Kuidas portreteerida lindu? Või lille?

Joonistusõpetaja Mariliis Ruttu üle 60aastase õpilase töö kursuse alguses sügisel ja kursuse lõpul kevadel.  Foto: Tõnu Miller

Olete vahel mõelnud, et oleks tore, kui pikkadel pimedatel talvistel ­õhtutel oleks mõni vahva harrastus, millega saaks tegeleda ilmast sõltumata? Aga ka sõltumata east ja füüsilisest vormist. Harrastus, millega võiks tegeleda üksinda või koos teistega, mis ei oleks kulukas, ei nõuaks suuri väljaminekuid, ei segaks teisi – ja ei ajaks tuba segi! Harrastus, mida saab kõikjale kaasa võtta ning mis on ­pealegi väga kasulik. Ilmselt juba ­aimate, millest juttu tuleb. Joonistamisest muidugi!

Mariliis Ruttu on olnud joonistusõpetaja viisteist aastat, praegu annab ta eratunde ja õpetab joonistamist nii lastele kui täiskasvanutele Viimsi Huvikeskuses. Temalt küsingi, miks on joonistamine kasulik oskus.

Mariliis Ruttu sõnul tähendab joonistamine aju ja käe (keha) koostööd, mis on vajalik igal erialal, aga ka tavaelus. „See on peenmotoorne oskus liigutada sõrme nii, nagu sa seda ajus ehk siis mõttes ette kujutad. Kujutled, et soovid joonistada ringi või tõmmata kriipsu, ja tõmbadki kriipsu või joonistad ringi,” selgitab ta.

„Teiseks õpetab joonistamine nägema värve ja vorme, arendab meie ruumitunnetust, mida on vaja kasvõi näiteks mööbli paigutamisel kodus või aia planeerimisel. Aga eelkõige õpetab see vaatlema ja nägema, eristama detaile!”

Joonistamisõpetaja sõnul on joonistamine sisuliselt visuaalse kujutluspildi kandmine tühjale paberile, mõttelise kujutise realiseerimine, loomine. „Küsida, kas joonistamisoskus on vajalik, on sama hea kui küsida, kas lugemis- või kirjutamis­oskus on vajalikud.”

Kuigi ma pole sugugi kunsti­kauge inimene, on mul siiani tulnud hästi välja vaid kriipsu­juku. Kas tõesti on võimalik kõiki inimesi joonistama õpetada?

Mariliis Ruttu: „Iga õpetaja teeb seda ilmselt omal moel. Mina eelistan anda konkreetse ülesande, ma ei jäta kindlasti õpilast üksi sõnadega „tee midagi”, ma juhendan, korrigeerin, annan nõu, kuidas midagi parandada, kuidas töötada värvipliiatsiga, kanda peale mitmeid värvikihte. Eelkõige julgustan ma õppijat proovima, õpetan tehnilisi oskusi, arvestades õppija taset.”

Igal alal on oma tehnika, nii ka joonistamisel, akvarellil, maalimisel. „Kui tehnikat ei valda, siis kavatsetu ei õnnestu. Tegelikult on see ju nii igal erialal ja ka olümpiavõitjaks ei saada ühe katsega kõrgele hüpata … Lõpuks tuleb ikkagi teha tööd, harjutada. Aga joonistamist saab teha rõõmuga, naudinguga ning tasuks on tõeline eduelamus, mida me ju kõik väga vajame!”

Alustada soovitab joonistusõpetaja Mariliis Ruttu alati päris õpetajaga, sest ükski video ega raamatujuhend ei korrigeeri sind. „Võrdlen seda vahel metsaminekuga – kas lähed matkajuhiga, kes ütleb, kuhu lähete, kuhu välja jõuate, mida kaasa võtta ja kuidas metsas (või mägedes või merel) käituda, või lähete omapäi uidates ja vaatate, mis saab. Mõlemad variandid on võimalikud.”

Kui jutt läheb andele ja tehnilistele oskustele, tulevad mulle kohe silme ette Kädi Risti äärmiselt meisterlikud ja natuuritruud joonistused, mida nägin tema isikunäitusel Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Tallinnas. Olin neist sedavõrd lummatud, et lihtsalt pidin autori üles otsima ja küsima, kuidas ta sellise erakordse meisterlikkuseni on jõudnud.

Kädi Rist: „Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, kus graafilist disaini õppisin, meeldis mulle väga joonistada inimest, eriti portreed. Tekkis hasart, kui hästi ma suudan üht või teist nägu tabada. Vahepealne raske autoavarii pani mind aga tegelema hoopis teiste teemadega, see oli tõeline eneseleidmise teekond, mustast august väljamurdmine. Ka töö arvu­tigraafikuna jättis loometegevuse unarusse. Kui tutvusin oma praeguse elukaaslasega, tahtsin talle näidata, et oskan­ ka joonistada. Paraku oli ainus­ tõendusmaterjal selle kohta paarikümne aasta tagused koolitööd pööningul. Otsustasin siis midagi visandada ja oi kui mõnus tegevus see tundus ... Proovisin ja proovisin, kuni foto ühest kitsest tekitas kujutluspildi, kuidas lind kitsele midagi kõrva sosistab. Võtsin ette suure paberi ja läks! Töö käigus süvenes mõte joonistada Eestimaa loomadest ja lindudest terve seeria, millest võiks näituse teha. Mulle oli see midagi tundmatut ja uut ... Uksed justkui hakkasid iseenesest avanema ja nii ma siis joonistasin neid pilte neli aastat, lihvides oma joonistusoskuse taas särama. Töid sai kokku 23 ning näitus läinud ­kevadel tehtud!”

Miks just loomad-linnud?

Kädi Rist: „Loomade ja lindudega on mul jah mingi side, tundub nii ilus ja põnev maailm. Olen keskendunud teadlikult just helgusele ja lihtsusele. ­Kuigi vahel on tekkinud ka kahtlus, et see kõik on pisut naiivne ja igav. Õnneks olen ­saanud siis kohe ka ühe või teise tagasi­side näol kinnitust, et just seesama lihtsus ja headus puudutab inimesi. Nüüdiskunstile omast, tihti­peale brutaalset pilti minult ­oodata ei maksa. Seda on niigi liiga palju me ümber. Kord ­öeldi mulle üht mu näitusepakkumist tagasi lükates, et minu töödes puudub sotsiaalne sõnum. ­Mulle endale tundub aga vastupidi – see sõnum on seal vägagi olemas: see on kurjuse puudumine, kurjusest puhas maailm. ­Arvan, et seda on inimestele väga vaja. Sõnum ei pea alati negatiivne olema.”

Nõustun Kädiga, kelle tööd on kaunistanud ka presidendikantselei seinu.

Ühtlasi oletan, et Kädi Ristile lausa sajab tellimusi inimestelt, kes soovivad oma lemmiklooma portreed. Kaua sellise imetabase joonistuse valmimine aega võtab? On see eelkõige talent, anne?

Kädi Rist: „Tõepoolest neid tellimusi on ja olen ka neid teinud, aga viimasel ajal ütlen ära. Sellised tellimustööd ei rahulda mind, tahan edasi liikuda. Pean siiski tunnistama, et ­näituselt osteti väga palju töid, vaatamata sellele, et armastan suurt formaati. Seetõttu võtab töö valmimine aega, vahel terve kuu. Minu puhul oleneb see ka päevavalgusest, sest üldiselt ma muud valgust ei kasuta. Talvel on seetõttu tööpäevad kahjuks väga lühikesed, ootan alati kannatamatult järgmist hommikut, et tööga jätkata. Mis puutub andesse, siis küllap mul on tõesti eeldused olemas. Esmalt valin foto, mida joonistada tahan, kannan kontuurid paberile ja hakkan joonistama. Joonistamine on väga suur nauding, kulgeb kuidagi iseenesest.”

Seda, et joonistamine on kõige alus, kinnitab ka Aet Alev-Kilg, kes on lõpetanud moekunstniku eriala, kuid avastanud Hollandis elades enda jaoks botaanilise kunsti võlud.

Aet Alev-Kilg räägib oma kogemustest: „Objekti tunnetamine läbi joonistamise annab täiesti teistmoodi elamuse kui kaamerasilma kaudu vilksamisi nähtu. Tuleb lihtsalt võtta aeg ja peatuda, vaadelda, tunnetada. Joonistamine on vaatlemine ja vaatlemine on õppimine. Loodusel on alati meile mingi lugu rääkida. Looduses leidub lõpmatult palju inspiratsiooni. Eesti keeleski on kaunid sõnad: loodus, loomulik, loomine. Üks hea võimalus loodust tunnetada on teha seda pliiatsi või pintsli abil. Taime detailide uurimine on iga kord nagu väike avastusretk. Mida rohkem vaatad, seda rohkem näed, kui palju on looduses imelisi vorme ja detaile, materjalidest ja värvitoonidest rääkimata.”

Isegi kui ma ei püüa jäädvustada taimi-vilju filigraanse täpsusega luubi või mikroskoobi abil, nagu seda nõuab tõeline botaaniline kunst, on looduse vaatlemine-joonistamine, olgu või lume alt tõmmatud ja tuppa­ toodud puulehe või lille pildi näol, rahustav ja õpetlik tegevus.

Nüüd tahan õpetajalt teada, kas joonistamisega võiks alustada ka küpsemas eas. Ja mida see meile annab?

Mariliis Ruttu sõnul sobibki joonistamine eriti hästi küpsemale eale, kui on olemas kannatlikkus, püsivus, enesedistsipliin.

„Joonistamine ei ole ainult füüsiline käeline tegevus, vaid ka ajutöö, vaimne tegevus. See on omamoodi meditatsioon, mis nõuab keskendumist tegevusele, kohalolekut praeguses hetkes. Joonistamisel hakkab tööle hoopis teine ajupoolkera kui mõtlemisel. Muremõtted lülituvad välja. Pealegi on ümbritseva vaatlemine puhas rõõm – kasvõi istud akna all, vaatad välja ja joonistad, mida näed! Ka bussiga sõites hakkad rohkem märkama inimesi ümberringi, nende näojooni või hoopis loodust akna taga. Näed, kui palju erinevaid toone on rohelisel, kollasel, punasel. Maailm muutub erksamaks ja värvilisemaks. Lisaks hoiab peenmotoorika töös lihaseid, käelist tegevust, mida vajame hambapesul, nööpide kinnipanemisel, rullide pähekeeramisel või meikimisel.”

Suvel võib istuda pargis või linnaväljakul ja joonistada! ­Uskuge, kindlasti astub keegi juurde, tunneb huvi ja nii tekib toredat suhtlustki, pistan vahele oma mõttekillu.

„Ja miks mitte tulla tundi koos lapselapsega! Laps saab ühe ülesande ja vanavanem teise! Aga eduelamuseks ehk siis iseendale rõõmu valmistamiseks tuleb teha südamega, pühenduda täielikult, lihtsalt niisama istudes ja kritseldades ei tule midagi. Aga kui õpilane püüab ja ei tule välja, siis järelikult selgitab õpetaja kehvasti. Nagu me teame, on paraku nii, et rallisõitjat ei saa tõepoolest igaühest, aga autojuhtimise õpivad enamasti kõik ära,” lisab kogemustega joonistamisõpetaja Mariliis Ruttu.