Meenutusi elust vanal Eestimaal. Pastoritest ja pastoriprouadest
21. detsember 2023, 08:37
/nginx/o/2023/12/21/15792909t1h2d4e.jpg)
Millal veel kui mitte jõuluajal meenutada elu kunagisel Eestimaal ja rääkida pastoritest ning pastoriprouadest. Saatsid ju nemad meie esivanemaid nende eluteel sõna otseses mõttes hällist hauani, jättes ühtlasi sügava jälje meie kultuurilukku.
Mind viis selle teemaga kokku kirikuõpetajate memuaaride tõlkimine. Tõlkimine seetõttu, et kuni eestlastest haritlaskonna tekkimiseni olid siinsed kirikuõpetajad ju saksa päritolu.
Nii nagu seda olid mitte ainult aadlikud-mõisnikud, vaid ka kaupmehed ja meistrimehed, arhitektid ja arstid, ettevõtjad ja pankurid, koduõpetajad ja professorid. Kokku moodustasid nad baltisakslaskonna, kes on mõjutanud meie keelt, kultuuri, mentaliteeti ja majandust rohkem kui me seda tihtipeale teame või teadvustame. Ja paraku ka sellest sõltumata.
Tööränne oli Euroopas tuttav juba sajandeid tagasi
Meie esivanemate hingekarjased olid enamasti pärit just Saksamaalt – oli ju siinne Läänemere äärne ala sajandeid saksakeelne, küll mitte põlisrahva, vaid kõrgkihi ja haritlaskonna tasandil. Aga just see oli määrav. Eelkõige oli aga siinsete alade haldamine baltisakslastest – või baltisaksastunud – mõisnike-aadlike ehk siis rüütelkondade käes, isegi kui kõrgeim võimukandja asus hoopis kaugemal.
Mõisnikud olid need, kes määrasid ametisse kirikuõpetajad oma valdustes ja eks pärines ka katoliikluse välja vahetanud luterlus Saksamaalt. Saksakeelsed ja saksa kombestikust kantud Läänemereprovintsid olid peibutavaks töörände sihiks Saksa ülikoolides teoloogiaõpingute lõpetanuile lihtsal põhjusel, et töökohti Saksamaal ei jätkunud kaugeltki mitte kõigile. Nii asutigi ses tundmatus, kuid siiski paljulubavas suunas teele, esmase eesmärgiga leida vähemalt mõni koduõpetaja koht, mis oli ühele noorele mehele juba üsnagi hea stardipakk. Vähemalt söök ning peavari olid kindlustatud ja kust mujalt kui emamaalt Saksamaalt otsisid siinsed mõisnikud oma järelkasvule koduõpetajaid.
Nii tuli ka näiteks astronoomina kuulsaks saanud Struve esmalt Sangaste mõisniku von Bergi juurde koduõpetajaks ja ka hilisem Tartu ülikooli rektor Gustav von Ewers alustas oma siinset karjääri koduõpetajana Liivimaal. Koduõpetajana krahvinna Stenbocki teenistuses Hiiumaal alustas ka Hallerite kirikuõpetajate dünastiale aluse pannud Albert Magnus Haller 18. sajandi keskpaigas.
Kui aga siinmail oli juba kanda kinnitatud ning tasapisi maapastori kohani jõutud, pere loodud ja kestma jäädud, oligi ühele kirikuõpetajate dünastiale alus pandud, sest enamasti jätkas poeg samas ametis. Pastorite suguvõsad, mis on andnud Eesti- ja Liivimaale kirikuõpetajaid läbi väga mitme inimpõlve, pole sugugi erandlikud, pigem vastupidi. Olgu näiteks Hoerschelmannid, kes olid läbi 8 inimpõlve hingekarjasteks nii Viljandis kui Tallinnas, nii Hageris kui Viru-Jaagupis, nii Martnas kui Haapsalus jne.
Eks minna sai ja tuli ju sinna, kus pastoraat oli tühjaks jäänud, sest ametivennast eelkäija oli taevaisa juurde lahkunud – nii liikusid kirikuõpetajad ringi mööda kogu Eesti- ja Liivimaad ning saari.
Teenäitajad hällist hauani
Mis oli toona ühe kirikuõpetaja roll? Asjaomaste mälestuste põhjal julgen arvata, et päris kindlasti hoopis enamat kui kantslist jutluse pidamine. Kirikuõpetajad olid sõna otseses mõttes õpetajad, õpetasid nad ju jumalasõna kaudu elutõdesid, eetikat, läbikäimist-suhtlemist lähikondsetega ehk teisisõnu – nende õlul oli rahva vaimne ja kõlbeline kasvatus.
Ka sõna „leer“ tähendab „õpetust“ ja on tulnud mõistagi saksa keelest (die Lehre) ning piibli lugemise nõue aitas kaasa lugemisoskuse levimisele. Samas tegelesid pastorid eesti kirjakeele ja koguni ortograafia arendamisega Ja eks olid ka esimesed eesti keeles trükivalgust näinud väljaanded just kirikuõpetajate poolt trükki toimetatud – eks ikka Saksamaal, kus mujal.
Kuid õpetaja roll ei piirdunud ainult vaimu- ja kirjatarkuse edendamisega, õpetaja ristis ja mattis ja pani paari. Lisaks oli kirikuõpetaja nii nõuandjaks, lohutajaks kui lepitajaks, vajaduse korral ka õigusemõistjaks. Toonased kirikuõpetajad olid tänases mõistes nii õpetajad kui hariduselu edendajad, paljud neist ka ajakirjanikud, keeleuurijad ja -korraldajad, koduloolased, aga kindlasti olid nad kõik perekonnaseisuametnikud, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad, kohtunikud ja ühiskondlikud lepitajad, lausa pangaametnikudki. Isegi oma sääste eelistasid talupojad anda pigem õpetaja kui rahvuskaaslasest naabrimehe kätte hoiule. „Ega saks peta,“ oli toonane käibetõde maarahva seas.
Käina pastori pojana sündinud ja hiljem tuntud Saksa ajaloolaseks saanud Johannes Haller kirjutab: „Kirikuõpetaja oli juht ja usaldusmees, kelle kätte talupoeg usaldas hoidmiseks ja haldamiseks oma säästudki ning kellele andis andeks, et see ei vallanud veatult eesti keelt.“ (Johannes Haller. Elumälestused: Nähtu – kuuldu - mõeldu. Akadeemia nr 1, 2021).
Kirikuõpetajad olid nii matusebüroo ametnikud kui seltsielu korraldajad, maarahva elu tugisambad, teejuhid ja saatjad sünnist surmani. Meie vaatame praegu sellele kõigele tagasi vaid teoorias, ei kujuta ju keegi meist ette pikki saanisõite üle lummemattunud väljade, saatjaks ehk kogunisti hundiulg, tuisk külmunud näkku puhumas. Ei mingeid mobiile hädakorral käepärast, elektritki pole, mis talumaja akent valgustaks või külale lähenemisest ainu annaks. On vaid vara laskuv pimedus ja küünlavalgus, et järgmist jutlust kirja panna.
„Need sõidud, mis nõudsid eriti suurt pingutust, pakkusid ühtlasi parimat võimalust püsivaks kontaktiks kogudusega. Siin kogunesid külaelanikud armulauaks ettevalmistusi tegema. Kirikuõpetaja kandis armulauast osavõtjate nimed raamatusse, kõneles igaühega neist ja pidas siis palvuse, millele kogunesid kõik, kes olid liiga vanad või nõrgad, et kirikuteed ette võtta.“ (C. Aschenbrenner. Pastoraat. Ühe baltisaksa suguvõsa lugu. 2017).
Jutlusi tuli pidada aga pikalt, ikka mitu tundi! Ei saanud ju kaugelt kohale tulnud kirikulisi vaid napi tunnikese järel taas vaevalisele tagasiteele saata. „Maal kestis jumalateenistus vähemalt kaks tundi, kuid võis venida ka kolme või enama tunni pikkuseks. Lõpeks oli kogudus kõikidest ilmakaartest ja sageli mitme versta tagant kas jalgsi või vankritel kokku tulnud. Seetõttu ei saanud inimesi vaid pooletunnise jutluse, laulu, palve ja teadete ettelugemise järel kaugele koduteele saata. Niisiis pidas kirikuõpetaja nii pika teenistuse, et mõnigi kuulaja ei suutnud enam toimuvat jälgida ning töönädalast ja pikast teekonnast kurnatuna kössi vajudes või naabri najale toetudes magama jäi. Just selliste puhkude tarvis oli mõnes kirikus olemas „Une-Jaagup“, köstri abiline, kes hiilis oma kepiga mööda koguduse ridu, raputas mõnd tukkuvat teenijatüdrukut õlast või äratas kepiotsaga torgates unne suikunud talumehe. See abinõu oli pärit Rootsi kirikutest, kus oli kombeks kasutada „kolksukeppi“: kui sellega kõvasti vastu põrandat löödi, äratas see iga magaja üles. „Kolksukepi“ jätsid rootslased endast Eestimaa luterlastele maha, kui nad 1710. aastal maalt lahkusid.“ (Pastoraat.)
Seda, et „tööd oli piisavalt“, kirjutab ka Konrad von zur Mühlen: „Suures kihelkonnas tuli teha palju aeganõudvaid sõite, sest mõned külad asusid kirikust peaaegu 23 kilomeetri kaugusel. Lisaks haigete külastamisele tuli teha regulaarselt koolide ja külade visitatsioone, mis lähendasid mind koguduse liikmetele. Sellised visitatsioonid olid tavaks kogu Eestis. Sel puhul läks pastor külasse, pidas seal piiblitunni, külastas haigeid ja vanureid, kontrollis 6–8-aastaste kodust õppetööd, arutas kiriku „vöörmündriga“ läbi külarahva religioosse ja kõlbelise elu jne. Lisaks külade visiteerimisele toimusid eraldi koolide külastused. Kuigi koolid olid saksa mõisnike järelevalve alt ära võetud ning allutatud venelasest kooliinspektorile, võis usuõpetust endiselt kontrollida koguduse pastor. Enne venestamist oli erinevaid õppeaineid kontrollinud sakslastest kihelkonnakomisjon, kuhu kuulus ka pastor.“ (H. von Wistinghausen, kogumik „Revali ja Peterburi vahel“, lk 179)
Pastoriprouade emalik hool
Ei olnud pastoriemandadki oma tööga koormatud meeste kõrval vaid pelgalt „prouade“ rollis. Seda, et neilt oodati rohkem kui tavaliselt naistelt, olgu linnaproualt või aadlidaamilt, tõdevad mitmed mälestused. Pastoriemanda Caroline Hoerschelmanni tegemisi meenutab tütar Ida. Ta kirjutab, et ema hooleks oli esmalt muidugi kogu suure lasteparve kasvatamine. Ja mitte ainult kasvatamine, vaid ka õpetamine. Kui poisid saadeti linnakooli, siis tüdrukud olid koduõppel ja kui guvernantide-koduõpetajate võtmiseks raha ei jätkunud, andsid koduseid koolitunde emad ise. Lisaks „hoolitses ta ka väiksematele lastele tegevuse leidmise eest, joonistas neile lilli, mida me pidime hoolikalt välja lõikama, tegi meile paberist nukke, kelke, loomi ja muud, millega me meelsasti mängisime.
Pärastlõunal, enne kui pimedal aastaajal tuli põlema pandi, mängis ta meile tantsuks ning me tantsisime meelsasti, ilma et oleksime saanud eales tantsutunde….Vanemate tütardega laulis ema duetti ja tertsetti ning oli seejuures ikka veel kõlav alt. Ta saatis ka hästi klaveril, tal oli kena, pehme löök ning ta mängis väga puhtalt, imetlesin seda alati neljakäelise mängu puhul, mida tunnis harjutati. Seda, et ema vaid majandamismuredega ei tegelenud, tõendab huvi, mida ta tundis veel oma viimastelgi eluaastatel hea lugemisvara vastu,“ kirjeldab Hoerschelmann oma ema töid ja tegemisi raamatus „Pastoraat“. Ka käisid külatüdrukud leerikooli ajal just pastoriproualt nõu ja abi küsimas.
Kuna maal polnud tihtipeale lähikonnas arste, tuli ka esmast arstiabi anda just pastori- või mõisaprouadel, ainsatel vähegi rohkem haridust saanud naistel ümbruskonnas. Johannes Haller meenutab: „Ainus arst ja apteeker asusid Käinast 30 km kaugusel. On selge, et sellistes oludes pidi hädas aitama kodune „meditsiin“ ja ma mäletan vägagi hästi, kuidas ema ravis sellega nii oma kui ka taluperede lapsi, kes kõikide oma ihuhädadega, alates köhast ja kõhuvalust kuni tüüfuse ja raskete vigastusteni, pastoriproua juurde abi saama toodi. Vastavalt olukorrale asus siis ema kas ise ravitsema või lasi kutsuda arsti.“ (Akadeemia nr 1, 2021).
Nii pidid pastoriemandal olema alati varuks omakeedetud salvid ja tinktuurid ning kõik muu, mida hädapäraselt vaja võis minna. Alles siis, kui oma teadmistest-oskustest enam ei piisanud, saatis proua kellegi arsti järele. Pastoriprouad andsid teenijatüdrukutele edasi mitte ainult oskusi majapidamistöödes, vaid ka salvide pealemäärimises ja sidemete tegemises.
Seda, et pastoriproua roll võis olla ka väsitav ja kujuneda tõeliseks väljakutseks, eriti ühes väikelinnas, aitavad mõista nimeka Hageri pastori Thomsoni minia Stella Thomson memuaarid. Tema abikaasa, vana pastor Thomsoni poeg, võttis 1934. aastal ülemõpetaja Kentmannilt üle Pärnu Nikolai kiriku saksa koguduse.
Stella Thomson meenutab: „Saksa kirikukogudus väikelinnas oli konservatiivne ja traditsiooniteadlik. Varasemast ajast olid mõned eeskujud ideaalina kinnistunud ja sellesse mudelisse taheti suruda ka kõiki järeltulevaid pastoreid. Kogu mu esimeste aastate vahetu olemine, kui ma naiivsena ja täis head tahet asusin täitma oma kohuseid noore pastori abikaasana, taandus aastatega ebakindluse ja krampliku kohusetundlikkuse ees. Kuulusin vanadekodu ja naisühingu eestseisusesse ning tegelesin vanurite hoolekandega. Sotsiaalhoolekannet meil toona ei olnud ja nii püüti aidata omade jõududega. Üksikud pered võtsid enda peale kohustuse keeta kord nädalas puudustkannatavatele inimestele hea lõunasöök, mille siis pere lapsed laiali kandsid, või siis aidati kiriku poolt korjatud rahadega. Mul puudusid toona nii igasugune ettevalmistus kui ka juhendajad ja abilised….Püüdsin end korduvalt parandada. Saatsin oma meest matustel ja toetasin teda pigem halvasti kui hästi koraalide ülesvõtmisel. Leeriajal tegin koos temaga hilisõhtuni visiite leerilaste juurde, ikka majast majja – ja igal pool tuli torti süüa, veini juua, sõbralikke sõnu lausuda, milline piin!“ („Revali ja Peterburi vahel“, lk 340). Mitte igaüks ei sobinud sellesse rolli, nii nagu ei ole ka igaüks loodud kirikuõpetaja ameti jaoks.
Kuidas pastoripered end majandasid
Huvitav on seegi, kuidas pastoripered majanduslikult hakkama saama pidid. Maakoguduste õpetajad olid enamasti ka keskmise suurusega maamõisate omanikud ning neile võis alluda koguni mõni tosin talupoega, kirjutab ka Cord Aschenbrenner oma suurepärases, Hoerschelmannide pastoritedünastiast rääkivas raamatus „Pastoraat“ Sama nendib ka pastoriproua Thomson: „Hageri oli suur kogudus ja põllumajanduslikult kasutatav maa oli suuruselt võrreldav mõne väiksema rüütlimõisaga.“ (Revali ja Peterburi vahel, lk 342). Samas oli aga suur puudus sularahast. Stella Thomson meenutab: „Kirikuõpetajal ei olnud maal just palju sularaha. Kirikuametit kui institutsiooni, kes oleks vastavalt vanusele ja teenistusaastatele palka maksnud, ei olnud. Kirikuõpetaja ja tema perekonna ülalpidamise eest pidi hoolitsema kogudus. Oli vaeseid ja rikkaid, suuri ja väikeseid kogudusi. Vastavalt varalisele seisule toetasid nad oma kirikuõpetajat peamiselt toiduainetega, seetõttu oli puudus sularahast. Kuid pastoripere koosnes 11 inimesest, kellest 9 olid lapsed. Kõik nad tuli riidesse panna, koolitada ja kõigile amet õpetada. Ilma rahata polnud see võimalik! Nii võttiski mu ämm lisaks oma üheksale lapsele kostile võõraid lapsi ning seadis pastoraadis sisse väikese kodukooli. Need olid tihtipeale rasked, käitumishäiretega lapsed, keda seal majutati, kuid maja terves õhkkonnas arenesid nad enamasti hästi. See oli ilmselt paljude lastevanemate poolt meile pärandatud Hageri Thomsonite nimi, mis ajendas vanemaid, kelle lapsed olid sunnitud erinevatel põhjustel kooli vahetama, meid paluma, et võtaksime kostile nende pojad, kes pidid nüüd Pärnusse kooli tulema. Kuna meilgi tuli ära elada väga väikesest palgast, otsustasime seda teha. Võtsime põhimõtteliselt vaid poisse. 12 aasta jooksul, aastail 1927–1939, käis meie majast läbi 17 poissi.“
Pastoripere linnaelust Pärnus, Nikolai kiriku vanas pastorimajas kirjutab Stella Thomson veel: „Juba 1934. aastal, kui Waldi oli saanud Nikolai kiriku ülemõpetajaks, olime kolinud kiriku vastas asuvasse suurde pastoraati. See oli igivana kivist majamürakas peaaegu meetripaksuste seintega, ent seal oli palju ruumi – suur esinduslik saal, avar ruumikas söögituba, kohe esikust paremal Waldi töötuba. Selle taga olid veel kaks külalistetuba ja üks tööruum, millest pääses klaasverandale ja edasi väikesesse, kõrgete müüridega ümbritsetud aeda. Ülemisel korrusel oli neli magamistuba. Igal ennelõunal istus kirikuteener Mihkel Peterson kella kümnest üheteistkümneni eestoas ja avas maja välisukse, kui koguduse liikmed pastori juurde tulid. Hindasime kõik Mihklit väga…. Mihklil oli keldrikorrusel korter, ta küttis kirikut ja hoolitses selle eest, et ka meie köögis oleksid puud olemas. Süüa tehti puupliidil ja ka tubade ahje köeti hiiglaslike kasehalgudega. Ent ruumid olid suured ja väga kõrged ning tegelikult ei saanud neid kunagi soojaks. Mäletan, et aeg-ajalt oli saalis vaid 8 plusskraadi. Minu lemmikkoht talvel oli seista seljaga vastu sooja kahhelahju.“ („Revali ja Peterburi vahel, lk 342). Vahemärkusena - pealesunnitud lahkumist (Umsiedlung) 1939. aastal nii Pärnust kui Nõmmelt meenutavad paljude teiste seas ka nii Stella Thomson (Revali …) kui Nõmme koguduse õpetaja Gotthard Hörschelmann (Pastoraat).
Jälg meie kultuuriloos
Kuna kirikuõpetaja amet oli pigem kutsumus kui palgatöö, siis enamasti viisid esiisade rolli ja missiooni edasi pojad, pojapojad ning pojapojapojad, kes said esmase õpetuse oma isalt. Edasi liiguti haridusteel mõnda Saksa ülikooli, kuni 19. sajandil oli võimalus jääda juba kodusesse Tartu ülikooli.
Kirikuõpetajaks saamise üsnagi pikka teekonda on kirjeldanud oma mälestustes Konrad von zur Mühlen: „Kui olin 1892. aastal lõpetanud oma õpingud Tartus ning sooritanud kohe seejärel eksamid konsistooriumi juures, algas minu prooviaasta. Ameti praktiliseks omandamiseks läks iga kandidaat kogenud kirikuõpetaja juurde, tookord reeglina mõnda eesti maakogudusse, kus ta õppis mitte ainult õpetajaameti praktilist poolt, vaid omandas ka eesti keele oskuse. Kui vähesed erandid välja arvata, alustas iga vaimulik oma karjääri mõnes eesti koguduses abiõpetajana ja sai seejärel iseseisvaks kirikuõpetajaks. Kui mina ametisse astusin, olid Eestimaa Konsistooriumi ringkonnas eranditult vaid saksa rahvusest pastorid. Need vähesed eestlased, kes olid teoloogiat õppinud, läksid keisririigi sisekubermangude kogudustesse. Alles viimastel aastatel enne maailmasõda võeti ametisse ka eesti pastoreid. Sellest ajast alates on nende arv pidevalt kasvanud, ületades pärast Eesti riigi loomist kaugelt saksa pastorite arvu.“ (Revali ja Peterburi vahel, lk 178.)
Nii Hallerite, Hoerschelmannide, Knüpfferite, Kentmannide kui paljudest teistest pastorite suguvõsadest on tulnud sedavõrd mitmeid Eesti kultuuriloos väga olulist ja edasiviivat rolli mänginud isikuid, et ainuüksi nende üleslugemine võtaks lehekülgi. Nende seas on mitte ainult mõjukaid kirikutegelasi, vaid ka ajakirjandusele alusepanijaid, ajalehtede väljaandjaid, eesti keele uuendajaid ja eesti folkloori kogujaid-uurijaid, literaate-hariduse edendajaid jne.
Küllap oli tegelemine eesti keelega põhjustatud paljuski sellestki, et luterlus nõudis maakeelseid jumalateenistusi ja eks kirikulauludki pidid olema kogudusele arusaadavas keeles. Ka kuulus kontroll koolihariduse andmise üle suuresti just kirikuõpetajate kohustuste hulka. Nii või teisiti, tingitud ametialastest kohustustest või ehk ka isiklikust intellektuaalsest huvist, panus, mille omaaegsed pastorid ja pastoriprouadki meie kultuuri arengulukku andsid, on vaieldamatult märkimisväärne ning on mõjutanud suuresti kogu meie kujunemislugu.