva näitaja! Selle nimel tasub pingutada. Pillimees peab levitama head energiat ja mängima rõõmuga,” nendib Ants Nuut.
Kukkus jah niimoodi välja. See oli aastal 2016, kui mul oli suurenenud insuldirisk ja üht unearterit oli vaja puhastada. Opereeris mind dr Veronika Palmiste. Lamasin seal tema ees lõikuslaual, käed kinni seotud. Siis laulsin-joodeldasin talle: „Ei meil pole kerge kellelgi! Jolailii, jolailaa!” Arstidega on mul üldse elus vedanud, olen juba 73 ja tänu neile vägagi kõbus.
Räägitakse, et arstid jagunevad kolmeks. On head arstid ja väga head arstid ja kõige paremad arstid, kes soovitavad vereringe elustamiseks päevas ka pitsikese konjakit. Aga nende viimaste juurde on väga raske numbrit saada. Nüüdseks tean, et iseenda eest peab ikka hoolt kandma. Mina pean õnneks tarvitama ainult vererõhuravimeid ja saan aru, et sellest pole pääsu. Tahaksingi kõikidele meestele südamele panna, et usaldage arste.
Mis külma ja pimeda? Eestimaa talv on imeilus. Külma ja pimedat mäletan ainult sügavalt nõukogude ajast, kui Apelsiniga mööda Nõukogude Venemaad tuuritasime ja tundide kaupa väikestes pimedates kütmata lennujaamades oma zaderžkasid (tõlkes sundpaus) ootasime. Peale seda kogemust pole mulle ükski talv enam kole. Vastupidi, ilus ja valge on see praegune aeg. Minu jaoks ei eksisteeri Eestimaal halba ilma. Eks igasuguseid aegu on olnud, aga reisida küll enam ei viitsiks ... Apelsini aegadel oli kuu aja jooksul 70 kontserti – seda on liiga palju. Ja siis veel pealt vaadata, kuidas lennukist su pille pillutakse ... Õnneks mu praegune koormus on just paras mõõt.
Ma mitte ainult ei kogunud ronge. Tegelikult olen auruga töötavate rongimudelite armastaja. Viiskümmend aastat tagasi hakkasin ise ka ehitama. Aiaraudtee tahan teha.
/nginx/o/2024/01/12/15826112t1h69f1.jpg)
Tehtud on kõvasti. Auruvedur ja üle kümne vaguni, need on umbes pool meetrit pikad. Mastaap 1: 17,5. Vedurile peab veel tegema veepumba ja õlipumba. See on väga peenike töö. Kõik peab tunduma ajastutruu ja olema töökindel.
Praegu on mul ehitus pausil. Pole õiget töökoda, väga visalt edeneb. Kui oleks siin kodu juures aed, kuhu ehitada ... Võib-olla oleks tulemus parem.
Mind peetakse mingiks kuldsete kätega meistrimeheks, tegelikult olen ma paras soss-sepp, ei oska suurt midagi. Mul on sõber Arno, kes on teinud valmis kolm auruvedurit, kõik sõidavad, kolvid liiguvad ning vedur susiseb ja ajab auru välja. Sõbra juures käin tema tööd imetlemas. Olen nakatanud ka oma tütrepoja mudelismipisikuga. Tema titapõlvest peale sõidutasime koos ronge. Nüüd on tema huvi rohkem mudellennukite suunas.
