Kuusiku – ürgmets, laukad, mõisamaagia ja hobusõiduvõlu

Kuusiku mõisa kõrval asub Kuusiku tall, kus on hobuseid peetud 1997. aastast. Foto: Erakogu

"Pidin vanatädi abistama minema. Ta tahtis teada, kui suur on tema maja väärtus. Võtsin lahti kinnisvaraportaali ja sisestasin sõna "Raplamaa"," meenutab Helen Trisberg, kuidas ta avastas Kuusiku mõisa, mille perenaine ta praegu on.

"Kinnisvaraportaal viskas ette mõisa. Sirvisin pilte ja olin üllatunud, kui ilus see koht on – jõgi ja park. Ma polnud sellest varem kuulnudki, kuigi ema ja isa suvekodu asub Rapla lähedal ja olen suviti sealkandis palju olnud.”

Helenit hakkas mõis huvitama. Turismivaldkonnas töötades tundus asi põnev. Ta helistas maaklerile, kelleks oli Elmar Liitmaa. Too ütles, et väga kaunis koht, loodusradadega mõisapark, aga kahjuks pole enam müügiks, tehing on juba tegemisel.

Armumine teisest silmapilgust

Möödus kuu ja maakler helistas tagasi, küsides, kas mõisa­ostusoov on alles. Heleni esimene kohtumine Kuusiku mõisaga toimus lumise ja külmkõleda halli ilmaga. „Kui kohale jõudsin, olin šokeeritud – nii palju oli laokile jäetud. Kogusin ennast ja jõudsin mõisa taha, kus on kaarjate akendega fassaad. „Kui neid aknaid nägin, armusin silmapilkselt,” tunnistab Helen. „Vaated on nagu maali peal, jõe taga aasad ja veised,” kirjeldab ta.

„Uksest sisse astudes vaatas vastu mullaauk. Nagu õudus­film. Elektrit polnud. Jõudsin koperdades valguseta ja põrandateta saali. Silmasin räämas parkettpõrandat ja aknaid seestpoolt ning seda roosat ahju, mis süvendas minu kiindumust veelgi. Ütlesin paugupealt: „Teeme lepingu ära!”

Siis tuli aprillikuu ja päike ja ehitaja ning saal ja toad said ajutised puitpõrandad, et saaks turvaliselt majas ringi liikuda. Kohale tuli ka muinsuskaitseametnik, kes Helenit julgustas, ja unistused hakkasid täituma.

Kuusiku rüütli­mõisa aknad on suursugused. Foto: Erakogu

Esimese sammuna avastas Helen, et Särgvere mõisa tollane perenaine kuulutas, et tal ei ole kuskile panna üle maailma kokku toodud mööblit, kui ta oma tegevuse seal lõpetab. Nii sai Särgvere mõisa mööbel endale uue koha Kuusiku rüütlimõisas. Esimestele külalistele meeldis mõisa ehedus, võlus, et mõis on pääsenud euroremondist.

Esimesel suvel lisas Helen mõisa juurde sauna- ja grillikompleksi, et külastajad saaksid kaunist pargiümbrust nautida.

„Tihtilugu on nii, et kes korra siia tuleb, ei taha enam ära minna – ümbruse aura on vist see, mis neid kinni hoiab,” arvab Helen. „Mind ennast tõmbas mõisapark koos matkarada­dega. Siin on konnad ja purilennukid lendavad taeva kohal – väga äge on.”

Mõisale tehti just Lilienthalide traditsioonis vapp. Saksakeelne mõisa nimi oli Saage.

Kuusiku Saage mõis läheb novembris Helsingi messile Rap­lamaad esindama. EAS valis nad välja.

Tall ja mõisaaegsed hobulatrid

Kuusiku mõisa kõrval asub Kuusiku tall, kus on hobuseid peetud 1997. aastast. Treeningud toimusid algul vaid põllu peal, siis tekkis vajadus kvaliteetsema pinnase järele ja loodi liivaväljak. Seal on korraldatud väiksemaid treeninguid ja lastele kepphobuste võistlusi. Plats on külarahvalgi ratsutamishuvi tekitanud. Tihti tulevad külapered platsi äärde treeninguid vaatama.

Kuusiku mõisa päeva raames 20. augustil tehakse mõisaga koostööd. Siis saavad külalised kaarikutega sõitma minna, talvel saab reesõitu teha.

Kui talli sisse astuda, näeb vana rege, mille valmistas praeguse omaniku vanaisa. Veel on tallis säilinud mõisaaegsed hobuboksid. Üks latritest on säilinud tervenisti ja poolel tallil on alles pulgad. Majandi ajal oli seal ühislaut ja palju lammutati ära. Tollal peeti allpool lambaid ja lehmi ning ülal kanu.

Praegu on Kuusiku tallis 22 hobust. „Tavaliselt on neid vähem, sel aastal tuli neid juurde,” räägib Stella Kuusemets. Kuusiku tallile kuuluvad eesti ja tori tõugu ratsud, on ka sporthobuseid, osa neist araabia verega, need on kestusratsutamiseks. Viimastel aastatel on Stella Kuusemets kestusratsutamisele enam tähelepanu pööranud, sest Raplamaal ei tegele teised tallid sellega nii aktiivselt. Stella tunneb hobuseid hästi, ratsutab ise aastast 2006, alustas Raikküla tallides. Elu tõi ta Kuusikule, kus ta tegeleb takistussõidu ja kestusratsutamisega. „Medaleid ei ole ette näidata,” naerab ta, „aga harrastusratsutajate võistlustel olen nime kirja saanud.” Siiani on ta alati neljandaks jäänud, aga ka see on ju tore koht, leiab ta ning arvab, et poodiumile jõudmine on ainult aja küsimus. „Tulevikuhobused kasvavad, tänavu oli kolm varssa, nii et kõik on ees,” ütleb Stella.