REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Sinimustkollane nurgake Eestis Noarootsi poolsaarel

, ajakirjanik
Copy
Saare mõisa park on kevadel täis looduslikku priimulat ja tulikat. Mõisa perenaine nimetab seda kevadiseks kolladuseks.
Saare mõisa park on kevadel täis looduslikku priimulat ja tulikat. Mõisa perenaine nimetab seda kevadiseks kolladuseks. Foto: Saare mõis

Noarootsi on piirkond Soome ranniku lähedal, rikas rändrahnude ja kivikülvide poolest, seda lausa Euroopa tipptasemel. Näiteks leiab Võnnusaarelt, peenikeselt maaribalt, mis ulatub peaaegu Haapsaluni, Lääne-Eesti suurima rändrahnu. Suure kivi otsast alla vaadates on tunne, nagu seisaks maja teisel korrusel, aga kivi otsa on lihtne ronida.

„Noarootsi võlu seisnebki selles, et ta on geoloogiliselt vaheldusrikas, hästi on näha selle maakerke piirkonna maastiku kujunemist,” räägib Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker.

„Erakordselt mitmetahulise loodusega piirkond, huvitav nii geoloogia, taimestiku kui linnustiku poolest.” Jutt käib Noa­rootsi poolsaarest, mis on osa Silma looduskaitseala poolsaare siseosast ning kus nimetus Silmeni väin meenutabki kunagist saart. Praegu on siin taastatud rannaniidud, roostikud ja madalad järved.

„Linnuinimesele on Noarootsi kõige põnevam piirkond, matkaradadelt avanevad kenad vaated, näiteks Vööla mere tammilt,” ütleb Marko ja nimetab rändlinde, keda siin näha saab. Ka Sutlepa merre, Tahu lahele ja Noarootsi ümbruse põldudele saabub hulgaliselt hanesid ja kurvitsalisi. Märg­aladelt leiab põnevaid orhideesid, näiteks on siin püramiid-koerakäpa leviala põhjapiir.

Umbes 1600 aastat tagasi oli praeguse Noarootsi poolsaare kohal 2–3 suuremat saart, mida lahutasid mandrist kitsad väinad. Säilinud on jäänukjärved, mille nimedes sõna meri. Ka külanimedes kajastub geoloogiline minevik, näiteks nimes Saare, mis asub nüüd keset poolsaart, oli aga kunagi rannaküla – seal saab tutvuda küla ajalooga.

Pirnipuu ja rooside vapp

Neliteist aastat tööd ja enam kui kümme miljonit Eesti krooni – see on Saare mõis ehk Lückholm/Lyckholm. „Peaaegu oleks mul meie mõis leidmata jäänud,” meenutab kunagi siin poisikesena ringi jooksnud Gustav von Rosen. „Sõitsin mööda teed edasi-tagasi – see peab siin kuskil olema. Ja siis nägin pirnipuud,” rääkis ta intervjuus Saksa ajalehele Die Welt. „See oli vana pirnipuu, mis peale minu kellelegi midagi ei ütle,” sõnab Gustav von Rosen, kes otsustas hooned varemeist üles ehitada.

Kõigepealt tuli need koos maaga riigilt välja osta, sest baltisakslased olid sõja eest minnes oma vara eest juba korra hüvitist saanud. Hoone valmis 2001. aastal ja avamisel viibinud president Lennart Meri sõnul on tegemist ainsa Eesti mõisaga, mis on Põhjasõjast saadik ühe perekonna valduses. Nii saabus Saare mõisa jälle tagasi rooside vapp, mille omanikuks sai seitsmenda põlve Rosen – Gustav von Roseni vanem poeg Lothar.

2005. aastast toimetab seal perenaisena Anu Kari, hoolitseb majutuse eest ja peab mõisa kohvituba. Peale selle jõuab ta kanu pidada, kelle munad hapukoorega majakoogi nii kollaseks teevad, et külalised küsivad, kas ta on safranit lisanud. Naljatades nimetab Anu külaliste hommikusööki näljaabiks. Tema käe all valmivad ka vaibad, tekstiilijääkidest, voodilinadest. „Kui novembrikuust mõis uksed sulgeb, algab kudumine. Nii mõnegi talve jooksul on valmis saanud lausa 110 meetrit vaipa. Olen aru saanud, et klient ei tea midagi kalasabamustrist, tema vaatab värvi ja ootab juhendamist, kuidas vaibaga ümber käia,” selgitab Anu. Mustrid paneb ta aga Noarootsi rahvarõivavöödesse.

Saare mõisa perenaise Anu Kari käe all valmivad tekstiilijääkidest ja voodilinadest vaibad. „Kui novembrikuust mõis uksed sulgeb, algab kudumine. Nii mõnegi talve jooksul on valmis saanud lausa 110 meetrit vaipa,” selgitab Anu.
Saare mõisa perenaise Anu Kari käe all valmivad tekstiilijääkidest ja voodilinadest vaibad. „Kui novembrikuust mõis uksed sulgeb, algab kudumine. Nii mõnegi talve jooksul on valmis saanud lausa 110 meetrit vaipa,” selgitab Anu. Foto: Thea Karin

„Mõisa presidentide nurgakeses tekib just Soome turistidel kõige rohkem küsimusi,” märgib Anu. Alates president Pätsist on kõik esindatud, oodatakse veel uue presidendi ­fotot.

Suvel ootab Anu mõisaomanikku jälle külla. Seekord otsustama, milliseid renoveerimistöid 14–15 malevlast Saksamaalt septembrikuus tegema tulevad. „Lothar tuleb oma väikese eralennukiga, sest mõisa juurde kuulub ka tilluke murukattega lennuväli. Kes silti ei näe ja vaadata ei oska, ei saagi aru, et tegemist on maandumispaigaga,” muheleb Anu.

Lisaks mõisahoonele on muuseumiks renoveeritud endine hobusetall. Selle ees seisab ­neli lipumasti, tähistades Noarootsis aegade taha ulatuvat eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste koos elamist.

Lennart Meri eestvedamisel loodi rannarootslaste seas kaunistamise selts ja muuseumieksponaatide kokkutassimise pärast puhkes Noarootsis lausa võistlus, kes suudab oma majapidamisest rohkem sobivaid eksponaate leida. „Registris,” ütleb Anu, „on neid 600–630, aga tegelikult veelgi rohkem.”

„Rannarootslaste iseloomustuseks on öeldud: nad olid mitmekülgsete oskustega – kõik ühes isikus: põllumees, kalamees ja jahimees. Aga tööriistade osas oli kõik läbipõimunud, ei saagi väita, et see tööriist oli ainult ühel või teisel,” jätkab Anu. Hea meelega küsib ta külalistelt mõne eksponaadi juures, millega on tegemist, näiteks naeltangide kohta.

Tore on ka muuseumi sisekujundus: adrad, äkked, töövanker, regi seisavad originaalsel munakivipõrandal, lihtsamad tööriistad naturaalsel paekivipõrandal.

Pürksi mõis ja haridus

Saabudes vallakeskusesse Pürksi, torkab kohe silma trikoloor, mille kollane triip sümboliseerib eestirootslust. Noarootsi kihelkond oli Eesti mandriosa kihelkondadest ainus, kus rootslastest elanikkond oli enamuses, neid on esmakordselt mainitud 13. sajandil. Läbi aegade on rannarootsi talupoegadel olnud komme Rootsi kuningale kaebekirju kirjutada, kui mõisnikud nende õiguste ja vabaduste kallale kippusid. Viimati käisid eestirootslased kuningale kirja viimas 2003. aastal, seda tehti väikepurjeka jaalaga. „Eestlased on meid nii hästi kohelnud,” ütleb Ülo Kalm – tookord polnud põhjust kaevata, vaid kunigale viidi tervituskiri.

Fakte Noarootsist

1620. aastal rajatud Pürksi mõis (saksa k Birkas) kuulus 18. sajandi lõpust kuni 1919. aasta võõrandamiseni von Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsale. 1995. aastal restaureeritud kujul on mõis kasutuses Noarootsi Gümnaasiumi väikese majana. Pürksi mõisas asuv Noarootsi loodusinfokeskus tutvustab Noarootsi põnevat geoloogiat.
1620. aastal rajatud Pürksi mõis (saksa k Birkas) kuulus 18. sajandi lõpust kuni 1919. aasta võõrandamiseni von Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsale. 1995. aastal restaureeritud kujul on mõis kasutuses Noarootsi Gümnaasiumi väikese majana. Pürksi mõisas asuv Noarootsi loodusinfokeskus tutvustab Noarootsi põnevat geoloogiat. Foto: Piret Pärnapuu

• Aiboland – rannarootslaste maa, mõiste, mis nüüdseks on laienenud kogu rannarootsi asustusalale.

• Noarootsi nime tähendus ei ole tänaseni selge ja katsed seletada nime eesti või rootsi keele abil pole andnud tulemust. Rahvalik seletus: rootslased kandnud vanasti vööl pussi või nuga, millest tulnud nimi Noarootsi. Arvatakse ka, et nimi Nuckö tähendab nurgatagust kohta, samuti näkineidu.

• 1715. aasta juulis jättis Peeter I oma laeva Osmussaare juurde ankrusse ja purjetas läbi Noa­rootsi saarte ja mandri vahelise mere­kitsuse Haapsallu.

• Noarootsis on aretatud ploomisort ­‘Noarootsi punane’, kõige talvekindlam ploomisort, isetolmleja, tolmeldab paljusid ise­steriilseid sorte.

• Erinevalt eestlastest polnud rootslased pärisorjad, nende õigusi kaitses Rootsi valitsejate kehtestatud Rootsi õigus.

2013. aastal saatis Rootsi kuningas rannarootslastele nende laulu- ja tantsupeol vastutervituse. Ülo Kalm juhib Rannarootsi muuseumi, mitu korda pikemalt juhtis ta aga Noarootsi valda ja oli 2009. aastal kõige kauem ametis püsinud vallavanem Läänemaal. Tema ajal rajati Pürksi rootsi keelt ja põhjamaade kultuuri õpetav Noarootsi gümnaasium. „Alguses oli hirm, kas meie idee luua humanitaargümnaasium ennast õigustab. Aga juba esimesel aastal (1990) kandideeris ühe õpilaskoha peale viis inimest ja kartus oli pühitud,” meenutab Ülo Kalm.

Paadiga kooli

Tänaseni on gümnaasium, millest vahepeal on saanud Noarootsi riigigümnaasium, hea hariduse poolest tuntud-teatud ja õppima saamiseks tuleb läbida konkurss. „See oli üks õnnestunud projekt, mille vald Eesti rootslaste kultuuriseltsi abiga ette võttis,” kiidab Ülo Kalm. Anu Kari lisab, et rohked üritused ja 150 Pürksis tegutsevat koolinoort pakuvad nii mõnelgi aknast vaatavale memmele huvi ja rõõmu.

Kuulsust tõi muuseumi direktorile tema viis tööle jõuda. 2010. aastast otsustas ta seda teha paadiga, sest autosõit kestab terve tunni. Jalgrattaga Österby sadamani võtab Pürksist kümme minutit, paadiga veel kakskümmend otse muuseumini. „Vahelduva eduga,” ütleb muuseumi direktor, „teen seda tänaseni.” Sel kevadel oli aga vesi paadi jaoks liiga madal.

Gümnaasiumi jätkuvat edu tõendab seegi, et 2020. aasta õpetaja galal „Eestimaa õpib ja tänab” anti üks kolmest elutööpreemiast Noarootsi gümnaasiumi asutajale ja direktorile Laine Belovasile.

Hariduse andmisele lükkas hoo sisse Noarootsi kirikumõisas sündinud köster, kooliõpetaja Johan Nyman (1859–1933). 2022. aastal alanud uue pilootprojekti raames korrastati koos kooliõpilastega Köstri talu. „See on saanud piknikukohaga kauniks paigaks,” tutvustab Ülo Kalm. „Siin peeti maha eestirootslaste esimesed ärkamisaegsed suured koosolekud, see oli sotsiaalpoliitiline paik, kus asutati esimene raamatukogu.” Nymani haua leiab suurtest puudest vabastatud Noarootsi kiriku surnuaialt.

Noarootsi Püha Katariina kiriku külastusel tuleb pilk ülespoole suunata. Kuigi keskajal olid enamikul kirikutel laudkatused, siis Noarootsi oma on ­ainulaadne oma rootsipunase värviga. Männi- ja kuusepuust tehtud tõrvatud ja värvitud katus on vastupidav ja võib püsida aastasadu. Kõrvaluksest sisse astudes leiab nišis kivisse raiutud Rootsi kuninga allkirja, mis tähistab tema külaskäiku 1992. aastal. Jumalateenistustel kõlab Terkmanni orel, mis küll vajaks väheke hooldust.

Noarootsi Püha Katariina kiriku külastusel tuleb pilk ülespoole suunata. Kuigi keskajal olid enamikul kirikutel laudkatused, siis Noarootsi oma on ainulaadne oma rootsipunase värviga. Männi- ja kuusepuust tehtud tõrvatud ja värvitud katus on vastupidav ja võib püsida aastasadu. Kõrvaluksest sisse astudes leiab nišis kivisse raiutud Rootsi kuninga allkirja, mis tähistab tema külaskäiku 1992. aastal.
Noarootsi Püha Katariina kiriku külastusel tuleb pilk ülespoole suunata. Kuigi keskajal olid enamikul kirikutel laudkatused, siis Noarootsi oma on ainulaadne oma rootsipunase värviga. Männi- ja kuusepuust tehtud tõrvatud ja värvitud katus on vastupidav ja võib püsida aastasadu. Kõrvaluksest sisse astudes leiab nišis kivisse raiutud Rootsi kuninga allkirja, mis tähistab tema külaskäiku 1992. aastal. Foto: Aivo Hirmo

„Siin on natuke saarel olemise tunnet, aga on ka poolsaare tunne,” sõnab Noarootsi elanik Piret Pärnapuu. „Et siia tulla, tuleb suvel teha suur ring, sest maakonnakeskusesse Haapsallu on 37 kilomeetrit ja vallakeskusesse Taeblasse 30 kilomeetrit. Talvel jääteed mööda üle Haapsalu lahe on Pürksist ­Haapsalusse aga ainult seitse kilomeetrit.”

Pireti üks lemmikpaik on kodulähedane looduskaitse all olev Pürksi park, mille tagumises osas on vanad kuused. Need meeldivad ka oravatele. Unikaalsest pärnaderingist on alles vanad puud ja vana harilik pöök, mis Carl Russwurmi raamatu järgi on kasvama pandud Saksa seemnest.

Kuna suuri tammesid jäi mõisa servas vähemaks, võttis Saare mõisa perenaine Anu Kari 2002. aastal vastu Eestis viibinud kuusteist suursaadikut. Nemad istutasid koos Noarootsi kooliga keskusesse tamme­allee, iga puu juurde sai saatkonna silt. 

60+soovitab

• Saare matkarada: laudtee linnuvaatlustornide vahel koos viitade ja stendidega. Alustada saab mõisa juurest või 1,5 kilomeetri kauguselt parklast. Juuni alguses on matkarajal põnev otsida ­käpalisi.

• Tahu matkarada algab endise Tahu mõisa pargi juurest ja viib huvilise Tahu lahe ääres asuva vaatetornini ­(ettevaatust, amortiseerunud). Saab nautida kaunist rannaniidumaastikku, kus pesitsevad paljud kahlajad, rände ajal peatuvad siin hane-, lagle- ja luigeparved.

• Pastoraadi infopunktis jagab Piret Pärnapuu infot Noa­rootsi vaatamisväärsuste kohta ja näitab kirikut. Pastoraat ise on Läänemaa vanim puithoone, pärit 17. sajandist. Kokandushuvilistele on kahekeelne (eesti-rootsi) Noarootsi kokaraamat.

• Noarootsi loodusinfokeskus Pürksi mõisas tutvustab Noarootsi geoloogiat.

• Österby raudkividest ­sadamamuul. Suplusrand. Ilus vaade Haapsalule.

• Igas külas on infotahvel selle küla ajalooga.

Legend

Legend Võnnusaare ehk Kalevipoja kividest

Legend räägib Loode-Eesti suurimatest rändrahnudest nii:

Kalevipojale olnud vastumeelt, et Haapsalusse loss ehitatud. Nii sihtinud ta kiviga lossi torni pihta, aga visates libisenud jalg ja kivi kukkunud Võnnusaarde maha. Räägitakse, et välk löönud kivisse ja nii tekkis rahnu kõrvale veidi väiksem kivi.

Suurem kivi 10,7 × 8,0 × 5,5 m. Ümbermõõt 29 m. Saare mõisa lähedasest vaateronist leiab tee kivideni.

Artikkel ilmus ajakirjas 60+ 2022. aasta juunikuus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles