Igal jõuluvanal on nimi ja oma kodu

Ajalooline Korstna talu on endale nimeks saanud Jõuluvana Korstna talu, sest seal pesitsevad jõuluvanad aastaringselt. Foto: Erakogu

Ühel jõulupäeval kõndis jõuluvana Pärnus mööda Rüütli tänavat ja kuulis laste rõõmsaid hüüdeid: „Jõuluvana, jõuluvana!” Jõuluvana mõtles siis, et miks ei võiks temalgi nagu igal inimesel nimi olla.

Jõuluvana kutsus oma jõuluvanadest sõbrad esimesele jõuluvanade konverentsile. Jõuluvana Ärni sai näiteks nime selle järgi, et tema lapsepõlves, ikka siis, kui vanaisa kodus polnud, tuli neile külla jõuluvana Erni. Vanaisa venna nimi oli aga Ärni. Ärni on praegu jõuluvanade ühenduse peajõuluvana.

Jõuluvana Kullo sai aga nime Kulla-Kalli jõuluvana järgi. Tollal ei olnud jõuluvanadel veel aastaringset keskust. Esimesel konverentsil Maria Talus Pärnumaal andis salakõrv perenaisele ja peremehele kuulda, et taolise keskuse järele tuntakse suurt vajadust. Maria Talust saigi jõuluvanadele aastaringne kodu. Taluperemees Enn Rand ütleb: „Õigel eestlasel peab ikka talu olema, jõuluvanal siis ammugi.”

Jõulutaadi kõrval toimetab talus jõulumemm Tinnu. Alati on kohal ka jõulutaat Vidi, kes oskab hakkama saada kõikide masinate ja muude vidinatega. Õuel on püstkoda ja kui lumi on maas, pragiseb seal lõke, mille kõrval saab maitsta kuuma taimeteed.

Jõuluvana kodus toimetatakse aasta läbi. Suvel teevad jõulumehed heina, käivad kalal, otsivad metsast väärtuslikku, ­millest jõuluks huvitavat käsitööd või kinke meisterdada. Jõuluvanad peavad läbirääkimisi kingitusemeistrite, kommivabrikute ja mänguasjatehastega, et detsembrikuus saaks igale lapsele, isale, emale ja vanavanematele vajalik kraam kätte toimetatud.

Kaheksa päkapiku pikkune vaatetorn

Praegu kõrgub Maria Talu maadel uhke vaatetorn. „Vaatetorn on nelja jõuluvana ehk kaheksa päkapiku pikkune,” ütleb jõuluvana Ärni, kelle kodu nimi on Jõuluvana Korstna talu, sest selle 150aastase talu nimi oligi Korstna talu.

Torni ehitamine on üks kõige raskematest asjadest,” ütleb Enn Rand. „See on tänapäeva ehitustingimuste ja lubadega paras peavalu. Torni läheb ju ainult üks tee ja tule­tõrjenõuded on ranged, peab ette nägema, mis kõik juhtuda võib.” Teine tee on ainult torniaknast alla hüpata. Enn lisab: „Rohkem ma torne ehitada ei tahaks.” Torn peab aga ühel jõuluvana talul olema, sest sealt on hea juba kaugelt näha, kas lapsed tulevad, ja end nende vastuvõtuks valmis seada.

Kõige ilusam on jõuluvana meelest see, kui laste silmad särama löövad. „Aga ka vanaisa ja vanaema rõõmsad silmad teevad rõõmu,” ütleb jõulutaat Ärni, et sel hetkel poebki jõulutunne hinge. Vahva väikese tegelase võtab ta põlve peale istuma, kui too seda ise tahab.

Mõnikord minnakse kogu perega õue või metsa, et otsida kuuse alt kingikotti ja kui leitakse, siis loetakse luuletusi. „Väga vahva on, kui luuletus segi läheb või ununeb, siis pole põngerjatel fantaasiast puudust, et end olukorrast päästa,” muheleb jõuluvana Ärni. Kui kotis on paar kinki, on ka õhinat ja jõulurõõmu palju. Seda on hulga rohkem kui mõnes teises kodus, kus üheleainsale lapsele on kokku pandud terve suur kingikott.

Jõulutaat Ärni lapselapsed teavad, et nende vanaisal on mitu abilist. Oma perest on sirgunud jõuluvana Bruno − tema ongi pere oma jõulutaat. Brunoga minnakse kuuse alla kingikotti otsima. Kui Bruno peab edasi teiste laste juurde minema, saab üks lastest habeme ette ja mütsi pähe ning luuletustejada ei pea sellepärast veel lõppema.

Kui Jõuluvana Korstna talu maad lumekatte saavad, tehakse metsateedel reesõitu või põrutatakse üle lume lagedale. Siis on ree peal traditsiooniliselt ilus tikitud vaip ning sõitjate jalgadele ja õlgadele laotatakse hulk tekke, et neil ikka soe oleks. See muidugi ei taga ree teelpüsimist. Regi võib ka ümber minna, aga oma kogemusest tean, et seegi võib päris tore elamus olla.

Õhtupimeduses on korsten romantiliselt valgustatud ja lumi krudiseb jalge all. Jõuluvana Ärni muretseb siiski tulevikutalvede pärast. Kui talved veel soojemaks lähevad, on jõuluvanal tegu, et mööda musta maad laste juurde pääseda. Seepärast on jõuluvana Olle, kes elab Keilas, konstrueerinud igaks juhuks tõukekelgu, millel on jalaste küljes ka väikesed rattad. Nii saab ka ilma lumeta lastele pakke viia.