Kui astuda sisse Nurme tänaval asuvasse koduloomuuseumisse, satub selles veidi väsinud kunagises suvilas sellele, mida võiks nimetada Narva-Jõesuu kontsentraadiks. See on püsiekspositsioon, selles kunagi suvilaks ehitatud hubase miljööga majas, mis juba ise sellisena säilitamist väärt on.
Kõndides mööda nüüdseid Narva-Jõesuu tänavaid, ei oskagi ette kujutada seda, mida Narva-Jõesuu koduloomuuseumi perenaine Tiiu Toom linna eri perioodidest rääkida teab ja mida alles pärast temaga rääkimist ümberringi nägema hakkad.
Tiiu tunneb rõõmu sellest, et puitnikerdustega paviljon õue peal saab peagi restaureeritud, sest oma abi on pakkunud oskustega pensionär. Teised lootused ja lubadused on siiani õhku rippuma jäänud. Paviljon on näide paljudest teistest sarnastest, nagu neid villade juures leidus, võib-olla pärineb see uusvene stiilis suvemajake tellisevabriku omanikule Filipp Pantelejevile kuulunud villa õuelt.
Eriti uhke oli Robert Kolbe, Kreenholmi manufaktuuri juhatuse liikme villa. Kahekorruseline, samas kolmekorruselise torniga puithoone, ehitatud mauri stiilis ja kaunistatud islami stiilis puitväljalõigetega, mille mustrid on imetlusväärselt sarnased Hispaanias Alhambra kindlustatud paleekompleksi kuuluva Lõvide õue sammasportikuse omadega, nii kirjeldas seda aia vaikuses võssakasvanud villat 2006. aastal kunstiteadlane Epi Tohvri. Pisut hiljem sai lugeda Tanel Mazurilt, Narva Postiljoni peatoimetajalt: „Narva-Jõesuu nuttis, üks ajastu on lõpule jõudmas.” Sest Kolbe villa põles täielikult maha. Samas on see ainult üks näide Narva-Jõesuu viimastest aastakümnetest. Isegi teine maailmasõda ei suutnud hävitada nii korvamatult, kui seda on teinud aastad pärast taasiseseisvumist, on lugeda olnud mitmest artiklist linnakese kohta.
Lohutuseks, küll ainult väikeseks, on 2009. aasta skulptuur „Päike” tänases päikesepargis, seal, kus asus Kolbe villa. Metallist installatsioon graniitrahnul meenutab samasugust päikesemotiivi nagu Narva-Jõesuu vapil (kohaliku ettevõtte OÜ Kuznica – skulptor Rašid Šamsutdinovi töö). Nii sai linn endale uue hüüdlause „Narva-Jõesuu – linn, kus alati paistab päike”.
„Kunagi toodi Narva-Jõesuusse meistrimehi Arhangelskist ja Murmanskist, kes ehitasid vene muinasjutu stiilis villasid,” räägib Tiiu. Kui mõelda muinasjuttudele, siis selles kogukonnahoonena toimivas muuseumis esitas lauluselts Elegia hiljuti tollasesse ajajärku sobiva Rimski-Korsakovi muinasjutu „Snegurotška”/„Lumeneiu”, Aleksandr Ostrovski poeemi järgi valminud igaveste loodusjõudude ja inimeste vastasseisust rääkiva loo, mis on praegu aktuaalsem kui kunagi varem.
Narva-Jõesuus ringi jalutades, kusjuures tänavatevõrk meenutab linna algusaega, leiab hooneid, mis kunagi andsid Narva-Jõesuule tema suursugususe. Näiteks esimese linnapea Adolf Theodor Hahni rahaga rajatud idamaahõngulise puidust kuursaali juugendstiilis järglane aastast 1912 (arhitekt Marian Lalewiczi projekt). See meenutas välimuselt mõnda Katariina-aegset lossi ja kirjelduste järgi täitus soojadel suveõhtutel nii maja kui ka majaesine terrass supelsakstega, kes tantsisid orkestrimuusika saatel. Praegu on õhus idee rajada 1990. aastast varemeis seisvasse hoonesse põhikool ja lasteaed 180 lapsele, teatas 2022. aasta aprillikuus ajaleht Põhjarannik. „Narva-Jõesuu linnavalitsus ja Tiit Vähile kuuluv OÜ Novesco on jõudnud põhimõttelisele kokkuleppele. Kas idee realiseerub, näitab tulevik. Kui uhke ja rahvusvaheline hoone kunagi oli, seda näeb aga ainult veel koduloomuuseumi maketil. Praegune Narva-Jõesuu koolimaja asub kunagise Pavel Kotšnevi villa kohal.”
Narva-Jõesuu supelarhitektuur kogub aina rohkem tuntust. 20. sajandi alul olid paljud suvitajad Vene päritolu, hiljem kaasnes parteiladviku kuurordi elitaarsus. 20. sajandi alguseks oli Narva-Jõesuusse kerkinud rohkem kui 800 suvemaja. Kui Narva-Jõesuusse saabusid suvitajad Peterburist, kehtis ütlus – kes pole Narva-Jõesuus suvitanud, seda ei ole olemas. Veidike ehiti end ka võõraste sulgedega, sest olemas on küll Tolstoi paviljon, aga tema ise ei ole kuurordis siiski käinud.
Põhjamaade Rivieraks ristitud suvituskohas viibisid Eesti Vabariigi ajal tuntud Eesti kultuuritegelased, näiteks Anton Hansen Tammsaare, kelle perekond elas praeguse koduloomuuseumi teisel korrusel. Tammsaaret meenutatakse kui väga tagasihoidlikku külastajat. Suvitajate seas olid ka Betti Alver, Gustav Suits, Eduard Vilde ja Paul Pinna, Friedebert Tuglas, Marie Under, Heino Eller ja Miina Härma.
Et saada ettekujutust tollasest supluskultuurist, tasub kätte võtta muhe lugemine Eduard Vildelt, kelle kohta öeldakse, et Vilde on 19. sajandi Kivirähk või Kivirähk on 21. sajandi Vilde. Tema „Uus toaneitsi” on naljalugu, mis kirjeldab, mis võib juhtuda suplemisel, kui kõik oli veel väga reguleeritud ja arstid kirjutasid ette vees viibimise minutid, hobused viisid supelvankrid veesügavusse, kus sai vette sulpsata. Meestele ja naistele olid ette nähtud eraldi ajad, mil naiste suplusajal meestel rannal viibimine lausa keelatud oli.
Uus tõus tuli nõukogude ajal. Linnaelu keskuseks kujunes kolhoosidevaheline sanatoorium Narva-Jõesuu oma 200 töötajaga (Pärnu Rannahotelli eeskujul Nikolai Kusmini ja Manivald Noore projekti järgi, 1961). Üks kuulsaim puhkaja oli siis Georg Ots, kelle isa oli pärit Narvast.
Spaakultuur on Narva-Jõesuus uusi suundi leidmas. Narva-Jõesuu Medical SPA tegevjuht Karina Küppas ütleb, et klientide tagasidest tuli välja, et stressitase on viimastel aastatel tunduvalt tõusnud ja sanatoorne ravi on läbi proovitud, seega tuleb arengule vaadata uut moodi. „Nad tulevad suuresti mitte ravile, vaid stressi maandama ja lõõgastuma.” Nii tekkis tal mõte luua stressi maandamise keskus koos ranna-, päikese- ja troopikatoaga, mis lubavad nautida suve aasta ringi. „Oodata on ägedaid lahendusi,” lubab Karina Küppas.
Sergej Gordejev on Narva-Jõesuu väike, aga aktiivne ettevõtja, kelle puidust majake, Kaluri talu on otse jõe ääres sadama lähedal. Fassaadile lisandusid hiljuti traditsioonilised silmutorbikud, mida iga kalur teeb tänaseni ise, ainult materjal on muutunud. Gordejev on ka kokk, kes silmude auks peetaval festivalil pakub Narva-Jõesuule omast hõrgutist – värskekapsasuppi silmuga. Tema soovitus kõlab: „Parima supi saab, kui keeta seda suures katlas ja õues, sest tubases köögis ei kao silmu praadimise või röstimise lõhn niipea.”
Silmufestivalil jagub üllatusigi, mida kõike silmust teha saab, näiteks silmujäätist. Franzia peakokk Indrek Kõverik räägib, et Ida-Virumaale kohaselt on tema restoranis peaaegu igas teises roas silmud. „Kui töötasin kutseõppekeskuses, panime töötajatega pundi kokku ja ostsime tohutu koguse silmu. Mu enda rekord on pooleteise päevaga teha 196 kilogrammi silmu,” meenutab ta. Oskus silmudest parim välja võluda on olemas.
Raamatu „Narva-Jõesuu maitsed” koostaja Tiiu Toom meenutab, et tollane linnapea Andres Noormägi lisas Narva-Jõesuu silmumenüüsse hot dog’ist inspireeritud Hungerburgeri, kus viineri asemel on pika saia sees röstitud silm salatilehel, lisaks kalakaste.
Sügisesed pimedad ööd sobivad ideaalselt silmude püüdmiseks ja sissetegemiseks ning festivalil saab proovida nii kalurite endi sisse tehtud kui ka suuremate firmade tehtud tooteid. 2009. aasta festival tõi aga kaasa skandaali, kui tekkis mõte panna silmud roomates võistlema. See tõi kaasa süüdistavad netikommentaarid ning lõppes sellega, et võistlusel veeretati silmukonserve.
Esimest korda toimus 2021. aastal silmufestival pargis ja põhiteemana jäi vestlustest kõrvu, et silmu ei olnud. See-eest pakkus park silmailu tulevärgi ja valgustusega tiigil. Narva-Jõesuus on nimelt kaks parki, Hele ja Pime park. Kui rajati kuursaal, istutati parki puid, mida sai üle 70 liigi. Praegu on pargi puistu valdavalt kodumaine – vahtrad, männid, kuused, pärnad.
Narva-Jõesuu elanikud ise sooviksid, et festival kestaks kauem kui ühe päeva, et kohale tulnud külalised saaksid rohkem Narva-Jõesuust aimu.
Vabaduse tänavalt mere poole jääv ala on Pime park, mis on rajatud rannavallidele kasvanud looduslikust männimetsast. Pimeda pargi keskel kulgeb Aia tänav, Narva-Jõesuu kõige merepoolsem tänav. Päikeseloojangu ajal avaneb sealt merele lummav vaade. Seda metsa tuleb kindlasti hoida, ütlevad kohalikud, sest muidu hakkaks liiv liikuma.
Marko Kaldur, avastaeesti.ee giid-matkajuht, kes oma autotuuridega viib omanäolistesse ja vähetuntud paikadesse, ütleb, et selliseid kohti leiab ka Narva-Jõesuus. Tõesti on kohalikudki sageli üllatunud, mida Marko teab rääkida näiteks maffiakalmistu või sõjajärgsete ausammaste kohta. Näiteks Meriküla dessant, mis oli Nõukogude vägede suur läbikukkumine ja väga kaotusterohke, mille mälestusmärgi juures leiab aga alati punaseid nelke. Ka Vabadussõja suurima ja edukaima meredessantoperatsooni kohta Utrias on Markol rohkelt teadmisi ja ta oskab sinna juurde tuua meie keerulise aja paralleele. See mälestusvõistlus on üks raskematest militaarvõistlustest, ütleb Marko. Tänavusel Utria dessandil osales 21 võistkonna seas 10 välisvõistkonda.
Meriküla kohta kirjutati tollases reisijuhis, et see on nagu must leib, millest ei tüdine. Kui Balti raudteed veel ei olnud, sõitsid peterburilased oma armastatud suvituskohta Narva-Jõesuusse tavaliselt tõldadega. Praegu jääbki Meriküla Narva-Jõesuu piiridesse.
Sealne vaatamisväärsus on kuulus Šiškini mänd. Et vene maalikunstnik Ivan Šiškin just selle puu all maalis, on kirjas vaadetes, mis on praegustega sarnased. Maalid on Peterburis Vene muuseumi põhiekspositsioonis. „Kas just see puu ise Šiškini maalidel on, on küsitav,” naerab Tiiu Toom, sest ainuüksi Räpina tee ääres on selliseid mände ridamisi.
Ka kõrge pankrannik Merikülas avaldab muljet, see on Narva klindilõik, mis jääb Meriküla ja Narva vahele. Kes soovib veidi privaatsemat keskkonda, leiab sellegi Meriküla omapärase rannajoone ja peene liivaga rannast, veidi Utria poole.
„Narva-Jõesuu, rannapindalalt teisel või kolmandal kohal Eestis, on teenimatult varju jäänud,” leiab Marko. Potentsiaali piirkonda turundada on küllaga, ka ajalugu jagub, turismi tulevik võiks olla paljulubav. Kindlasti on möödas ajad, kui teatmik „Suvituskohtade, vesiravilate ja meresupluste reisijuht S-Peterburgi lähistel mööda raudteid: Soome ja Baltikum koos hindade ja suvilate suurusega, üksikasjaliste kaartide, jooniste jt lisadega” andis Meriküla kohta sellist teavet: „Nii Merekülas kui selle ümbruses: on rangelt keelatud tulistamine, puude ja põõsaste raiumine, vigastamine, samuti ratsutamine ja ekipaažidega sõitmine mööda aasasid ja muidugi parkides, luteri ja õigeusu kiriku juures ja samuti muusika ajal aasal, kuhu on paigaldatud takistuseks kärbikud.”
• Parkimine on tasuline – parkimispileteid saab poest või tuleb parkida mobiiliga.
• Narva-Jõesuusse saab ka ühistranspordiga: Narva raudteejaamast on otseühendus bussiga.
• Regulaarsed reisid Narva ja Narva-Jõesuu vahel laevaga Caroline algavad 14. mail ja toimuvad maikuus L–P. Juunist sõidab laev iga päev.
• 2021. aastal sai valmis Narvast kuni Narva-Jõesuu lõpuni viiv kergliiklustee. Narvast saab seega tulla mõnusa jõeäärse jalutuskäiguna, rulluiskude või -suuskadega, samuti jalgrattaga, leiab ka jalgrataste hooldusjaama.
• Koduloomuuseum. Vanu postkaarte ja fotosid vaadates saab imetleda endisaegsete tislermeistrite sae ja kirvega loodud mustreid. Tasub jalutada muuseumist edasi Nurme tänavat pidi, seal leiab veel mõne kauni eksemplari.
• Narva-Jõesuus on peene liivaga ja männimetsaga ääristatud rand, mis on Eesti üks pikimaid – 8,5 km. Liivaranna pikkuse kohta on eri andmed: puhkaeesti.ee ja idaviru.ee andmetel 9,5 kilomeetrit mööda Soome lahe lõunakallast.
• Franzia: maitsetes segunevad ingeri, eesti ja vene köök, õhtuti soovitatav reserveerida. Gurmaansed maitsed brutaalsel viisil: õhkõrn sametine kuuseriisika-püreesupp, mille sisse on “virutatud” terve röstitud silmukala kogu pikkuses.
• Gruusia kohvik Kakheti sadama lähedal, suviti saab väljas istuda.
• Traffik: kes suppi armastab, saab seal hea ja rikkaliku portsjoni.
• Meretare: erimenüü kalaroogadest, õhtuti imeline vaade aknast merele. Kes süüa ei soovi, saab merevaate juurde kokteile nautida.
• Kala ostmiseks: Sergej Gordejevi Kaluri talu sadama juures pakub mitut sorti kala, selgitusi jagab poeg.
• Esimest korda on seda kanti mainitud Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis 1503. aastast. Aastal 1686 sai paikkond aga nimeks Hungerburg (näljalinn).
• Nime Hungerburg kasutati esmakordselt 28. augustil 1684. Legendi järgi olid need kaks saksa kaupmeest, kes merehätta jäädes rannast toitu ei leidnud. Ametidokumentides säilis nimi kuni 1922. aastani.
• Esimesed püsivad elanikud olid lootsid, kes enda elatamiseks ka kala püüdsid. Alles 19. sajandil linnapea Hahni tulekuga algas Narva-Jõesuus uus elu.
• Eesti jõgedest on Narva jõgi kõige laiema ja sügavama sängiga. Samuti on Narva jõgi Eesti kõige saarterohkem ja veerikkam jõgi. Narva-Jõesuu sadamast edasi suubub jõgi merre.
Artikkel ilmus 2022. aasta maikuus ajakirjas 60+