Patsiendilugu: miks ükski arst ei usu, et mul nii valus on?
Tartlanna Margit Sarits ahastas, kui valediagnoosi sai. Valude tõttu oli ta jäänud suisa voodihaigeks, kuid kuna puudusid seljavalu diagnostilised „punased lipukesed”, ei tehtud talle lisauuringuid. Kirjutati välja üha tugevamatoimelisi ravimeid ja soovitati kodus võimelda. Õnneks sattus naine pärast kuudepikkust valude käes vaevlemist pädevate arstide hoole alla ja tänaseks on tema tervis korras.
„Ühel ilusal augustipäeval alanud valudele ei pööranud ma esialgu tähelepanu, sest seljavalu on ju nii tavaline. Kuid päevad möödusid ja seljavalu muutus üha sagedasemaks. Hakkasin selga regulaarselt määrima, kasu aga polnud. Öösiti ärkasin üles jubedate valuhoogude peale. Sõin paratsetamooli, ühel õhtul viis mind abikaasa esimest korda elus EMOsse. Ootasin kaks tundi, siis sain õe vastuvõtule, veel tund, siis vaatas valvearst mu üle. Diagnoosis närvipõletiku, raviks paratsetamool ja võimlemisharjutused, palus pöörduda perearsti poole,” jutustab naine.
Perearst ütles naisele, et kuna juba EMOs käidud, pole temal enam midagi teha. Näitas pilti selgroost, ütles, et kui Margitil oleks diski prolaps, siis ta ei suudaks istuda. Naise saatmist neuroloogi juurde perearst vajalikuks ei pidanud, piisavat valuravist ja võimlemisest kodus. Vereanalüüs näitas, et kõik on korras.
„Tarvitasin valuvaigisteid, kuid need ühel päeval enam ei aidanud. Perearst soovitas annuseid tõsta, kuid valuhood seljas muutusid iga päevaga hullemaks. Läksin uuesti perearsti juurde, kuid neuroloogi juurde endiselt aega ei saanud, kuigi seda palusin. Kõik läks aina hullemaks, ei saanud enam tööle minna ega isegi autot juhtida. Perearst helistas, küsis mu tervise järele ja soovitas võimelda. Kahjuks ma seda valude tõttu ei suutnud. Arst oli endiselt veendunud, et mul pole neuroloogi vaja,” tõusevad naisel praegugi pisarad silmi.
