Valu, kartulisordid ja teeseenejook

Copy
Peeter Kuutma pole oma sõnul kunagi põdenud „kujutava kunstniku haigust”. „Olen vaid alati tahtnud ruumile midagi omalt poolt anda. Kuigi minu vaibad on alati teostanud teised,” nendib kunstnik. „Aga ma oskan vaiba kavandist kuni viimase lõnga kinnisidumiseni ise ka valmis teha."
Peeter Kuutma pole oma sõnul kunagi põdenud „kujutava kunstniku haigust”. „Olen vaid alati tahtnud ruumile midagi omalt poolt anda. Kuigi minu vaibad on alati teostanud teised,” nendib kunstnik. „Aga ma oskan vaiba kavandist kuni viimase lõnga kinnisidumiseni ise ka valmis teha." Foto: Toomas Huik

60+ oktoobrinumbris jagab oma elu ja arvamusi tekstiilikunstnik Peeter Kuutma, alati stiilne mees naiste seltskonnas, oskab vaiba kavandist kuni viimase lõnga kinnisidumiseni ise valmis teha.

"Nooremad hingavad küll juba kuklasse, aga mina olen püüdnud kuklasse puhuvast jäisest hingusest mitte välja teha!" ütleb tagasihoidlik härrasmees, kelle vaipu võtavad meie presidendid ja peaministrid riigivisiitidele kingituseks kaasa.

Tuli on läbi ajaloo olnud inimese suurim sõber ja vaenlane. Ütleb ju vanasõnagi, et tuli on hää sulane, aga paha peremees.Eestis kujunesid 19. sajandi teisel poolel põhilisteks tuleohutuse tagajateks priitahtlike pritsimeeste ühendused ja seltsid, kuhu kuulumine ja mille rahaline toetamine oli auasi. Tuletõrjujate kooskäimiseks ehitatud uhked kellatorniga hooned – tornis asunud tulekellaga hoiatati tulekahju korral elanikke – iseloomustavad paljude linnade ja asulate keskusi tänaseni. Kunstiteadlane Anne Ruussaar jutustab 60+ oktoobrinumbris tuletõrjeseltside ehk priitahtlike pritsimeeste loo.

Tagasi üles