Merle Palmiste: „Vana oled siis, kui iseenda üle enam nalja ei viska.”

Lõputult oma välimusega eksperimenteerida Merle Palmistele ei meeldi. Teatris saab näitlejanna liigagi sageli olla eri parukates ja kostüümides. Foto: Erakogu

Näitlejanna Merle Palmiste teab, et naisnäitlejate kõige suurem mure on, et laval inetu poleks. Mehed tahavad laval targana mõjuda. „Õnneks minul seda hirmu pole, jätan mõnuga ­kõrged kontsad koju,” ütleb Tartus Karlova Teatris parajasti Oru Pearu Lambasihvrina ehk kõike muud kui kauni daamina vaatajate ette astuv Merle Palmiste.

Etenduses kehastab Merle Vargamäe Oru talu peremehe Pearu abikaasat. Lambasihvrit. Vanamoori. Eite. „Tammsaare, kes mind romaanis tegelasena korduvalt esile toob, ei õnnistanud mind eesnimega. Nii võtsingi vabaduse endale ise nimi panna. Saagu mu nimeks Manuela. Manuela Murakas. See proua Murakas suri 1913. Ja nüüd ta tuleb maa peale tagasi ja räägib oma loo,” turvustab Merle Palmiste uut monotükki.

Juba etenduse reklaamplakatil äratavad tähelepanu näitlejanna silmatorkavad hambad. „Eks nendega selgelt rääkima õppida oli keeruline. Aga mulle meeldib, kui inimene muudab oma välimust, loodan, et mina Lambasihvrina olen ka vaatajale huvitav,” avaldab näitlejanna.

Lõputult oma välimusega eksperimenteerida talle siiski ei meeldi. Teatris saab näitlejanna liigagi sageli olla eri parukates ja kostüümides. „Eesti matuses” näiteks. Merle Palmiste oli väga rõõmus, kui režissöör Rene Vilbre talle filmis „Eesti matus” rolli pakkus.

„Selle osa tarvis ei värvinud ma juukseid kolm kuud ja küüsi ka ei tohtinud värvida. Hambad tehti pruunimaks ja nägu tupsutati nii, et oleks tuulest ja vihmast parkunud.” Aga võõra välimusega ringi käimine pole talle meeltmööda. „Ega see lihtne olnud, aga teadsin, et see aeg saab läbi, ja niipea, kui oli viimane võttepäev, läksin järgmise päeva hommikul kell kaheksa juuksurisse,” meenutab näitlejanna.

Ehkki mäletame „Tõest ja õigusest”, kui vähe Oru Pearu oma Lambasihvrist lugu pidas ja kuidas ta teda koduseinte vahel armutult tümitas, on nii tüki autor Veiko Märka kui ka lavastaja Andres Dvinjaninov Pearu naise loo lahendanud humoorikas võtmes. Merlele meeldis näidend juba esimesel lugemisel. „Loodan, et vaatajatele meeldib ka. Pälvis ju just see näidend 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel 78 näidendi seast teise preemia.”

Suur hobi − reisimine

Lisaks Tartu vahet sõitmisele on Merle tänavu erakordselt palju reisinud. Reisimine ongi üks tema suurimaid hobisid. Unistuste sihtkohad on Merlele Argentiina ja Kolumbia. Unistama peab, paari aasta tagusel unistustemaal Jaapanis ongi ta juba käinud. Ehkki naisele meeldib avastada kaugeid maid, naudib ta vahel koduümbruse avastamist. „Sooviksin näiteks minna Vormsile, kus pole kordagi käinud. Ruhnu saarele pole ka sattunud.”

Sel sügisel veetis ta kaks nädalat Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, lisaks kaks nädalat Tais ja Kambodžas. Brasiilias samuti. Osaliselt seetõttu, et ainult võõrastes maades saab ta reisida täiesti inkognito − mitte keegi ei tunne teda ära, ei hakka sosistama ega näita näpuga. Merle Palmiste ise ütleb, et ennekõike saab ta reisil olla tema ise ja olla avatud kõigele uuele. „Reisimine on huvitav, kõik need uued elamused, maitsed, lõhnad. Reisimine avardab silmaringi. See on investeering iseendasse. Mulle väga meeldib reisi oodata, reisida ja reisilt koju tulla. Tore on ka Eestis olla, sest siin on lähedased.”

Tütar Elizabethiga saab Merle Palmiste õnneks päris tihti kokku, kuigi tütar elab Londonis. „Tallinna ja Londoni vahel käivad otselennud. Valka sõidan kauem kui Londonisse. Aga unistuste sihtkohad on mul Argentiina ja Kolumbia. Nendes riikides tahaksin veel ära käia.”

Samas meeldib talle reisimise juures ka Eestisse tagasi tulemise moment. „Hakkad Eesti elu plusse nägema. Võtame näiteks Brasiilia. On küll ilus loodus ja ilm ilus, aga kaua sa ikka päevitad ja ookeanis ujud?”

Reisida meeldib talle ikka koos seltskonnaga. Koos sõprade, sõbrannade, koguni eksmeestega. Kõik variandid sobivad. Kui kaaslased plaanivad reisi, mis Merlele etendust ja proovide tõttu parajasti ei sobi, mõtleb ta lohutuseks: „Pole midagi, Palmiste, ega see Tai või India kuhugi kao, enne kaod sina maa pealt.”

Aastavahetus kuulsal Copacabanal

Merle tervitas 2023. aastat kuri­kuulsas Rio de Janeiro rannas Copacabanal. „Hästi läks, jäin ellu, kõik asjad jäid ka alles,” muigab ta, meenutades uusaastaöö pidustusi. Nimelt soovitati turistidel kõik väärisesemed ja isegi telefonid hotelli jätta, hirmutati, et kindlasti varastatakse peomöllus ära. „Mehed on Brasiilias väga kenad ja hästi sportlikud. Igas vanuses. Isegi vanemad mehed, kes tulid randa longates, hakkasid jalgpalli toksima. See on neil rahvus­sport. Naised on hästi vormikad. Sellised hästi lopsakad. Nad käivad kogu aeg poolpaljalt ja on oma vormide üle uhked. Mulle pandi lavastuses „Eesti matus” suur tagumik taha, aga Brasiilias oleksin „Eesti matuse” tagumikuga vilets algaja,” naerab näitlejanna.

Merle lisab, et nagu reisimisega on ka iluideaalidega nii, et ikka tahetakse sinna ja seda, mida endal ei ole. „Kui oled heleda nahaga, siis käid solaariumis, et jumet saada, paned pruunistavaid kreeme. Kui oled tumedam, pleegitad nahka. Kui sul on lokid, unistad sirgetest juustest, ja kui on sirged, tahad lokkis juukseid. Mina arvan, et tuleb olla rahul sellega, mis on. Aga kuidas elada õnnelikult välistest teguritest sõltumatult? Mina alles õpin seda.”

Kuulsuse ja tuntusega leppimine

Sellega, et iga inimene Eestis teda teab ja tunneb, on Merle leppinud. „Sest ma olen kõigest näitleja ning esindan vaid iseennast. Mitte Eesti riiki ega isegi mitte oma firmat. Ma ei pea alati olema parimais riietes, puhas ja klanitud. Tuntus pole mulle probleem. Pole midagi hullu, kui vahel kolm inimest tahavad autogrammi. Selle elab ju üle. Minu ametis on mulle lubatud palju rohkem kui nii mõnegi muu ameti esindajale.”

Merle Palmiste eelviimane soolokava „Ala(s)ti Palmiste” oli tõeliselt vürtsikas. Räägib ta seal mahlakalt nõukogudeaegsest rasestumisvastasest vahendist nimetusega roheline ämber. Annab teada, mis on tema hea figuuri saladus: „Väike palk ja hea maitse! Pikaealisuse ja hea tervise saladus on lühike mälu. Kõige parem on veel lühike haugi mälu! Ma ei mäleta halbu asju või kes ütles halvasti. Kõikidele ei saagi meeldida!” ütleb ta.

Milline on ilus inimene?

Aga milline on tema silmis ilus ja meeldiv inimene? Merle Palmiste sõnul paneb inimese kiirgama armastus. Oma partneri, laste ja lähedaste, aga ka iseenda vastu. „Huvi elu vastu ning armastus iseenda ja teiste vastu teevadki ühe inimese ilusaks. Vananemine pole minu jaoks mingi traagika, pigem küpsemine. Kohtusin suvel San Franciscos ühe Eesti soost daamiga, proua Ruthiga, tuli etenduse järel minuga rääkima. Ilus, hoolitsetud, huuled punased, küüned pikemad kui minul. Ta võib olla umbes 56, mõtlesin. Pärast tuli välja, et see kaunis daam oli 96! ­Peale seda kohtumist mõtlengi, et nooremaks ma ei lähe, aga ilusamaks ja meeldivamaks võin alati minna. Ja loobuda liigsest muretsemisest. Ärkasin hiljuti ühel hommikul ja vaatasin − issake, mulle on kõht kasvanud. Aga niikaua, kuni mu rinnad ja kõht teineteist tasakaalustavad, las see kõht olla. Pealegi mind laval ka keegi ei tõsta, et peaksin igal hommikul kaalule astuma. Viimati tõstis Tambet Tuisk „Suures Siberimaas”, aga see tükk läks uuel hooajal mängukavast välja,” leiab Merle elamisrõõmu.