REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Eesti jõuluvanade kodus Tõstamaal valmivad roositud kindad
Kala- ja ravimudarikkad järved, rabad, põlismetsad ning kilomeetreid liivaluiteid ja laide, üllatusi täis mõis ja Eesti jõuluvanade kodu – nii tervitab roosikindaline Tõstamaa.
„Jõuluvanad Eestis ei teadnud pikka aega, kus nende kodu asub. Pakkusime välja, et meil on 150 aastat vana talu, teeme selle korda ja kohandame jõuluvanadele. Nüüd on jõulutaatidel, päkapikkudel ja jõulumemmedel päris oma koht,” räägib Jõuluvana Korstna talu peremees Enn Rand.
Aasta ringi elavad talus hobused ja jänesed, muidugi ka mutid, linnud ja ämblikud. Kes jõuludeni oodata ei taha, saab terve aasta koos päkapikkude, jõuluvanade ja memmedega kalal ja maasikal käia, talveks regesid, suveks traktoreid ja jalgrattaid parandada ning õppida, kuidas valmistada päris ilus kingitus.
Jõuluvana Korstna talus peetakse õhtupimeduses jõuluvanade salanõupidamisi. Aastal 2018 toimus Pärnus jõuluvanade paraadrongkäik Sindist Tõstamaale ja tagasi koos liikuva postkontoriga.
Kulla-Kalli ja Kalli-Kalli
Jõuluvana Korstna talus saab tutvust teha ka Eesti jõuliste raskeveohobustega. „Kui on lumehanged ja reel palju inimesi, siis raskeveohobusel on ükskõik, teda hanged ei heiduta. Pirtsutavad veidi siis, kui rakkesse pannakse,” naerab taluperemees Enn Rand. Lumega on eriti tore metsa vahel sõita ja veel erilisem elamus on reega ümber minna – kogemus, mille me eelmisel aastal kätte saime, kui tekkide alt puude alla kohevasse lumme pudenesime. Kui lund pole, saab sõita kaarikuga, dekoratsiooniks imekaunis tikitud vaip.
Hobused tallis pistavad pead välja. Polegi kerge ära tunda, kus emad ja kelle tütred, sest nii emal nimega Naeratus kui ka tütrel nimega Veenus on väikese toonivahega karvkattes tütred, kes isa järgi on saanud nimedeks Kalli-Kalli ja Kulla-Kalli. Sel talvel sündis eesti tõugu musta värvi Rajule väike varss, kes oma nime veel ootab.
Korstna talust veidi maad edasi on Maria talu, kus tehti hobustega tööd juba vanavanaisa ajal. „Pere vanem poeg, minu vanaisa, teenis oma kaitseväeaega ratsaväes ja hobustel oli tema ajal talutöödeski kindel roll, mis ka nõukogude ajal kuhugi ei kadunud,” räägib Enn, kes 1990. aastate alguses taaselustas hobusekasvatuse ja sidus selle turismiga. 1996. aastast on igal aastal korraldatud ratsavõistlusi takistussõidus, galopis ja koolisõidus.
Enn on uhke uue väljaku ja valmiva ratsakeskuse üle. Talu kõrval laiuv mets oma radadega lausa kutsub ratsutama, mis on Ennule ka muret tekitanud. „Ühel päeval ratsutad külalistega suurtest mühisevatest mändidest mööda ja järgmisel päeval neid puid enam ei ole. Kui metsalangetamine sel moel jätkub, siis ei teagi, mida tulevikus külalistele ratsamatkal näidata saab,” kurdab ratsatalu peremees. Praegu valmistub Enn Rand 2022. aastal Pärnus toimuvaks koolisõidu- ja takistussõiduvõistluseks Concours Hippique International (CHI). Lõppeval aastal korraldati CHI Balti regiooni võistlused esmakordselt just Pärnus.
Maria tallu astudes võtab tulija vastu korvis mõnulev karvakera Mall, samuti mõnus leivalõhn, sest leivameister Õie on just juuretiseleiba tegemas. Tumedate palkidega ja kaunite vaipadega toas tuleb meelde Juhan Liivi luulerida „Soe leib ja soe süda”.
Leivalõhnalise köögi kõrval asub maja uhkus – suur kontserdisaal, mille klaasseinast avaneb vaade üle talu õueala, see annab kontsertidele iga ilmaga ja igal aastaajal lisaväärtuse. Eriline on kontserdisaali akustika. „Naturaalsed materjalid ja meie oma metsast toodud laepalgid on sel imelisel akustikal tekkida lasknud. Maestro Allar Kaasik käis oma tšelloga juba enne saali valmissaamist igas nurgas pillihelisid proovimas,” muheleb Enn.
Uues saalis osatakse ka vana väärtustada – seintel on taluperemehe vanaema tikitud patjadest kunstitööd. Tõstamaa Käsitöökeskuses harutati Anu Randma juhendamisel vanaema padjad üles. Saadud materjalidest tekib pannoole puu, millel on patjadest inspireeritud lilled. See hakkab täiendama saali seinal olevat vaipa. Kõik tegijad on elevil ja rääkisid, et tuleb midagi väga ilusat.
Kontserdisaali sisseõnnistamisel soovitatigi mitte tuua kingitusi, vaid vaipu või annetada vaibafondile. Ainus, kes päris vaiba tõi, oli Keila-Joa mõisa peremees. Riina Rand on lasknud puhastada vanad aknaraamid, mille vahelt paistavad talupildid: näiteks Kalli-Kalli ja Kulla-Kalli veel päris pisikeste varssadena.
Tuulistele randadele
Läbi Audru Tõstamaale sõites lookleb tee läbi vanade kalurikülade Lindi ja Liu. See on osa Romantilisest Rannateest, millele andis nime Enn Rand – 250 kilomeetrit rannajoont Pärnu lahe ja Virtsu kadakate vahel kuni Läti piirini Iklas. Audru kiriku juures tasub peatus teha, sest kirikut ümbritseb võõrliikide arvu poolest Balti- ja Põhjamaades unikaalne dendropark, ka Eestis kasvavaid puid-põõsaid on rohkesti. Pargi rajas Raimond Erik Prentsel.
Imposantne maakividest ja võimsate kuplitega Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu apostlik-õigeusu kirik valmis 1873. aastal. See ehitati arhitekt Schelli 1871. aastal valminud tüüpprojekti järgi. Barokihõngulises kirikus on mälestustahvel Kõpus sündinud Eesti apostlik-õigeusu kiriku esimesele piiskopile Platonile, kes 1917. aastal nõustus piiskopikoha vastu võtma.
Alles Tõstamaa vallamajas saan teada, et selles kirikus andis Eesti apostlik-õigeusu kiriku pea metropoliit Stefanos üle kõrge tunnustuse koguduse esimehele Enn Rannale, kes on aastaid seisnud pühakoha säilimise ja väärtustamise eest. Enne kui Tõstamaale jõuan, kuldavad päikesekiired üle puitkiriku Pärnu-Varbla tee ääres – see on Seli Püha Vassilius Suure kirik. Laudvooderdisega puitkiriku ehitasid Riia mungad ja lahtivõetult toodi pühakoda mööda jääteed kohale. 1861. aastast seisab see mäekingul Selistes.
Jõukast mõisast sai tore koolimaja
Tõstamaad teavad ka need, kes on osalenud oktoobrikuisel Tõstamaa jooksul või energiakõnnil. Tõstamaa tuntuim vaatamisväärsus on mõis, mille teatrihuvilised on ammu üles leidnud.
Kokku kuulus mõisale Stael von Holsteinide valitsemise ajal 19. sajandi teisel poolel 24 hoonet: kõrtsid, veskid, karjamõisad, säilinud on tall-tõllakuur. Kui nüüdseks restaureeritud peamajas jõuda uhke mantelkorstna katusealusesse ruumi, siis sealne tore näitus annab ülevaate mõisa ajaloost.
Pikas piduseelikus Laura Jõe tuleb meile mõisatrepile vastu. Tema hoiab Tõstamaal juba kuuendat põlvkonda peretraditsioone. Laura on saanud mõisakooli lemmikõpetaja tiitli. Tal jagub energiat veel kultuurimaja kohvik-baari Väljas pidamiseks. „Kui me nii väärikas majas õpime, siis õpilased peavad maja ajalugu ka teadma,” ütleb ta.
Väärika maja juurde kuuluvad ka kummituslood. Laura räägib, et üksinda pelgab ta keldrikorrusel olla, kuigi kummitusi nägevat ainult nooremate klasside õpilased. Keldris võib tunnetada, et sa ei ole üksi. Kõige rohkem teab Laura mõisa viimase omaniku kohta. Tema meeldis ka lihtrahvale. „Kolme viimast parunit kutsutigi lihtsalt loll, hull ja tark parun. Viimane hoolis rahvast ja haridusest. Kui maja ära võeti, siis oli tal küll kahju, aga samas hindas ta seda, et siin hakkab rahvas haridust saama.”
Viimase paruni ajast on säilinud ainulaadsed laemaalingud kui valge maagia märk, millest soovitatakse pilt teha ja seda endaga kaasas kanda, pidi head õnne tooma. Laura muheleb: „Mõisakooli külalised ütlevad sageli ohates, kuidas tahaks jälle koolilaps olla, et ise sellisesse kooli õppima tulla.”
Keldrikorrusel on kinonäitus, üks põhjus, miks siia kindlasti tulla tasub, ütleb Laura. Nõukogude aega tutvustavas väljapanekus meenuvad oktoobrilapsed ja Nõukogude Liidu pioneeri pühalik tõotus.
Tõstamaa uhkus on roositud kindad
Tõstamaa käsitööpoes tutvustab Mariann Kolju käsitöökeskuse naiste loomingut. Nende logo on Tõstamaa roositud märk. Uhkete roositud kinnaste kudumiseks läheb aega 70 tundi, kindapaar maksab 100 eurot. Mariann Kolju sõnul on see isegi vähe sellise töö eest. Tillukeses poes on nii palju uudistada, et üks Soome külastaja jäi lausa pooleteiseks tunniks, naerab Mariann. Õpetaja Anu paneb Marianne sõnul kõik õmblema ja triikima rahvarõivakoolis, kuhu tullakse üle Eesti. „Meil pidi nii tore olema, et kõik tahavad siia tulla.”
Ilusas vallamajas ootab meid Anu Peterson, Tõstamaa osavallakeskuse juhataja, kes on valda juhtinud vallareformist peale, kui Tõstmaa Pärnuga ühendati. „Olen looduses uitaja,” ütleb Anu, sest loodus pakub siin väga palju. „Siin on metsa ja mereranda, rabad, sood, järved, väga erinevaid maastikke.” Tema fotodelt leiab metssigu ja mingi, hülge Munalaiu sadamas ja põdralehma vasikaga. „Tõstamaa on hea koht elamiseks, turvaline keskkond, väike armas lasteaed, ilus mõisakool, perearst. Samas kui on soov minna teatrisse või kontserdile, võtab see vaid 30 minutit.”
Anu rõõmustab, et noored tulevad pereloomise aegu oma kodukohta tagasi. Värati sadama arendus on uute omanike käes, Tõstmaa meierei on väikeseks maahotelliks kujunenud. Kui Anu siia tuli, olid temalgi soovid. Noortekeskus on nendest üks.
60+ soovitab
Tõstamaa mõis. Suvel giidituurid ja teatrietendused. Kingitud lõviskulptuurid said nimedeks Louis ja Leo.
Tõstamaa käsitööpood. Tõstamaa roositud mustrid ehk roosega, nagu vanasti nimetati, on Tõstamaa uhkus, hing ja selgroog.
Jõuluvana Korstna talu. Suvel zumba-kursused lastele ja täiskasvanutele. Talurahva saunateraapia annab võimaluse ka jääauku sulpsata.
Maria talus toimuvad klassikalise muusika kontserdid.
Rabad. Nätsi-Võlla raba ja Lindi raba pakuvad räätsadega uudistamist, sest laudteed seal ei ole.
Ristimarja loodusrada lookleb Värati poosaarel kadastiku vahel, kus saab tutvuda rannaniidule iseloomuliku loodusega.
Tõhela külaselts teeb väljasõite taastatud 1961. aasta puubussiga TA-6.
CHI Pärnu toimub 26. maist 5. juunini 2022. Concours Hippique Internationalil võistlevad takistussõitjad ja rakendisportlased.
Eesti raskeveohobune on kantud ohustatud tõugude nimekirja. See on meie rahva aretatud tööhobusetõug, kuid kahjuks on neid alles vähe, alla 400.
Manija saar on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Pärnu linn korraldab sinna sõite väikelaevaga, talvel läheb üle jää hõljuk. Saarel tegutseb Riida turismitalu. Maria Talu korraldab päikesloojangu kajakisõite ümber saare. Saarel on ka muuseum.
Filmitud Tõstamaal
Tõstamaa mitmekülgne maastik on pakkunud tausta mängufilmidele „Jääminek” ja „Tütarlaps mustas”.
Tõstamaa koolimajas filmiti „Väike reekviem suupillile”, „Ohtlikud mängud” ja „Jõulud Vigalas”, Matsirannas „Karge meri” ja Kastna rannas „Tuuline rand”. Viimase tarvis ehitati terve kaluriküla ja suur Kaugatoma laeva mudel jäi seda meenutama aastateks.
Artikkel ilmus ajakirja 60+ 2021. aasta detsembrinumbris